Avaleht » Filmiliigid

Ma ei tule tagasi (2014)

Originaalpealkiri: Я не вернусь

Mängufilmid | Draama Kestus: 105:12

Huviinfo

Rahvusvaheline koostööfilm

“Ma ei tule tagasi” on Eesti-Vene-Valgevene-Kasahhi-Soome koostööfilm, mille võtted toimusid Venemaal ja Valgevenes. Filmi peatootja on CTB Film, eestipoolne tootja on Amrion, Soomest Helsinki-filmi OY. Teised kaastootjad on Kazakhfilm ja Belarusfilm. CTB Film on Venemaa suurim iseseisev filmitootmisfirma, mille juht Sergei Seljanov on töötanud selliste autoritega nagu Pavel Lungin, Aleksei Balabanov, Aleksander Rogožkin, Igor Vološin ja Sergei Bodrov ning on tootnud sellised filmid nagu “Kukulind”, “Cargo 200”, “Morfiin”, “Vend” ja “Vend 2”, lisaks Oscarile kandideerinud „Mongol”, Bakur Bakuradze Cannes’i filmifestivalil esilinastunud filmid „Jahimees” ja “Šultes” ning samuti komöödiafilmid “Vene jahi eripära”, “Vene kalapüügi eripära” ja nendele järgnenud osad. Alates CTB asutamisest 1992. aastal on nad tootnud 70 mängufilmi.

„Ma ei tule tagasi”  käsikirja kirjutas Jaroslava Pulinovitš, ka Eestis tuntud noor dramaturg, kelle näidendeid on lavastatud nii Venemaal, Inglismaal, USAs, Poolas, Ukrainas kui mujal. Filmi peosades on Polina Puškaruk ja Viktoria Lobatševa. Operaator Tuomo Hutri on tuntud tegija kodumaal Soomes, meil linastunud filmidest on tema üles võetud näiteks “Mehe töö”, “Kirjad isa Jakobile” ja “Vuosaari”. Filmi helilooja on Soome üks edukamaid filmimuusika tegijaid Panu Aaltio, kes võitis 2012. aastal ülemaailmse filmimuusika kriitikute ühingu IFMCA auhinnna parima dokumentaalfilmimuusika eest filmis “Metsa lugu”.

Filmi eelarve on 1,5 miljonit eurot. Filmi valmimist on toetanud Eesti Filmi Sihtasutus, Kultuurkapital, Vene Föderatsiooni Filmifond, Soome Filmi Sihtasutus ja Euroopa Nõukogu kaastootmisfond Eurimages.
Pressiteade, 16.aprill 2014.

Tunnustus filmile

Ilmar Raagi mängufilmi “Ma ei tule tagasi” maailma esilinastus toimus 18. aprillil Tribeca filmifestivalil, mis on Sundance’i filmifestivali kõrval olulisim festival USA’s. Film sai Nora Ephroni žürii eripreemia. Nora Ephron oli legendaarne USA stsenarist ja režissöör. Ta on selliste tuntud filmide nagu “You’ve got mail”, “<http://en.wikipedia.org/wiki/When_Harry_Met_Sally...> When Harry Met Sally... “ja “<http://en.wikipedia.org/wiki/Sleepless_in_Seattle> Sleepless in Seattle” stsenarist, nendest kaks viimast on nomineeritud ka parima stsenaariumi Oscarile. Peale Nora Ephroni varajast lahkumist antakse temanimelist auhinda Tribeca festivalil välja teist korda.
Pressiteade, 25.aprill 2014

Samuti võitis film peapreemia Hollandis Vlissingenis toimuval festivalil Films by the Sea. Dioraphte filmi- ja kirjanduspreemia nimelist auhinda annab välja Hollandi ja Flaami kirjanikest, näitlejatest ja filmitegijatest koosnev žürii. See on festivali ainus professionaalse žüriiga auhind.
Pressiteade, 22. sept 2014.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „See on lugu liikumisest ja teekonnast ning liikumise pildiline külg on tugev. Pildiline meeleolukus ei päästa aga filmi venimisest. Teel juhtub tüdrukutega natuke vähe ja sissejuhatuses on hetki, milleta oleks hakkama saanud. Tegijad annavad vaatajale aega – tempo on omane arthouse-filmile. „Kertut” tehes hoidis Ilmar Raag vaataja aega märksa rohkem kokku.

Tugev on just stsenaariumi esimene ots, kus on juhuseid ja  seaduspärasusi ritta seatud nii, et kahe neiu teekond Venemaa põhjapealinnast Kasahstani kerkib esile kui vaieldamatu ja põhjendatud fakt. On põnevust ja dramaatilist pinget. Stsenaariumi esimeses osas on menufilmi potentsiaali, mis jäi paraku kasutamata.

Käsikirjalahendusest johtuvalt vastandub finaal algusele ning ladusus ja loomulikkus asendub konstrueeritud lahendustega. Selliseid lahendusi kasutades on õnnestunud küll vältida happy end’ilikke banaalsusi, kuid nende tõttu lahkub film elulise usutavuse pinnalt. Borati kodumaa Kasahstan kerkib filmis esile kui kodune paradiis, kus filmi peategelane end sisemise vaimu jõul leiab. Tegevuse loogikast tuleneva didaktilise lahenduse asemel pakuvad filmi loojad hoopis teist lõpplahendust. Teosel „Ma ei tule tagasi” puudub poliitiline mõõde ja ühiskonnakriitikat on selles mõõdukalt. Film asetub kindlale taustale: nimelt räägib Vene ühiskonnastatistika hüljatud laste hulga pidevast suurenemisest. Nähtav on kutse pöörduda tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde, kuhu kuulub ka perekond ehk inimese loomulik elukeskkond. Anja ja Kristina ei kasuta kordagi sõna õde, aga kohati käituvad nad kui sugulased. Teekonnal perekonnasuhete moodustumine on filmi jäetud veenva alltekstina.

Eestisse jõudnud filmiversiooni serveeritakse kui Ilmar Raagi filmi. Erilisest autorsusest on aga raske rääkida, sest tegu on kellegi teise kirjutatud stsenaariumiga, mida on arvatavasti palju ümber kirjutatud ja töödeldud. Peale selle on filmil palju kaastootjaid, kel kõigil omad huvid.

Seega läheneb „Ma ei tule tagasi” servapidi eurotrash’i kriteeriumidele. Tekib kahtlus, et film ei pakkunud tohutut loomevabadust, aga see ei tähenda, et tegijad ei püüdnud materjalist parimat luua. Kirev taust ei takistanud empaatiat, millega tegijad suhtusid noortesse vene Thelmasse ja Louise’isse. Nende üksildaste hingede esiletoomisel oli oma roll ka lavastajal.“ 

Artikli terviktekst:
Nagu venekeelne „Thelma ja Louise”, aga eesti lavastajaga ..
Laasik, A. (2014). Nagu venekeelne „Thelma ja Louise“, aga eesti lavastajaga ning aeglasem [Ilmar Raagi mängufilm „Ma ei tule tagasi“]. Eesti Päevaleht, 22. sept, lk 12.

Greta Varts:Filmi kulminatsioonini hoiab süžee tõepoolest oma idealistlikku joont ning kahe hüljatu suhted soojenevad igati loogilisi ning südamega tunnetatud samme astudes. Siis on stsenarist aga toonud sisse ootamatu pöörde. Nimetagem seda siinkohal traagiliseks, et mitte ära anda filmi peamist sündmust. Küll aga on oluline märkida, et vaatajad ei ole selleks valmis, pealegi on autor teda kogu aeg teadlikult valevihjetega mujale suunanud. Nutikas? Pärast lavastuslikult hea pingega üles ehitatud kulminatsiooni võtab küünilisena mõjuv reaalsus külmalt sisse senise südamliku idealismi koha. Olles juba eelnevalt kõik oma pisarad vargsi ära kulutanud, on vaataja filmi lõpus sunnitud ekraanil toimuvat lõppvaatust jälgima traagilise pöörde tegelikke tagamaid mõistmata ning kiire lõpp ei anna aega refleksiooniks. Kulminatsioon ja sellele järgnev lõppvaatus on justkui filmi kõige originaalsem ja üllatavam osa, ent hakkab õõnestama meeleolu, mis seni filmi kandnud on. Lühidalt oleneb lõpu vastuvõtt vaataja võimest filmi süžeed üldistada, tema emotsionaalsest kaasaelamisest ning suhtumisest filmi pöördesse. Mõnele mõjub see huvitava pöördena, mõnele ootamatu tragöödiana, mõnele filmi sisemaailma reeglite pahupidi pööramisena …“ /---/

Artikli terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c4-film/miks-ma-ei-tule-tagasi-pigistab/

Varts, G. (2014). Miks „Ma ei tule tagasi“ pigistab? Sirp, 26. sept, lk 12, ill.

Jaan Ruus: „Peab rõhutama, et Raag ei sea endale vormi valimisel eesmärgiks haaravat süžeed nagu Ameerika filmid, ka ei süüdista ta brittide kombel igal võimalikul juhul ühiskonda. Pigem tuletavad tema filmid meelde psühholoogilise põhikoega prantsuse filme (Truffaut’d, aga kas või praegu kinodes jooksvaid filme „Üks kohtumine“ või „Kõrvalehüpe“, kus keskendutakse tegelaste psühholoogilistele suhetele ja jälgitakse selle najal nende arengut). Raag on siin filmis, nagu ikka, intelligentne ja delikaatne: ta hoidub langemast sentimentaalsusse ja väldib pakse värve. Miljöö on täpne, kuid sellesse ei vajuta sisse.“ /---/
Eesti filmi ajaloos asetub see film kõrvu Raagi enda varasemate filmidega, aga võib-olla ka Peeter Simmi või Leida Laiuse mõne filmiga.“
Ruus, J. (2014). Tundeline teekond Peterburist Kasahstani. Eesti Ekspress, 24. sept, lk 52.

Tiina Lokk: Liiga konstrueeritud stsenaarium, aga filmis on emotsionaalselt ilusaid kohti, mis on hästi välja mängitud ja ka lavastatud. Peamine sihtgrupp on ilmselt noored ja arvamust tuleks pigem neilt küsida.“

Olle Mirme: „Veider film – seda nii heas kui halvas mõttes. Hea, et inimhinge puuriv sisu ja hoogsalt seikluslik vorm on kenasti tasakaalus. Näitlejad on ägedad, eriti noorema tüdruku osatäitja. Halb, et me oleme sarnaseid tegelasi ja praktiliselt identseid stseene korduvalt varemgi näinud. Teistes filmides, mitte kunagi päris elus. Veidral kombel suudab see klišeede paraad siiski ühtset rivisammu hoida ja valitud raja enam-vähem veenvalt lõpuni marssida. See on arvestatav saavutus, sest enamik multikultuurseid suri-muri-koostööfilme põrutab juba esimeses kurvis päästmatult kraavi.“

Roman Baskin: Kõigepealt peaks rõõmustama, et «Kertu» valiti selle aasta Euroopa 50 parima filmi hulka. «Ma ei tule tagasi» on ka sümpaatne film, aga ometi jääb kummitama mingi klišeelikkuse tunne!? Teema on olemas, lugu liigub ja teostuski üsna ladus, aga ikkagi kuidagi jõulukaardi tunne. Mingi kummaline distantseeritus materjalist; võiks öelda – liiga tehtud! Võib-olla on see tellimustöö tulemus?!“

Žürii hindab: „Ma ei tule tagasi“ (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 20. sept, lk 10.

Boris Tuch: „Ilmar Raag on teinud kaugelt parema filmi, kui «Ma ei tule tagasi» stsenaarium lubanuks.“

Loe arvustust:
Kahe põgeniku odüsseia - AK - Arvamus
Tuch, B. (2014). Kahe põgeniku odüsseia [Ilmar Raagi mängufilm „Ma ei tule tagasi“]. Postimees: AK, 20. sept, lk 10.

Vaata ka:

ETV: OP! Film, 09.09.2014: Rubriik Must foorum: filmist räägivad Jelena Skulskaja ja Ilona Martson.

Kulli, J. (2014). Ilmar Raag: kahjuks on üks meie filmi peaosatäitja tagasi pärislastekodus. Õhtuleht, 15. sept, lk 10-11; Ilmar Raag: kahjuks on üks meie filmi peaosatäitja tagasi ...

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm