Suur maalritöö (2013)

Reklaamlause

Maailma võib värvida ükskõik kui värviliseks, kuid inimestele jääb ikka väheks.
Te täitmatud ja arutud, küll on teil soove varutud!

Lühike sisukokkuvõte

Halli maailma, kus ei ole mitte ühtegi värvi, kus lapsed nukrutsevad, kus inimesed ei suuda liimil ja meel vahet teha, saabub Maaler, kellelt inimesed nõuavad värve! Värv värvi haaval hakkab ta maailma värvima, sattudes  üha enam ja enam hoogu. Peagi on kogu maailma ilus ja kirev, kuid inimesed muutuvad jälle rahulolematuks - kõik on liiga kirju ning nad nõuavad Maalrilt, et too värvimise lõpetaks. Muhe maaler segab kokku oma viimase värvi - valge. Ta värvib sellega taevasse suure valge pilve, kust langeb valget lund, mis katab kogu maa. Nüüd saab rahvas kuni sulani oma silmi puhata.

Sünopsis

Kui maailm loodi, oli kõik halli värvi ja rahvas ei suutnud mitte millelgi vahet teha. Kuidas eristada tinti teest, mahla piimast, liiva mannast või mullast? Kõik oli vaid hall ja nii hall, et lapsedki ei suutnud enam naerda. Rahvas vajas värvi! Ja siis saabuski ootamatult Maaler, kes rahva suureks rõõmuks hakkas ümbritsevale värve lisama. Ta alustas musta värviga, värvides mustaks nii öise taeva kui maamulla kui ka räämas peopesad. Mustale järgnes sinine. Siniseks said lisaks paljule muule nii mered, järved, kuldnoka munad ning unenäod. Seejärel lisandus juba rohelist, punast ja kollast ning tagatipuks veel ka lillat, oranži, pruuni ja beeži, kahkjasroosat ja igatsorti värve, mis üldse võimalik. Värv värvi haaval sai kogu linn ja selle ümbrus ning elanikud värviliseks, kuni järsku oli ümberringi liiga palju värve ja rahvas nõudis ühehäälselt Maalril värvimine lõpetada.

Rahva meelemuutus pani Maalri vaid muigama. Hoogsalt segas ta kokku kõik värvid, mis alles olid, ja sai ilusa valge. Värvinud valgeks ülased, vesiroosid, vahu lainetaval veel ja palju muud, joonistas Maaler lõpuks taevasse suure valge pilve. Agaralt vehkis Maaler edasi oma valge värviga ja ootamatult hakkas sadama valget lund, mis kattis kogu maa. Maaler soovitas inimestel kuni suure sulani silmi puhata, haaras oma potid ja pintslid kaasa ja jalutas rõõmsalt minema.
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Jagunemine episoodideks

Film "Suur maalritöö" on tinglikult jaotatud episoodideks, kus iga uus episood toob kaasa uue värvi. Algab kõik hallist, lisanduvad must, sinine, roheline, punane, kollane, lilla, oranž ning kõige lõpuks valge. Filmi DVDl on võimalik iga episoodi eraldi vaadata.
Allikas: Filmi DVD

Filmi kirjanduslik aines

Film põhineb 1971. aastal ilmunud Ellen Niidu värssraamatul "Suur maalritöö", mille illustratsioonide autoriks on  Edgar Valter. Esmalt ilmus tekst siiski ajakirjas „Pioneer“ (1970, nr 7), kus illustreerija Heino Sampu lahendas pintslimehe hoopis teises võtmes kui Edgar Valter.

Paavo Matsin: „Ellen Niidu "Suur maalritöö" on üks eesti lastekirjanduse kõige klassikalisemaid tekste, mis on lahutamatult seotud Edgar Valteri geniaalsete illustratsioonidega. Seda on välja antud koguni kolmel korral: 1971., 1985. ja 2008. aastal ning kunstnik on teinud kahed, üldjoontes samasugused, kuid mõnes pisiasjas siiski erinevad raamatukujundused.“
Matsin, P. (2013). Suur filmitöö [animafilm „Suur maalritöö“]. Eesti Ekspress, 12. dets, lk 50.

Filmi saamisloost

"Juba väga-väga ammu, üheksakümnendate aastate lõpul, tekkis idee Ellen Niidu lasteraamat "Suur maalritöö" filmiks teha, aga asi ei läinud kuidagi käima ja mõttest edasi ei jõutud," meenutab nüüd viimaks valminud joonisfilmi üks režissööre Aina Järvine, kuidas Ellen Niidu ja Edgar Valteri raamat "Suur maalritöö" viimaks kinolinale jõudis.

"Uuesti korjasime Meelisega (Arulepp, filmi teine režissöör – J. K.) idee üles aastal 2010," ütleb Aina Järvine.

"Hakkasime suhtlema Edgar Valteri õigusi esindava Külli Leppikuga. Tema mure oli eelkõige see, et Valteri tegelaskujusid on siin-seal varemgi eri kunstivormides kasutatud, ent paraku on need kaotanud oma originaalkuju ja kokkuvõttes on Valteri käekiri kaduma läinud. Proua Leppikule oli vaja lausa tõestada, et me suudame Valteri käekirja üks-üheselt edasi anda."

Kaugelt kiiremini sujusid animaatoritel läbirääkimised raamatu teksti autori Ellen Niiduga.

"Tema oli otsekohe nõus oma autoriõigusi filmi jaoks laiendama," muigab Järvine.

"Siis jäi piltstsenaarium meil aga taas seisma. Produtsent Kristel Tõldsepaga võtsime töö uuesti ette möödunud aasta kevadel, kui tegime rahataotlused. Animatsioon algas selle aasta mais ning oktoobris lõpus olime omadega mäel."

Kuna animatsioon on aeganõudev töö – ühte filmisekundisse mahub kaksteist kuni kakskümmend pilti –, siis Eestis pole paraku piisavalt andekaid animaatoreid, keda filmi kokkujoonistamiseks kasutada.

Pilgud pöörati Hiina poole, kus muide on joonisfilmi A Film Estonia inimesed aastaid animaatoreid välja koolitanud.

"Nende tiim oli kuskil paar-kolmkümmend inimest, kellest animaatoreid oli kaheksa kuni kümme. Samapalju oli assistente ning ülejäänud olid värvijad," loetleb Järvine tööjõudu, keda läheb vaja ühe kaheksateistminutilise joonisfilmi tegemiseks.

Kes söandab tõlkida Ellen Niidu loomingut?

Pildikeele kõrval on "Suure maalritöö" puhul võrdselt oluline ka Ellen Niidu tekst. Aina Järvine tunnistab, et esialgu minnakse filmiga piiri taha vaid festivalidele, sest raske on leida inimest, kes söandaks Niidu ridu teise keelde ümber panna.

"Lõpuks siiski leidsime ühe tõlkija, kes üleüldse julges selle teksti ette võtta. Sest kõik, kelle poole me eelnevalt olime pöördunud, ütlesid ära, keegi ei julgenud nii rasket teksti tõlkima hakata," raporteerib Järvine.

Ellen Niidu geniaalsele tekstile ja Edgar Valteri võrratule pildikeelele kirjutas Vaiko Eplik võrdväärselt hea muusika. Solistideks on Mari Pokinen ja Priit Võigemast ning Aina Järvise sõnul pakkus need nimed välja muusikaautor ise.

"Hakkasime seda filmi tegema ikkagi eelkõige lastele, kes ei ole veel raamatuga tuttavad," ütleb Järvine.
"Aga juba tegemise käigus saime aru, et ilmselgelt on selle filmi vaatajad kõik raamatu fännid vanusest hoolimata. Positiivset tagasisidet olemegi saanud nii suurtelt kui ka väikestelt "Suure maalritöö" vaatajatelt."

Kulli, J. (2013). „Suure maalritöö“ aitasid filmiks vormida mitukümmend hiinlast. Õhtuleht, 11. dets, lk 10.

Filmist kriitiku pilguga

Paavo Matsin: „Film on Niidu tekstile ja Valteri illustratsioonidele truu, nii et „Suure maalritöö“ andunud fännid on arvatavasti ekraanilepanekuga rahul. /---/

Värske filmi kõige kummalisem ideoloogiline detail on aga see, kui lauldakse pidupäevalipust ja üks marssiv laps kannab punalippu! Tekstis räägitakse tõesti värvimisest punasega, aga Edgar Valteri illustratsioonidel sellist asja ei leia (esmatrüki illustreerijal Sampul on punalippe päris palju!). Huvitav, kas siinkohal on filmitegijad tõesti vastu tulnud eesti kultuuritegelaste hulgas üha rohkem levivale vasakpoolsusele? Hea, et vähemalt mustaks värvitavale neegripoisile ei pandud filmis punalippu kätte! Või on see mingi postmodernne vihje teose loomise aegsele kontekstile? Valter suutis sellistest vääratustest hoiduda, tema illustratsioonid „kommenteerisid“ Niidu värssteksti arhetüüpsest, mitte poliitilisest seisukohast.  /---/

Mõnes mõttes meenutabki film mingit „Jeesus Kristus superstaari“ ja „Kollase allveelaeva“ segu. Eriti psühhedeelsed on hetked, kus asutakse värve segama ja need segunedes lendavad õhus, paiskudes lilledeks jne. Epliku muusika on geniaalne ja toetab niisugust lähenemist. Sisuliselt ongi see film ju nauditav muusikavideo. Vaid korra, kus valge värvi segamise juures laulab teksti naishääl, kaadris on aga suud maigutavad meeskarakterid, tundub olevat väike ebakõla, aga film tervikuna oma voolavuses ja liikuvuses on siiski absoluutselt nauditav.

Ehk oleks võinud vaid psühhedeelsust olla enamgi, asja oleks võinud ajada päris hulluks kätte. Praegu jäi püsima pinge retroliku-edgarvalterliku lähenemise ja psühhedeelsemate motiivide vahel. Väga ilus psühhedeelne koht on filmi lõpus see, kus sajab lund ja aeg nagu peatub, seda seisundihetke näidatakse päris pikalt. Igal juhul on käesoleva filmi puhul tegemist Ellen Niidu juubeliaasta ühe tähtsündmusega.“
Matsin, P. (2013). Suur filmitöö [animafilm „Suur maalritöö“]. Eesti Ekspress, 12. dets, lk 50.

Tiit Tuumalu: „Teatavasti sedastas juba Kornei Tšukovski, et üht õiget lasteluuletust peab saama ka laulda. Ja et lasteluuletuse iga salm peab olema veel eraldi joonistav. Nüüd paneb „Suur maalritöö“ selle kõik aga ühte patta. Peamine oht – et tekst, pilt ja laul üksteisega kaklema ei läheks. On ju originaalteose teksti ja pildi intensiivsus juba niigi suur.

Tulemusel pole aga viga, pigem ikka täiendatakse üksteist, tõsi, see on sündinud kompromisside hinnaga. Näiteks on Valteri isikupärast joonistusstiili tublisti lihtsustatud, ümmargusemaks silutud, veidi siksakitavaid jooni sirgemaks veetud. Tempo (ja mitte ainult tempo, ilmselt ka multiplitseerimise kergendamise) huvides on vähendatud iga üksiku pildi detaili- ja nüansirikkust.

Ja tempo on tõesti kiire, ehk liigagi. Raamatus saab aja peatada, pilte lähemalt uurida, filmis mitte. Intensiivsus püsib pea algusest lõpuni, hingamisrõõmu palju ei anta. Osaliselt siit ka teatav monotoonsus, film kulgeb peamiselt vaid ühel nivool. Ka emotsionaalselt. Karaktereid nagunii ei ole, kui ehk pintslimees ise välja arvata. Aga temagi on antud natuke kobavalt, raamatus oli ta isikupärasem.“ /---/
Tuumalu, T. (2013). Jänes šampust ei joo. Postimees: AK, 14. dets, lk 10.

Tiina Lokk: „Armas film, aga jääb illustratiivseks. Puudub üllatusmoment. Kui idee koos lõpp-punktiga on selge kohe, pärast esimest viit minutit, siis sõltub kõik sellest, kui huvitavaks kujuneb teekond punktist A punkti B. Me võime nautida muusikat ja tehnilist teostust, aga ainult sellega ei hoia pinget ülval isegi mitte 20 minutit... Särtsust ja konfliktist jääb vajaka.“
Eksperdid hindavad: "Suur maalritöö" (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 14. dets, lk 10

Lastekirjanduse värvid ja varjundid: "Suur maalritöö"

Maire Iro ettekanne algupärase lastekirjanduse päeval

„Suur maalritöö“ on väga mitmetähenduslik ja mitmetasandiline teos, mis laialt öeldes mõtestab maailma ja seletab sellele olemuslike nähtuste teket. Ühelt poolt on tegemist omalaadse loomismüüdiga, mis otsib vastust küsimusele, kuidas tekkisid maailma värvid. Teiselt poolt tutvustab raamat lapsele värve ehk võib öelda, et didaktilisest aspektist vaadates on tegemist värvusõpetusega väikelastele. Mütoloogiline ajakäsitlus ja piibliallusioonid lisavad teosele tähenduskihte veelgi. Tänu suurele tõlgenduspotentsiaalile on „Suurt maalritööd“ kriitikas korduvalt ülivõrdes hinnatud, seda nii esmailmumise järel kui ka nüüd, ligi nelikümmend viis aastat hiljem. Mis tõendab, et tegemist on nii oma temaatika kui ka väljenduslaadi poolest ajatu teosega.
/---/ 

Mida aga paljud ei tea, on see, et soomlased jõudsid meist „Suure maalritöö“ teleekraanile toomisel ette. Juba 1982. aastal valmis sellest Liisa Ryömä tõlkel põhinev soomekeelne telelavastus „Ihmeellineen maalari“. Tegemist on muusikaliga, mille lavastajaks Eeva Pohjola ning muusika autoriks Marjatta Meritähti. Telelavastuse kestus on 13 minutit ning see on omakorda jagatud kuueks osaks. Ehkki lavastuse sõnaline tekst kattub eestikeelsega, on nii pildis kui ka helis sisse toodud ka teistsuguseid tähendusi. /---/

Eesti režissööride Aina Järvise ja Meelis Arulepa joonisfilm on selles mõttes palju originaalitruum – täiendavaid narratiive filmis ei lisandu. Filmi pildiline pool põhineb Edgar Valteri 1971. aasta trükis ilmunud illustratsioonidel ning selles on püütud nii palju kui võimalik säilitada Valteri käekirja. Kasutatud on kõiki pilte, mis on olemas raamatus – see tähendab üle on võetud näiteks originaalillustratsioonide kompositsioonid ja kasutatud kõiki elemente, mis raamatu piltides olemas on. 1971. aasta trükki on eelistatud seetõttu, et animatsioonis on lihtsamate graafiliste vormidega kergem opereerida. /---/

Ettekande terviktekst:
Lastekirjanduse värvid ja varjundid: "Suur maalritöö"
Iro, M. (2014). Lastekirjanduse värvid ja varjundid: "Suur maalritöö" [Maire Iro ettekanne Algupärase lastekirjanduse päeval 16.04.2014 Tartus].