Looduslaps (2014)

Filmi autori kommentaar

Anu Aun: "Nii kui ma esimest korda Marist kuulsin, ma teadsin kohe, et tahan temast filmi teha. Mind intrigeerisid need kaks äärmust tema elus ja see tohutu muutus. On raske ette kujutada, miks keegi, kes on nautinud poodiumi tuledesäras fotograafide tähelepanu ning poseerinud alasti Playboy kaanel, võiks paar aastat hiljem veeta enamiku oma päevadest üksi looduses, suheldes pigem metsavaimude kui inimestega. Selle filmi jooksul, mis jälgib ühte aastat Mari elus keset loodust ja piilub vilksamisi ka tema modelliminevikku, rulluvad vaataja ees lahti nii mõnedki saladused ja mälestused, mis annavad aimu, mis võis tütarlapses sellise muutuse põhjustada…"
Allikas: EFI andmekogu

Portreteeritav endast

22aastane Mari Metsallik šokeeris kevadel avalikkust, kui ta rääkis meedias oma eluviisist, mis paljudele äärmuslikuna näis. Näiteks toitus tüdruk terve talve õunamahlast ja leiab ka praegu kogu toidupoolise Vääna-Jõesuu metsadest. Mari peseb end meres ja magab kolme kuuse all, mille oksad on ta pea kohal nii tihedalt põimunud, et ka vihm ei tule läbi. Samas peab neiu vaid tema välistest eluviisidest huvitumist ebaõigeks. "Kui inimene ei austa sind sellena, kes sa oled, vaid mingit välist kesta, siis see on vale," arvab Mari.

"Mul on endal ka selline naljakas kogemus. Nii paljud, kes on lugenud mu kohta, näinud mingeid saateid, mis neile väga meeldivad, võtavad minuga ühendust, kummardavad mind natuke ja siis avastavad kuskilt, et ma olen olnud modell Playboys ja nende arvamus muutub kohe. Nad pettuvad enda ootustes või kujutelmades. See on ka selline ainult välise kummardamine. Inimesed ei näe, mis seespool on, ei näe tegude taga kogemust," räägib Mari, kes võttis pakkumise poseerida Playboys vastu, sest see tundus talle tol hetkel hea kogemusena.

Loe edasi:
"Mulle ei meeldi, kui minust tehakse pühak!" | Õhtuleht
Kruusimägi, A. (2013). Mulle ei meeldi, kui minust tehakse pühak! Õhtuleht, 2. aug.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Anu Auna „Looduslaps“ on „õhulise“ tonaalsusega selgelt portreteeriv lugu imelisest looduslapsest. /---/ Valges kleidis neiu kõnniskleb — just nimelt kõnniskleb, mitte ei astu ega sammu — nurmel lehma ajama: „Mannu, tule!” Väikesest peast oli Maril unistus saada seatalitajaks, aga ema ütles, et ei saa, sinust saab modell. Vahepeal nii läkski, aga ta ikkagi sai oma kodusigade talitajaks ja tunnistab, et talle meeldib see töö, meeldivad kõik loomad, nendega tegelda, neid talitada. Vaheldumisi võib näha sigu, lambaid, kitsi, kanu, hanesid, hobuseid.

Kõik pole kaugeltki roosiline, painama on jäänud 19-aastase venna surm, kes hukkus autoõnnetuses, mida ema kui selgeltnägija unes ette nägi. Siis pidi Mari suve üksinda veetma, enne oldi harjunud vennaga ikka koos käima, ja vend on end hiljemgi ilmutanud. Surm muutis palju — kuidas sellest aru saada — ja muutus surma tähendus. Positiivselt assotsiatiivse filmi üks huvitavam tunnistus tuleb Marilt, kes usub, et lahkunud vend tuleb tema ellu tagasi, ja päris kindel, et tema lapsena.

Just tänu sellele müstilisele igatsusele, milles surm ja elu paaris üheks püüdlevad, muutubki edasine film ühtaegu kergeks ja raskeks korraga – õhulise ja nähtava kohal hõljub mingi “teine” ja varjatud oma pingega. Avaldub ka filmi läbiv ehituskoestik, pildi ja sõna vahekord, milles kipub tähtsustuma sõna, ideestik, mitte visuaalne külg. Tegevused ja (loodus)vaated on kaetud pealeloetud tõekspidamiste, veendumuste ja tunnetusega. Helitaust on diskreetne, minimaalne, neutraalse allasurutud tooniga, oma helirolli kannavad loodushääled. /---/

„Looduslaps“ on noore, kauni ja heatahtliku nõia lugu, millel tugev loodusvaimsuse pitser, virvenduv spiritualiteet ja teosoofiline aktsent.“ /---/

Teder, T. (2014). Looma- ja toidulood. Eesti lood 2013, I [Vahur-Paul Põldma „Piimariik“, Mirjam Matiiseni „Minut ja lammas“, Maria Kiviranna „Armastus käib kõhu kaudu“, Anu Auna „Looduslaps“]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 104-114.