Tupsu (2013)

Autor oma filmist

Triin Ruumet: "Filmi sõnumit ma praegu ära rääkima ei hakkaks, selle peab vaataja enda jaoks sealt leidma või mitte leidma. Muidu ma oleksin ju võinud lühiloo kirjutada, kui ma tahaksin seda kogemust selles formaadis edastada. Mulle on üldse viimasel ajal tunduma hakanud, et ühe mõtte välja kookimine filmist kergitab pinnale küsimuse, et miks siis üldse seda ülesse filmida vaja on. Film peaks minu meelest olema üks terviklik tunnetuslik kogemus, mitte moraliseeriv lause. Pigem kellegi nägemus millegist ning soov seda jagada.  Üks aspekt, mida tahan enda filmiga jagada on see atmosfääriline meenutuslik kogemus, mis mulle 90datest kaasa on jäänud. See on minu jaoks midagi sellist nagu paljude jaoks on nõuka aeg retro. Romantiline siis vast. Kokkuvõtlikult räägib see film inimlikust rumalusest. Oluline on see tunne, mis pärast sellist kergekäelist idiootsust inimestesse ja maailma jääb. Nagu see Tammsaare lausung: "mis see inimese elu muud on, kui rohulible vikati ees"."
Triin Ruumet: Oluline on tunne, mis pärast sellist kergekäelist idiootsust inimestesse ja maailma jääb, 20.01.2014, http://kultuur.err.ee/v/film/b1f9d8e0-b0e4-41fd-98c9-001480639ebb (2.10.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Olustikuline pildike aastast 1994 – ühest karmist ja kaledast ajastust, vähemalt filmi järgi. Samal ööl, kui läheb põhja Estonia laev, lüüakse Tallinnas kasti keegi Valera. Seejärel kimatakse žigulliga, laip pagasnikus, last kooli viima.
Mitte et nood kastilööjad mingid paadunud kõrilõikajad oleks – tundub, et nad tegelevad asjaga, vähemalt üks neist, sellepärast, et pole lihtsalt teist tööd, mine võta kinni. Natuke liiga intelligentne on ta ka. Võiks olla eksituse tragöödia, aga tragöödiat siit ei tule, kuigi eksitus on. Ja peaaegu et nullstiil. Kujund ajast, kui kõik sündis natuke juhuslikult? Midagi jääb filmi sisse kinni, teatav ebamäärasus. Tasuks üle vaadata kadunud Aleksei Balabanovi tööd.“
Tuumalu, T. (2014). Tunnen kaasa ja soovin õnne [lühifilmide kassetist "Mitte keegi peale sinu"]. Postimees: AK, 25. jaan, lk 10.

Maria Ulfsak-Šeripova: „Ruumeti kirglik armastus 90ndate vastu on muljetavaldav – kõik on viimse detailini paigas. Samas on ta ahvatlevast võimalusest asi totaalselt üle võlli keerata hoidunud ning lahendanud filmi maitseka ja ka sisukana.“
Ulfsak-Šeripova, M. (2014). "Mitte keegi peale sinu" [lähemalt filmidest "Tupsu", "Olga" ja "Distants"]. Eesti Ekspress, 23. jaan, lk 37.

Lühifilmide kassett "Mitte keegi peale sinu"

«Mitte keegi peale sinu» on noorte filmilavastajate kassett, millelt leiab järgmised filmid:

«Distants»
Stsenaristid Janno Jürgens ja Anti Naulainen. Režissöör Janno Jürgens
Alasti Kino 2012

«Ivanipäev»
Stsenarist-režissöör Ivan Pavljutškov
Allfilm 2014

«Mai»
Stsenarist-režissöör Maria Reinup
22 Film, Allfilm ja BFM 2013

«Olga»
Stsenarist-režissöör Kaur Kokk
Nafta Films ja Alasti Kino 2013

«Tupsu»
Stsenarist ja režissöör Triin Ruumet
Huntmees Film 2013

«Kaastunde­avaldus»
Stsenaristid Martin Palm ja Margus Paju. Režissöör Margus Paju
Nafta Films 2013

Kassetist kriitiku pilguga

Kristiina Davidjants: „Viletsusel on venelase nägu – umbes nii võiks tõdeda pärast lühifilmide kasseti „Mitte keegi peale sinu” äravaatamist. Eks see paratamatult nõnda läheb, et kui koondada ühte kohta kokku mitu erilaadset lugu, kipuvad need ikkagi kokkuvõttes moodustama mingi kriitilise massi, mille pealt on omakorda üldistused kerged tulema. Sel nädalal esilinastunud lühifilmide kogumik koosneb kuuest filmist. See on üsnagi soliidne hulk ja kui mingi teema seejuures prevaleerima hakkab, siis võib arvata, et mingit laadi ühiskondlik alateadvus siin sõna võtmas on.“

Loe lähemalt:
Žiguli pagassis otse jaanipäevale - Sirp
Davidjants, K. (2014). Žiguli pagassis otse jaanipäevale. Sirp, 24. jaan, lk 11.

Tiina Lokk: „Väärikas uue põlvkonna sisenemine kodumaisesse filmitööstusesse mitte ainult režissööride, vaid ka operaatorite, monteerijate, helirežissööride, produtsentide ja kunstnike tasandil. Tõeline põlvkonna debüüt, mida iseloomustab professionaalsus ja sotsiaalne närv.“

Indrek Kasela: „Kõik filmid on tehniliselt nii head, et ei usukski, et on veel tudengite tehtud. BFM üllatab! Samas, kui tudengifilmid need enam ongi!
«Olga». Korralik stsenaarium ja teostus. 5.
«Kaastundeavaldus». Stiilne, väga hea kaameratöö, hea twist. 5.
«Distants». Locarno festivalile haltuuraga ei saa. Väga kõva tulemus. Visuaalselt kõige tugevam. 5+
«Tupsu». Kõige lubavama algusega. Mehed dressides on nagu Eesti «marukoerad». Nii hea algus tahaks tugevamat finaali. Stiilipuhas ja autentne, ainult et toruteipi sel ajal niimoodi laipade peale ei raisatud. 4.
«Mai». Kõik okei, tehniliselt tipp-topp, kaadrid on väljapeetud. Dramaturgia vajaks kõpitsemist. Valikust kõige tudenglikum. Muidu 4, aga kassetis jääb nõrgemaks. 3.
«Ivanipäev». Väga hea teema, suurepärane stsenaarium, südamlik, aga lõpptulemus jääb natuke kunstlikuks. 4.
Kassett tervikuna – 5! Kui ei usu, minge ise kinno vaatama.“  

Roman Baskin: „Olen üsna nõutu. Neid on nimetatud iseseisvateks professionaalseteks filmideks. Minu arust peaks neid esitlema koolitöödena. Mujal see nii on, miks mitte meie koolis?
Üldnimetajaks võiks olla noorte paranoia, nii kahetsusväärselt kui see ka ei kõla. Siin on kaks võimalust: kas noortel ongi nii haige maailmavaade või on neisse süstitud teadmist, et kunst vajabki väärastunud maailmatunnetust. Sel juhul peaksid õppejõud, aga miks mitte ka lapsevanemad ja isegi poliitikud sagedamini peeglisse vaatama, ja mitte ainult enese­imetluse eesmärgil. Siit ka üks retooriline küsimus: kas tõesti pole koolis räägitud, et filmil on rütm!? Kõik venivad nagu härja ila.
Kuigi domineerib paljutähenduslikkus nagu koolitööde puhul ikka, ei küüni inimesekäsitluseni paraku ükski. Ühesõnaga, üldmulje on: haige värk!
Eraldi võttes on parim pildikeel «Kaastundeavalduses» ja mingitki loojutustamise alget võib täheldada «Ivanipäevas».
Hinne 2
Eksperdid hindavad: lühifilmide kassett "Mitte keegi peale sinu" (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu]. Postimees: AK, 25. jaan, lk 10.