Mehetapja/Süütu/Vari (2017)

Filmis tsiteeritud teosed

Lucky monoloog Samuel Beckett'i näidendist "Godot'd oodates".

Autor oma filmist

Katkeid intervjuust

Mis õieti on ja millest räägib „Mehetapja/Süütu/Vari“?

Mul endal oli soov proovida lühivormi, mis venis kokku hoopis üheks pikaks filmiks. Kõigepealt oli olemas keskmine lugu „Süütu“, tõsielusündmustel põhinev lugu, millega tekkis tunne, et seda tahaks jagada. Ma ei tahtnud aga enam teha järjekordset filmi 1940ndate lõpust ja 1950ndate algusest – ajast, millest ma ise midagi ei tea. Sellepärast tahtsin selle külge siduda kaks novelli. Neid tol hetkel veel polnud, aga esimene oli mul kuskilt raamatutest ja kirjutatud eesti novellidest kokku loetud koondpildina kuklas olemas. Kolmas siis justkui pidi sinna otsa sündima. See on ehk võib-olla viimase mängufilmi „Kirjad Inglile“ (2011) jätk oma sellises tänapäeva tõlgenduses. Mulle on tänapäev ehk palju arusaamatum aeg kui mõni teine, varem olnu.
/---/

Tegemine käis mitmes järgus vist ja mingite komplikatsioonidega?

Alguses oli plaan teha ühe aastaga kolm novelli, kasutada aastaaegu. Pärast teise novelli lõpetamist oli aga raha otsas ja kolmandat jäin siis ootama, et kus ja millal. Võtted olid nii keerulised, eriti esimese novelli puhul. Kõik loodusjõud olid meie vastu, sõna otseses mõttes. Esimene võttepäev algas hommikul sellise tormiga, et elekter oli läinud ja me pääsesime 20 kilomeetri taha võtteplatsile ainult seetõttu, et mõned tee peale kukkunud puud saeti pooleks. Kohapeal ootas meid tohutu tuul ja vihm, kaamerasuunad olid kõik sassis ja ühes suunas ei saanud üldse filmida. Esimese novelli teises episoodis on neid plaane ka näha. Ühe dekoratsiooni viis tuul minema – terve vesiveski oli kadunud.

Kirikuepisoodi filmimise aga keelas ära Pärnu piiskop. Ma kohtusin temaga pärast keeldu ja pikema vestluse tulemusena anti meile siiski eriluba, aga mitte võtteperioodil, vaid nii-öelda lisapäevadel.

Kuidas mõjutas selle filmi tegemist tõsiasi, et 2014. aastal lahkus filosoof Madis Kõiv, kellega kahasse on kirjutatud kõigi Sulev Keeduse mängu­filmide stsenaariumid?

Madis Kõivuga läks nii, nagu ikka inimestega läheb – vanadus. Kui selle filmi stsenaariumi kirjutamise mõte tekkis, oli ta küll valmis osalema ja tahtis ennekõike kirjutada keskmist novelli. See saigi kahepeale tehtud, aga siis läks tal tervis nii halvaks, et ta loobus esimesest ja kolmandast. Jaksu oli vähe ja teisigi asju pooleli. Me otsustasime, et eks ma siis proovi ise edasi teha.

Ta luges küll ja kommenteeris. Tal oli kaks kommentaari: üks oli „Mehetapja“ kohta, et aidauks ei käi Eestis kunagi seestpoolt lukku, ja teine „Varju“ kohta, et lõppversioonis peaks kindlasti sees olema episood, kus vana Heino (Evald Aavik) läheb merre. Ta arvas, et see on väga vajalik. Aga ega ta üldiselt ei olnud väga kommenteerija, vaid võttis pigem abistaja positsiooni ja püüdis mõista asju, mis neis lugudes oli. Täpsustas, nagu ka see aidauks.

Sulev Keeduse filmides on väga oluline naisekuju. Sinu filmide naised on seni olnud metsikud, ettearvamatud ja natuke ohtlikud, aga „Mehetapja/Süütu/Vari“ näitab tugevamat naist, kes võtab pigem tugeva positsiooni, et end raskustest välja vedada. Kas see erinevus on olemas?

Sellega ma olen nõus, et viimase filmi peategelane on justkui selline keskpunkt, kes küll tunnetab oma kohta, aga ei kasuta seda ära. Ta püüab pigem ümbritsevat koos hoida: esimeses novellis kogukonda, teises on tal juba noorena väga keeruline olukord ees ja ta on sattunud siia Eestisse justkui võõrale maale, püüab igat pisemat vahendit kasutades hoida seda vähestki, mis tal on, ja säilitada sealjuures mingigi väärikuse. Kolmandas võib Luna Lee mõjuda kuidagi väliselt ükskõikse ja apaatsena, aga tal on ka mingisugune väga tugev elutahe. Ta on võib-olla natuke abitum kui esimesed kaks.

Mul endal on ikka ja jälle raske neid asju seletada või analüüsida. Palju on tehtud intuitsiooni ja tunde mõjul. Tänapäeval on see muidugi suur luksus, kui ei pea väga tükkideks võtma oma filmi tegelasi. Üks põhjus, miks ma ka endale ei ole tahtnud asju väga selgeks teha, on see, et tahaksin ka vaatajale jätta ruumi luua seda filmi vaadates oma maailm.
/---/
Intervjuu terviktekst: http://sirp.ee/s1-artiklid/film/hinnaline-ja-hinnanguteta/
Priimägi, T. (2017). Hinnaline ja hinnanguteta. Sirp, 17. nov, lk 10-11.

Filmist meedias

Eva Kübar: „Nagu öeldud, on kõik need kolm naist heas mõttes „teistsugused“. Nad on nõiad, ilma et nad seda ise otseselt teadvustaksidki. Igal juhul oleks kogu kolmik 16. sajandil tuleriidale saadetud. Ja ma ei viita siin feminismile, sest see tõesti pole filmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ teema (erinevalt näiteks ehk Sulev Keeduse eelmisest mängufilmist „Kirjad Inglile“).

Pigem on Maara, Elina ja Luna Lee need, kelle peale suurt miski ei hakka. Ei mõju Maarale külaposija Tato (Katariina Unt) suitsutamine ega ussileotusvedelik, ei saa Elinast jagu ei võimud ega libekeel Aleksander (Juhan Ulfsak) ning ka Luna Lee jääb neohipidest paari (Piret Krumm ja Sergo Vares) LSD-lembust ja teatraalselt rollimängu jälgides siiski kõrvaltvaataja kahtlevale positsioonile.

Huvitav on naisneohipi nimevalik – Lilith – mis viitab Mesopotaamia legendi järgi lapseröövijale (Luna Lee ongi ju 17), aga samas ka Aadama päris esimesele, deemonlikule naisele. Lilithit peavad oma sümboliks ka feministid ja kui Piret Krummi kehastatud karakterist neid jooni otsida, siis kindlasti ka leiab.

On terve hulk väärtussüsteeme, mille Keedus filmis armutult koos loputusveega alla laseb. Lisaks juba mainitule võib öelda, et ka pidev mööda maailma ringi reisimine seatakse kahtluse alla, sest pole üldse kindel, et me tegelikult näeme seda, mida pildistame. Seda ideed kannab endas novelli „Vari“ karakter Youssef (Jörgen Liik), kes väidetavalt on Fidel Castro poeg (aga Castrol oli 10–20 last).

Ka intellektuaalsus ei pruugi tõeni viia. See on küll hea katteloor ja puusalt Spinoza tsitaatide tulistamine, millega paistab „Varjus“ silma isa Teofilos (Tambet Tuisk), lisab kindlasti sarmi, aga lõppkokkuvõttes võib segadus olla suurem kui enne. Siiski tundub, et Teofilosele ehk „Jumala armastajale“ on Keedus andnud kõige suuremad šansid tõe leidmiseks. Vähemalt juhtub novelli „Vari“ kirikustseenis midagi imelist. On see siis nõia- või taevane vägi (või nende sümbioos), jääb vaataja otsustada.

Vaadates tervikut, on kolmest novellist keskmisel kõige klassikalisem narratiivne struktuur. Kuna aga viimane pole Keedust kunagi üleliia paelunud, on „Mehetapja“ ja „Vari“ jutustatud pigem poeetilises võtmes. Kokkuvõttev „Vari“ on kindlasti tähendustelt kõige tihedam ja ambivalentsem. Selles novellis rõhutab Keedus ka otseselt seotust meie eelmiste põlvkondadega.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
https://kultuur.postimees.ee/4323897/kolm-naist-ihkavad-lammile-maale
Kübar, E. (2017). Kolm naist ihkavad lämmile maaale. Postimees, 27. nov, lk 18.

Karlo Funk: „Sulev Keedus tegeleb oma filmides enamasti valusate teemadega. Filmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ keskmine novell seob päris tabavalt neid korduvaid motiive, mis tema töödes on varem vilksatanud. On sõjajärgne aeg, surm ei seisa otseselt silme ees, aga vabanemist ei ole ega tule. Nägusid katab must tolm, seintelt hakkab peagi langema krohvi. Sellisena muutub „Süütu“ peaaegu et Keeduse loomingulise protsessi üldistuseks. Tegutsevad maa-alused jõud ja tumedad tungid. Need tuuakse välja sügavalt maapõuest, põletatakse, et sooja saada, ning tuhast rajatakse mägi, mis kõrgub üle maa.

Film järjestab kolme naise lood, aga võib-olla ka sama noore neiu kolm variatsiooni eri ajastutes. Neist kahe esimese, minevikust tõukuva personaalse teekonna keskmes on valikute piiratus. Viimane, tänapäevas avanev lugu paistab tegelevat valikute piiramatusega. Ühise joonena pole neil tegelastel midagi tahta ega ihaldada. Vahest unistus ellu jääda, või et ei hakkaks halvem.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-film-mehetapjasuutuvari?id=80420512
Funk, K. (2017). „Mehetapja/Süütu/Vari“ [Nädala film]. Eesti Ekspress: Areen, 13. dets, lk 57.

Helen Schasmin: „Üks film saab olla täpselt nii hea, kui on tema lõpp. See võib olla ülev, valus, mõistmatu või vastata ükskõik millisele omadussõnale, aga lõpp peab eksisteerima. Kui Sulev Keeduse uus film parima võõrfilmi Oscarit järgmisel aastal Eestile ei too, siis ei too seda siia mitte miski. Vähemalt mitte enne, kui uus põlvkond oskab elukogemusest filmi teha.“ /---/

Loe edasi:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/sulev-keeduse-kindla-kaega-tehtud-kunstiteost-ootab-suur-tulevik?id=80479540#cxrecs_s
Schasmin, H. (2017). Sulev Keeduse kunstiteost ootab ees suur tulevik. Eesti Päevaleht, 14.dets, lk 12.