Avaleht » Filmiliigid

EuroEufooria (2014)

Dokumentaalfilmid Kestus: 70:00

Huviinfo

Antropoloogiline uurimus Eurovisiooni fännidest

Kahe aasta eest Balti Filmi- ja Meediakooli teleproduktsiooni ja dokumentalistika magistriõppe kiitusega lõpetanud Ermo Säksil tekkis mõte Eurovisiooni fänne lähemalt uurida täiesti juhuslikult. Kummalisel moel jõudsid temani Facebooki-sõprade vestlused, milles arutati, kus ja kuidas keegi Eurovisiooni ülekannet vaatama hakkab. Peagi selgus, et oli neidki, kes lauluvõistlust vahetult toimumispaigal nautida kavatsesid, ja nii veendus Säks, kel varem Eurovisiooniga sügavamat suhet ei olnud, et seal pole fänne üks ega kaks, vaid sadu – ja üle kogu maailma.

Uurinud, kas lauluvõistlusele kogu hingega kaasaelajatest keegi varem filmi vändanud on, ja leidnud, et mitte, sai mullu otsus Malmösse sõita kiiresti tehtud. Nüüd on «EuroEufooria» valmis.
«Närviline tunne on,» ütleb Säks nädala jagu enne esilinastust, «iial ei tea ju, milliseks kujuneb vastuvõtt.»
Kaamera jälgib fänne juba enne nende Malmösse saabumist ja muidugi ka kohapeal.

Kes veel pole kursis, võtku teadmiseks, et tegemist on äärmiselt värvika seltskonnaga. Igas vanuses naiste ja meestega maailma eri otstest, kes kõik igal aastal mais kohtuvad just seal, kus Eurovisiooni lauluvõistlust peetakse. Lävimine ei piirdu pelgalt lõppvõistlusel kohaloluga; aktiivselt külastatakse ka eri maades peetavaid rahvuslikke eelvoorusid, aasta läbi toimuvaid mitmesuguseid Eurovisioonile pühendatud üritusi, sest fänniklubisid on kümneid. On neidki, kes Eurovisiooniga seotust muuseume loonud, ning üht auväärseimat fänni, 103-aastast daami näeme ka Säksi filmis.

Nagu ka fänne Eestist, Soomest, Norrast, USAst, isegi Austraaliast. Samuti on üheks tegelaseks filmis eesti noormees, kelle puhul fänlus sujuvalt ürituse korraldaja – Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) – koosseisulise  töötaja ametikohaks kasvas.
«Ma ei kujutanud ette, et need kümme päeva Malmös nii rajuks andmiseks kujunevad,» tunnistab esimest korda Eurovisioonile sattunud Säks.

«Võtted kestsid mulle ja toimetaja Marit Ummelasele 20 tundi ööpäevas, samal ajal pidime jõudma materjali «maha» võtta, akusid laadida jne. Üllatas lauluvõistluse mastaapsus – seda ettevõtmist võib julgelt laulmise olümpiamängudeks nimetada –, kostümeeritud fännide rohkus ja ka see, et paljud neist teavad peast teiste maade kohalikes eelvoorudes kõlanud laule. Ja hämmastav, kui palju fänne väljastpoolt Euroopat kohale tuleb!»

Säks veendus kohapeal, et Eurovisioon pole paljudele pelgalt lauluvõistlus, vaid fännid on justkui omamoodi kultuurisaadikud, kel tänu suhtlemisele ja reisimisele avar pilk maailmas toimuva suhtes. Kahju, et osa neist, kes autorit oleks huvitanud, polnud nõus kaamera eest esinema, ning leidus  neidki, kes küsisid selle eest raha.

Olgu lisatud, et Säks suhtub oma filmi tegelastesse suure lugupidamise ja austusega, mitte ärapanemissooviga. Ning mis on vaatajale üllatav – filmis ei kõla ainsatki Eurovisioonil tuntuks saanud laulu. Aga see on autori sõnul taotluslik. Võimalik, et tänavu mais sõidab Säks Kopenhaagenisse. Kas on oodata «EuroEufooria 2», näitab aeg.

Esialgu on aga kindel, et Eestist väljaspool hakkab levima filmi teistsugune versioon, ja selle sisu ei soovi Säks esialgu avaldada. On ju film midagi sellist, mille kohta tahab igaüks avaldada arvamust, missugune see peaks või ei peaks olema. Samamoodi nagu enamik inimesi peab end Eurovisiooni-eksperdiks.
Leivak, V. (2014). Antropoloogiline uurimus Eurovisiooni fännidest [dokfilm "EuroEufooria"]. Postimees, 17. veebr.

"EuroEufooria" autor: fännid on need, kes hoiavad Eurovisiooni üleval

Eesti noormees Ermo Säks sai valmis esimese filmiga, mis jutustab Eurovisiooni fännidest. Film "EuroEufooria" valmis möödunud aasta lauluvõistlusel Malmös.

"Mul endal tekkis sportlik huvi, et miks on olemas inimesed, kes käivad riigist riiki ja fännavad lauluvõistlust, kus igal aastal osalevad uued artistid," rääkis Säks raadiosaates "Stuudios on Sten Teppan", miks ta filmiteo käsile võttis.

Säks kinnitas, et terves maailmas pole olemas filmi, mis võtaks luubi alla just Eurovisiooni fännid. "Mitte keegi pole filmi puhul keskendunud ainult fännidele, mistõttu oli see huvitav ja raske väljakutse," selgitas ta.

Ta lisas, et just fännid on need, kes hoiavad kogu Eurovisiooni üleval. "Nemad on need, kes seda promovad ja hõiskavad saalis," ütles ta.

Kuigi Eurovisiooni korraldajad ei võtnud filmitegijaid just avasüli vastu, tõdes Säks, et alla ta samuti ei tahtnud anda. "Allaandmismõtted ei kummitanud hetkekski, vaid mõtlesime, et vaatame, kui lähedale saame," selgitas ta.

Noormees usub, et Eurovisioonil on veel, kuhu liikuda. "Ma arvan, et paari tuleva aasta jooksul midagi kardinaalselt ei muutu, aga Eurovisioon püüab ajaga ikka kaasas käia. Eks EBU peab pingutama, et ajaga kaasas käia, inimeste südames olla ja vaatajaid koguda," rääkis ta.

http://menu.err.ee/uudised/film/cddca678-4451-46d7-8d35-f43dc33f9d0d (18.02.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Liis Nimik: "Ermo Säksi „EuroEufooria” on Svirgsdeni filmiga ["Heinz Valk" - toim] selles mõttes huvitavas vastanduses, et Säks võtab kohe filmi alguses vastupidise rolli. Tema oma subjekti ei tunne, Eurovisioni lauluvõistlust ei fänna ja üleüldse ei mõistata, kust see eufooria tuleb. Ta läheb teekonnale, et avastada tõde selle veidra nähtuse kohta, vahelduva eduga ka ennast eksponeerides. Ta püüab vaimukalt olla skeptilise vaataja poolel, püüdes lauludest kinni vaid pikad noodid ja monteerides neist kokku ühe pika huilge. Me näeme stseene, mis annavad üheselt märku sellest, et tegu on Säksi formaalse seisukohavõtuga, aga tema eurovisiooni-teadmatuses saab ometigi kahelda. Säks on nii insider kui üldse olla saab. Me satume filmi jooksul vähemalt kahte magamistuppa ja läbi kümne turvamehe suurimasse keelutsooni, kuhu üks filmikaamera üldse jõuda võib – Eurovisioni lauluvõistluse kontserdisaali. Näeme misanstseene, kus lahtirulluvat elu on huvitav vaadata juba üksnes antropoloogiliselt.

Ei ole mõtet keerutada: seda lauluvõistlust ei väisa enam lipsustatud härrad ja uhked daamid. Eurovisioni lauluvõistlusest kui sündmusest on saanud grandioosseim geiklubi, mis aga ei tähenda, et ei oleks olemas samavõrd seda jumaldavaid heteronaisi. Säks jõuab filmi lõpus oma „küsimusele” vastust otsides järeldusele, et tegu on laulupeolaadse kogemusega, mida eurovisioonifännid naudivad. Ta puudutab geiteemat ainult pildis, jättes eneserefleksiivse narratsiooni juures selle teema puutumata.

Briljantne tegelane on Norra tüdruk, kes leiab endale eurovisioonimöllu alguses Facebooki kaudu sõbra –
Texasest kohale sõitnud geipoisi, kellega nad festi­valipäevad koos veedavad. Norra tüdrukul on olemas kogu eurovisiooniks vajalik arsenal: eri suurusega rahvuslipud ja sätendav käekott rahvusriigi värvides. Tal on täielik ülevaade lauludest ja favoriitidest; tuleb tähele panna, et oluline on asja juures ka see, kuhu talle endale järgmisena reisida meeldiks. Koos geisõbraga tehakse ennast peegli ees korda: Texase poiss paneb endale pähe pruudiloori ja võibki lahingusse minna. Säks leiab rahva seest üles ka Austraalia geipaari, kes on tulnud sinna tähistama ühe osapoole 50. sünnipäeva. Üsna pea leiame end ka nende magamistoast, kus mõlemad nagu muuseas oma ägedaid aluspükse demonstreerivad. Kõik, kes on kohale tulnud, kuuluvad saba ja sarvedega sinna maailma.

Tegelased peegeldavad meile oma avatusega küll autori entusiastlikku tõeotsingut, aga natuke on neist millegipärast ikka kahju. Tundub, et filmi autor peatub nähtamatu joone taga ja sealt edasi ei lähe. Väga oleks tahtnud teada, mis toimub Norra tüdrukus ja üldisemalt nendes naistes, kes ennast geimeeste seltskonnas niivõrd hästi tunnevad. Säksile on olnud oluline murda maha takistused ja jõuda sündmuse südamesse. See tal ka õnnestub. Me ei leia sealt aga suurt midagi: autori tahe mõista fännamine põhjusi on segamini enesenäitamise tahtega. Seejuures peegeldab see vahest paljude eurovisioonifännide sisemaailma – suurt vajadust olla nähtaval ja tunnustatud.

Henri Bergson on öelnud, et uurida maailma selle terviklikkuses on olemuselt sama kui uurida iseennast. Kohanemine elu pakutuga on dokumentaalfilmi puhul vahel olulisem kui see, mida filmiga öelda tahetakse. Orkestreerijal ehk filmitegijal tuleb saavutada sisemine vabadus, mis lubab sõnumil vajadusel protsessi käigus muutuda ja vaatajal tajuda midagi seletamatut otse elust. Öeldakse, et kui õnnestub inimeses tabada arhetüüpi, on hästi. Kui aga püüda edasi, jõuda arhetüübist selleni, kuidas olla inimene? Kui Säks ja Svirgsden oleksid lahti lasknud konstrueeritud sõnumist, kas oleks jõutud arhetüübi riivamisest natuke lähemale, inimese kogemusele nii Heinz Valgu kui eurovisiooni­fännina?"

Nimik, L. (2014). Päriselu orkestreerimisest [dokfilmid „Heinz Valk“ ja „EuroEufooria“]. Sirp, 28. veebr, lk 19.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm