Avaleht » Filmiliigid

Heinz Valk (2014)

Dokumentaalfilm Kestus: 52:16

Huviinfo

Arvamusi filmist

Rein Veidemann: „Kristjan Svirgsdeni portreefilmi Heinz Valgust läksin vaatama ootusrikka eelhoiakuga. Olime Rahvarinde päevil Valguga mitu puuda soola üheskoos ära söönud. Kõnemeestena – Valk siinkirjutajast osavam, värvikam ja võimsam – täiendasime teineteist. Valgu kõned olid mässumeelsed ja julgustavad, siit ka tema legendaarne «Ükskord me võidame niikuinii!». Minu esinemisi varjutas igavikumõõde.

Ootust kerisid kõrgele ka Valgu suurepäraselt jutustatud/kirjutatud elulooraamatud «Pääsemine helgemast tulevikust» ja «Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua». Nende põhjal stsenaariumi kirjutamine ja filmikujundi loomine ühest Eesti lähiajaloo kangelasest ei pruukinuks saada üle jõu käivaks ettevõtmiseks.  

Svirgsden on valinud teise tee. Kui filmi alguses ja lõpueelsetes kaadrites näemegi Valku oma vingete esivanemate Matleena ja Hansu hauda tähistava raudristi tuhmuvat värvi värskendamas – ja siit oleks saanud üles ehitada kujundiks tihendatud kokkuvõtte ühe ärksa ja kunstiandeka eestlase eluteest, tema tähthetkedest ja vaiksest tagasitõmbumisest –, siis vaatajale pakutakse hoopis õhtule jäänud vana revolutsionääri nokitsemisi.

Kontrastiks on veerandsajanditagused dramaatilised hetked (1988. aasta «Eestimaa laul», Balti kett, Eesti Vabariigi taastamine 20. augustil 1991). Valk joonistab sarže Rüütlist (teda näeme ka Valgu poliitilist tähetundi iseloomustamas), Merist, Nugisest, Savisaarest (temagagi on intervjuu) ja Ilvesest, kommenteerib neid talle omase mõnusa huumori või leebe irooniaga.

Valk on siiras, kui ütleb, et ühel juba hilisemal esinemisel tundis ta äkki, et räägib kurtidele kõrvadele. Et aeg on totaalselt muutunud ja sellesse aega ei ole tal enam asja. Taustaks kiiskavaid luksusautosid täis tänav ja fookus neis istuvatel igavlevatel, uusjõukatel päikeseprillitatud inimestel. Siin on klassikaline konflikt ideaalide lämbumisest tarbimisühiskonnas. Filmi autor ilmselt sellele tahtiski rõhuda.

Kuid põlvkondlik konflikt viiakse hoopis kunsti pinnale, kunstnik Valgule ja tema põlvkonnakaaslasele Jüri Arrakule ühelt poolt ja kunstikriitikust õppejõu Karin Pauluse ja kuraator Anders Härmi esindatavale põlvkonnale teiselt poolt.

Tarbekunstnikuks õppinud Valgul, kellest kujunes šaržist, pole kunagi olnud ambitsiooni kujutava kunsti suurvormideks. Seetõttu mõjub väide, et Valgu ja tema põlvkonna loomingul pole tänapäeval enam midagi öelda, naeruväärselt. Tagajärjena jääb aga kõige olulisem – põlvkondlik konflikt ühiskonnaelus – lõpuks vaeslapse ossa, vähearendatuks.

Mulle oli üks filmi sümboliväärtusega kohti see, kus kirglik vanavarakoguja Valk näitab kaunilt sepistatud pilakut, öeldes, et selliseid löödi jala sisse või reheahju kivide vahele peergude jaoks.

Valgu esivanemate rist, pilak ja vabadusvõitleja – nende piltide vahele oleks saanud jutustada Valku vääriva filmiportree. Nojah, aga võib-olla hindasin ma oma ootusi üle.“

Veidemann, R. (2014). Rahvarinde trubaduuri õhtu [K. Svirgsdeni dokumentaalfilm "Heinz Valk"]. Postimees, 20. veebr, lk 15.

Tiina Lokk: "Korralik telefilm, aga kahjuks ei saa vaataja sealt mitte midagi enamat teada, mida Heinz Valk ei tahaks endast teada anda. Kangelane kontrollib täielikult autorit ja on viimasest ilmselgelt üle."

Roman Baskin: "Heinz Valgu vaatlus on põnev ja hoiab filmi küljes kinni. Kes on kes ja millise jälje keegi meist jätab, seda üheselt ei lahenda. Õhku jääb küsimusi ja see on hea filmi tunnus.“
Eksperdid hindavad: „Heinz Valk“ (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 22. veebr, lk 9.

Liis Nimik: „Dokumentalistide kõnepruugis esineb üsna tihti sõnapaar „lähedale saama”. Kas sa said lähedale? Ta ei lasknud lähedale. Kas inimene lubab dokumentalistil olla kaameraga tunnistajaks muutusehetkedele oma elus? Kahe eelmisel nädalal esilinastunud dokumentaalfilmi varal saab mõtiskleda veel ühe küsimuse üle: kui oluline on, et filmi autor pääseb lähedale iseendale?

Heinz Valku teab iga eestlane. Tema fraas „ükskord me võidame niikuinii” on kodeeritud meie kollektiivsesse alateadvusse kui taasiseseisvumise meeleolude sümbol. Kristjan Svirgsden on võtnud ette keerulise ülesande portreteerida Heinz Valku ning üritanud teda tabada joonistuslaua taga: samal ajal kui Valk joonistab karikatuure, käib kaamera otsivalt mööda tema lõuendit, käsi, nägu ja joonistusvahendeid. Oleme talle füüsiliselt väga lähedal, ometi peegeldab vastu midagi ebamugavat.

Pärast kiiret tagasivaadet ärkamisaega rõhutab Svirgsden noorte ja vihaste kunstikriitikute korduvates sõnavõttudes, et Heinz Valk ei ole kunstnik. Valk ise jõuab selleni, et ta pole ju poliitik. Üsna pea on vaatajal selge autori nägemus: Valk pole kummaski ringkonnas oma – ja ta pole seda kunagi olnud. Filmi üks läbivaid motiive on riiklikke esindusüritusi väisav Valk, kes inimestega small-talk’i ajab. Ebamugavustunne süveneb filmi progresseerudes ja kulmineerub vahelduvkaadritega bussis sõitvast Valgust ja lume sees seisvast perekondlikust hauaristist, kõige selle taustaks laul „Võta mind kaasa, võõras mees”. Üsna üheselt võib mõista seda, mida meile öelda tahetakse: vana mehe teekond hakkab otsa saama, aga keegi pole teda mõistnud. Millest aga tuleb see ebamugavus? Lihtsalt on raske uskuda, et ekraanil nähtav on lähedane sellele olemise kogemusele, mida tunneb Heinz Valk inimesena ise. Autori kohalolu ning tema tahe öelda inimese kohta midagi põhjapanevat varjutab tema otsingute tõelise eesmärgi. Heinz Valk mainib oma karikatuuridest rääkides, et Gorbatšovi ja teiste suurmeeste karikatuurid jäid tal formaalseks, kuna on hoopis teine asi joonistada kedagi, kellega oled koos viina võtnud. Ma ei tea, kas Svirgsden ja Valk on koos viina võtnud, aga ma näen ekraanil teatavat usaldamatust, rolli hoidmist. Svirgsden on kasutanud kõikvõimalikke vahendeid oma karakteri avamiseks: intervjuu vabas vormis ja tegevuse kaudu nii formaalsemalt kui suures plaanis, lisaks pooleldi varjatud kaameraga filmimine seltskonnaüritustel. Kõik need vahendid on üheselt režissööri sõnumi teenistuses. Elust on välja sõelutud tähendusi ja need järjekorda pandud, kuid me ei näe hetkelisust – kaadri sees peituvat elu ennast, mida iga keharakuga uskuda saaks.

Dokfilm tundub olevat lihtne vorm: kui teema või persoon on olemas, tuleb käivitada kaamera, tekitada vastandus, leida kujundid. Dokitegijad on tegelikult rohkemal määral vahendaja rollis, kui nad seda ilmselt ise tajuvad. Nad vahendavad enese teadmata iseenda kogemust, mille saavad filmitava isikuga kontaktis ja koos olles. Oskus mõista ennast ja oma motiive ning põhjusi subjekti ellu sukeldumisel ja säilitada seejuures õnnis teadmatus – see on selle mõistatusliku „lähedalesaamise” eeldus. Lähedale nii subjektile kui endale. Seejärel peaksid mõlemad vastastikuses dünaamikas üksteisele peegelneuroneid tulistades koos sellest teadmatusest väljuma, et jõuda selleni, kuidas subjekt muutub ja avaneb ning kuidas autor seda mõistab. Vaataja tajub režissööri liigsest pingutusest tekkivat ebamugavustunnet oma seljaajuga. Me tunneme sekundi murdosa jooksul ära, et Valk peegeldab meile tagasi autorit, kellel on väga tugev ambitsioon edastada oma konstrueeritud sõnumit. Mida tähendab olla Heinz Valk – mees, kes on koha leidnud eestlaste kollektiivses alateadvuses? Selle asemel saame teada hoopis Svirgsdenist.“
Nimik, L. (2014). Päriselu orkestreerimisest [dokfilmid „Heinz Valk“ ja „EuroEufooria“]. Sirp, 28. veebr, lk 19.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm