Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Keraamik Leo Rohlin (2010)

Sisukokkuvõte

Igor Ruusi portreefilm eesti teenekast keraamikust ja kunstipedagoogist Leo Rohlinist.

Lammutamist ootava Kunstiakadeemia hoone fuajeegaleriis Leo Rohlini isikunäituse avamisel peab rektor Signe Kivi südamliku kõne, kus ta võrdleb üle poole sajandi kunstiõppega seotud kunstnikku Arvo Pärdiga. Leo Rohlin arutleb keraamika iidsest osast inimkonna ajaloos, samas on kunstniku jaoks sel alal ainulaadne võlu, nimelt toimub teose viimane faas nähtamatult, autoril peab olema oskus ahjus valmivat teost ette näha. Kunstiajaloolane Merike Alber annab ülevaate kunstniku loomingulisest teest ja keraamikateostest, mille muudavad omanäoliseks geomeetriast lähtuvad põhikujundid ja jõuline glasuur. Kunstiteadlase Airi Ligi väitel sai Leo Rohlinist varakult klassik, tema igavikuliselt selged ja lihtsad vormid on lausa kuldaväärt.

Juba instituudi viimasel kursusel omandas ta Tallinna Ehituskeraamika Tehases kunstnik-tehnoloogina olulise töökogemuse, seal alustas ta nõude kujundusega, ajapikku hakkas kohustuslikus korras tegelema ka suveniiridega. 1968. aastast alates sidus ta end Eesti Kunstiakadeemiaga. Loengukonspektide ettevalmistamiseks puudus emakeelne kirjandus, õnneks leidis ta ühest Leningradi antikvariaadist 1930ndatel välja antud keraamika entsüklopeedia, millele toetuda. Hiljem koostas ta oma konspektide najal õpiku ehk keraamika käsiraamatu. Kui algul tundus tehnoloogia teisejärgulisena, siis töö käigus ilmnes, et see on sama loominguline valdkond. Pikal laual maakodu õuel näitab kunstnik oma loodud nõusid ja selgitab, kuidas näituse jaoks serviise valmistades kujunes eesmärgiks konstruktiivse terviklikkuse loomine, sealt algas taotluslik seeriate koostamine ning mängimine erineva pinnafaktuuriga. Ta näitab töid, kus koostöö ahju ja juhusega on selgelt jälgitav, ahi teeb ise korrektuure, moodustab kujundeid ja faktuure, mida tahtlikult on võimatu kätte saada. Inspiratsiooni on andnud loodus, see on jäänud domineerivaks 70-80ndatel aastatel. Viimastel aastatel on ta otsinud võimalust tegelda keraamikaga ilma end baasi juurde kinnistamata, teha tööd nii maal ja kui linnakorteris, selleks kasutab ta keraamilisi elemente koos muu materjaliga nagu kruvid ja glasuuritud litrikesed. Ta otsib keraamika piire ning püüab välja tuua materjali võlu ja eripära. Oma teise raamatu ilmumist nimetab ta suureks avantüüriks – jäädvustamaks keraamika ajalugu, lähenes ta materjalile kunstnike ja teadlaste mõtteavalduste kaudu, jättes oma hinnangud tagaplaanile. Nelja-aastase töö käigus tuli ise luua arhiiv tuhandetest fotodest ja artiklitest.

Kunstiteadlase Inge Tederi sõnul on eesti keraamikal Rohliniga vedanud. Ta on teinud originaalloomingut, tööstuskeraamikat, õpetanud noori, arendanud erinevaid tehnikaid ja oma teadmised põhjalikult kirja pannud. Leo Rohlin on unikaalne nähtus eesti keraamika ajaloos.