Avaleht » Filmiliigid

Mai (2013)

Lühifilmide kassetist "Mitte keegi peale sinu"

Mängufilm | Draama Kestus: 17:10

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Maria Reinupi “Mai” on klassikalise šnitiga filmilugu. Üksteisele tundmatud inimesed tulevad bussi ja bussisõidu ajal hargnevad sündmused, mis üht sunnivad end inimlikult avama, teise jätavad ükskõikseks, kolmas on bussist väljudes muutunud (kas just alatiseks, aga vähemalt tolleks õhtuks). Ameerklased on teinud ridamisi pikki filme sama nõksu pealt. /---/ Mis see nõks on? Eks ikka juba antiigist tuntud aja, koha ja tegevuse ühtsuse printsiip, mida järgides saab kompaktse loo, kus pinge püsib. Muidugi lühikat on nii hea teha, aga katsu sa täispikk samamoodi välja vedada.

Reinupi loos on ontlik neiu Mai teel korteripeole (hea tavaline situatsioon, iga vaataja on läbi elanud). Kõledas linnas kohtab kaabakat, kes teda tõukab (mängitakse sisse teatud kõhedusenoot). Tühja bussi tulevad noored vene jotad või narkarid, kellest üks on kustund, nägu kahvatu, jalgu alla ei võta. Äkki on hinge vaakumas? Tundub tõesti nii. Mai tahaks aidata ja loodab abi juhilt, aga ülbe bussijuht saadab ta pikalt. Mai on nõutu. Inimesed, kes bussi tulevad, hoiavad põlglikult eemale. Paanika kasvab. Inimene võib surra sõbra käte vahel. Sõber isegi ei ole eriti adekvaatne. Vapper Mai kutsub kiirabi ja filmis nimetu reisija (Pääru Oja) abil saabki vene poisi kiirabiautoni.

Mai sõbranna Krissu helistab – kussa oled? - pidu on täies hoos, juba lõhuti klaaslaud ka ära, kõik küsivad, kus sa oled. Hingeliselt raputada saanud Mai ei vasta sõnagi, ei suuda ja ei taha enam peole minna ja läheb bussist suvalises kohas välja. Mis sa ikka pidutsed, kui oled just näinud surma lähedust.

Tjah, kas liiga lihtne, liiga oodatud lahendus? Ei tea, mida teie oleksite pakkunud? Mulle meeldib, et lõpus uut pööret välja ei võluta, aga lahendatakse sissesöödetud lugu ära. Näitlejadki suudavad jääda lihtsaks ja lugu on usutav.

Miks oli alguses ja lõpus operaatoril vaja bussi katusele ronida ja näidata pikalt tühjas linnas kulgevat lõõtsabussi, seda ma ei tea, aga kui tahtis ronida, siis tahtis. Mingit üldistust sellest kaadrist minu jaoks ei teki.“

Sauter, P. (2014). Kinokoolis neljad-viied [noorte filmilavastajate lühifilmide kassetist "Mitte keegi peale sinu"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 104-113.

Tiit Tuumalu: „Kaks konkreetset ja siira õhinaga jutustatud lugu [„Mai“ ja „Ivanipäev“ – toim], mille peamine piiratus tuleneb sellest, et teema kattub täpselt süžeega ega jäta peamisele – kujutlusvõimele – ruumi.

«Mai» peategelane ületab linnaliinibussis sõites hoolimatuse ja ükskõiksuse müüri, millega me oleme ennast n-ö põhjakihist eraldanud, vaakugu sinna kuulujad või elu ja surma piiril. Särava sketši esitab bussijuht Indrek Taalmaa. Ja Vadim ja Dima on suuremad kui veidi plakatlik film ise.“
Tuumalu, T. (2014). Tunnen kaasa ja soovin õnne [lühifilmide kassetist "Mitte keegi peale sinu"]. Postimees: AK, 25. jaan, lk 10.

Lühifilmide kassett "Mitte keegi peale sinu"

«Mitte keegi peale sinu» on noorte filmilavastajate kassett, millelt leiab järgmised filmid:

«Distants»
Stsenaristid Janno Jürgens ja Anti Naulainen. Režissöör Janno Jürgens
Alasti Kino 2012

«Ivanipäev»
Stsenarist-režissöör Ivan Pavljutškov
Allfilm 2014

«Mai»
Stsenarist-režissöör Maria Reinup
22 Film, Allfilm ja BFM 2013

«Olga»

Stsenarist-režissöör Kaur Kokk
Nafta Films ja Alasti Kino 2013

«Tupsu»
Stsenarist ja režissöör Triin Ruumet
Huntmees Film 2013

«Kaastunde­avaldus»
Stsenaristid Martin Palm ja Margus Paju. Režissöör Margus Paju
Nafta Films 2013

Kassetist kriitiku pilguga

Kristiina Davidjants: „Viletsusel on venelase nägu – umbes nii võiks tõdeda pärast lühifilmide kasseti „Mitte keegi peale sinu” äravaatamist. Eks see paratamatult nõnda läheb, et kui koondada ühte kohta kokku mitu erilaadset lugu, kipuvad need ikkagi kokkuvõttes moodustama mingi kriitilise massi, mille pealt on omakorda üldistused kerged tulema. Sel nädalal esilinastunud lühifilmide kogumik koosneb kuuest filmist. See on üsnagi soliidne hulk ja kui mingi teema seejuures prevaleerima hakkab, siis võib arvata, et mingit laadi ühiskondlik alateadvus siin sõna võtmas on. Kui rääkida lühifilmidest Eesti kontekstis, siis on meil tükk aega valitsenud seisukoht, et täispika filmi tegija peaks kindlasti enne oma suurfilmi saama maha ka mõne lühikesega. Ühest küljest on see päris arukas nõue nägemaks, kuidas erutunud debütant sellise amorfse ainega nagu võttegrupp hakkama saab, rääkimata loominguliste vaevuste seljatamisest. Siiski on lühifilmi põhjal tegelikult üsna raske teha paikapanevaid ennustusi nende lavastajate karjääri asjus. Lühifilm on oma olemuselt üsnagi tänamatu žanr, nõudes filmitegijatelt alati sisulist puänti, sest kaua sa mõnekümne minuti jooksul ikka karakterit arendad. Nõnda annamegi sageli hinnangu tegelikult filmide stsenaristile, kuigi ka see amet kattub tihtilugu jällegi režissööri omaga.“

Loe lähemalt:
Žiguli pagassis otse jaanipäevale - Sirp
Davidjants, K. (2014). Žiguli pagassis otse jaanipäevale. Sirp, 24. jaan, lk 11.

Tiina Lokk: Väärikas uue põlvkonna sisenemine kodumaisesse filmitööstusesse mitte ainult režissööride, vaid ka operaatorite, monteerijate, helirežissööride, produtsentide ja kunstnike tasandil. Tõeline põlvkonna debüüt, mida iseloomustab professionaalsus ja sotsiaalne närv.“

Indrek Kasela: Kõik filmid on tehniliselt nii head, et ei usukski, et on veel tudengite tehtud. BFM üllatab! Samas, kui tudengifilmid need enam ongi!
«Olga». Korralik stsenaarium ja teostus. 5.
«Kaastundeavaldus». Stiilne, väga hea kaameratöö, hea twist. 5.
«Distants». Locarno festivalile haltuuraga ei saa. Väga kõva tulemus. Visuaalselt kõige tugevam. 5+
«Tupsu». Kõige lubavama algusega. Mehed dressides on nagu Eesti «marukoerad». Nii hea algus tahaks tugevamat finaali. Stiilipuhas ja autentne, ainult et toruteipi sel ajal niimoodi laipade peale ei raisatud. 4.
«Mai». Kõik okei, tehniliselt tipp-topp, kaadrid on väljapeetud. Dramaturgia vajaks kõpitsemist. Valikust kõige tudenglikum. Muidu 4, aga kassetis jääb nõrgemaks. 3.
«Ivanipäev». Väga hea teema, suurepärane stsenaarium, südamlik, aga lõpptulemus jääb natuke kunstlikuks. 4.
Kassett tervikuna – 5! Kui ei usu, minge ise kinno vaatama.“  

Roman Baskin: Olen üsna nõutu. Neid on nimetatud iseseisvateks professionaalseteks filmideks. Minu arust peaks neid esitlema koolitöödena. Mujal see nii on, miks mitte meie koolis?
Üldnimetajaks võiks olla noorte paranoia, nii kahetsusväärselt kui see ka ei kõla. Siin on kaks võimalust: kas noortel ongi nii haige maailmavaade või on neisse süstitud teadmist, et kunst vajabki väärastunud maailmatunnetust. Sel juhul peaksid õppejõud, aga miks mitte ka lapsevanemad ja isegi poliitikud sagedamini peeglisse vaatama, ja mitte ainult enese­imetluse eesmärgil. Siit ka üks retooriline küsimus: kas tõesti pole koolis räägitud, et filmil on rütm!? Kõik venivad nagu härja ila.
Kuigi domineerib paljutähenduslikkus nagu koolitööde puhul ikka, ei küüni inimesekäsitluseni paraku ükski. Ühesõnaga, üldmulje on: haige värk!
Eraldi võttes on parim pildikeel «Kaastundeavalduses» ja mingitki loojutustamise alget võib täheldada «Ivanipäevas».
Hinne 2
Eksperdid hindavad: lühifilmide kassett "Mitte keegi peale sinu" (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu]. Postimees: AK, 25. jaan, lk 10.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm