Mandariinid (2013)

Lembit Ufsak:

„See koht oli ääremaal mägede vahel ja üldiselt olime kõrini pori sees. Aga noh, seal see kõik toimuma pidigi,” ütles Ulfsak. Võttegrupp nägi 32 päeva jooksul nii lund kui ka äikest, vahepeal tuli mitu päeva järjest kuni 20-kraadist sooja. Toimus ka mitu väiksemat maavärinat.”

„Neil käib töö ja vile koos – lärmavad kõvasti ja armsalt,” ütleb Ulfsak grusiinide töökultuuri kohta. „Kui see grupp toimetab, siis peab kõik jutud üle rääkima, sest selle lärmi sees ei kuule midagi. Nad on temperamentsed, aga väga professionaalsed ja head töötajad.”
Kressa, K. (2013). Lembit Ulfsak kinnitab, et "Mandariinid" on patsifistlik film. Eesti Päevaleht, 25. jaan, lk 12.

Lembit Ulfsak kehastab filmis Ivo. Tema ja Markus, keda kehastab Elmo Nüganen, on viimase kahe eestlasena jäänud ühte Abhaasia külla. Nad ootavad, kuni valmib mandariinisaak, et see maha müüa ning siis samuti kodumaale tulla, aga siis algab sõda.

"Meil oli sel ajal vaja seal olla, kui mandariinisaak parajasti valmis oli, ja sellepärast ohverdasin esimest korda elus jõulud ja uue aasta, aga nüüd, vastates sellele küsimusele, kuidas koostöö sujus... Väga hästi, lärmakalt, aga hästi," nentis Ulfsak.

Stseenid Elmo Nüganeniga olid Ulfsakil eesti keeles, teiste näitlejatega suheldi vene keeles. Filmi režissöör on grusiin Zaza Urushadze.

"Zaza Uruzazega, kuna ta on ise ka stsenaariumi autor, tuli kõiges nõustuda. Muidugi see oli väga raske töö, sest ta nõudis väga detailitäpsust ja vahel me tegime mõnd lihtsat stseeni kolm-neli tundi. Aga valmis saime," lausus Ulfsak.
Lembit Ulfsak räägib Tallinna lennujaamas uuest filmist “Mandariinid” (2013). Delfi, 23. jaan.

Katke intervjuust Ivo Felti ja Lembit Ulfsakiga:

Kas see, et lõpptulemus selgub montaažis, teeb näitlejale rolliloomise raskemaks kui teatris? Filmis võetakse ju tihtipeale stseene üles erinevas järjekorras.

Lembit: See on mu elu ainuke film – ma ei tea, kas sellist filmi üldse on tehtud –, kus esimesel võttepäeval võeti üles stsenaariumi esimene lehekülg ja mindi järjekorras edasi. Kui ühes ruumis on mitu erinevat stseeni, filmitakse see tavaliselt korraga ära. Meie läksime majast ära ja tulime jälle tagasi, mis tegi filmi keerulisemaks, raskemaks ja kallimaks, aga ma leian, et käsikirja lehekülgede kaupa võtmine oli väga õige.

Ivo: See oli võimalik, kuna näitlejad olid kogu aeg kohal. „Mandariinid“ on väga kammerlik film: vähe näitlejaid, üks võttekoht. Zaza sõnul on tal ebausk, et ta peab esimese stseeni üles võtma esimesel võttepäeval. Nüüd õnnestus ka edasi minna õiges järjekorras.

Lembit: Rolliloome lihtsustamiseks piisas sellest, et kui vaatasin Zazale otsa ja ta näitas mulle püstist pöialt, siis oli korras, aga kui raputas pead, siis teadsin, et tuleb teha uuesti. Zaza kontrollis tegelikult kogu protsessi. Mina püstitasin meie filmi rekordi, 28 duublit. Kord läksin sabinasse, kord ei olnud kaader korras. Mul ei ole elus midagi sellist ette tulnud, isegi mitte sinna lähedale, ja kõik naersid mu üle, mina teistega koos. Järgmine päev püstitas kaasnäitleja Georgi Nakašidze Gruusia rekordi ja tegi 31 duublit. See näitab, kui nõudlik on režissöör.

Ivo: Ta tunneb ära, kas on õige või ei ole.

Lembit: Igasuguseid asju juhtub, näiteks võib olla probleem valgusega. Nii et sellest 28st duublist oli vaid umbes pool minu süü. (Naerab.) Lõpuks oled juba nii närvis, et tahad öelda „tere“, aga ütled kogemata „head aega“. Zaza lükkas mu psüühika kolme päevaga nii õigele tasemele, et edasi oli tõesti lihtsam teha. Nagu hobusel, kes hakkab tajuma oma ratsutaja stiili. Siis hakkad intuitiivselt õigesti tegema.

Teede, A. (2015). Rahvaste sõpruse viljad. Sirp, 23. jaan, lk 6-8.

Raivo Trass:

"Parajasti oli järjekordne öövõte. Seisin vene ajast pärit lahtise villise kõrval ning stseen nägi ette, et teen auto ukse lahti ja panen uuesti kinni. Kui korraga vaatan, et ma pole auto ust puudutanudki, aga see läheb ise kinni," kirjeldab näitleja ja lavastaja Raivo Trass oma elu esimest maavärinakogemust filmivõtetel Gruusias.

"Maa hakkas imelikult kõikuma, mandariinipuud sahisema ja värisema ning kohalik rahvas muutus rahutuks," meenutab Trass. "Tegelikult polnud midagi hullu ja kui grusiinid poleks väiksesse paanikasse sattunud, ma vaevalt ise oleks selle peale üldse tulnudki, et tegemist on maavärinaga. Alles siis, kui kõik karjusid ja näitasid midagi, taipasin, et midagi on juhtunud. Grusiinid olid selles mõttes hoopis tundlikumad, et igaüks neist püüdis kohe rääkida, mida üks või teine tundis," ütleb Trass, kes viimaste jõulude ajal Eesti-Gruusia koostööfilmi "Mandariinid" võtetel elas Gruusia lääneosas Natanebis üle kaks väikest maavärinat.

Maavärinast, küll inimeste hinges, jutustab ka mängufilm "Mandariinid", mille keskmes on 1992. aasta Abhaasia sõda, mis väga otseselt puudutas ka sealseid eesti külasid.

Kuigi Trass viibis Gruusias vaid nädala, 20. detsembrist 28. detsembrini, ei ole ta elamused tuhmimad kolleegide Lembit Ulfsaki ja Elmo Nüganeni omadest, kes elasid Gruusias ligi kaks kuud. "Mina mängin arst Martinit ja minu osa selles filmis on väga marginaalne," jääb Trass tagasihoidlikuks. "Filmi keskses osas, pea igas kaadris on ikkagi Lembit Ulfsak, kes mängib ühte eesti külas saeveskit omavat meest. Ning teine suur roll on Elmo Nüganeni kanda, kes on aednik ja kasvatab mandariine."

Trassi sõnul puudutab film tulevast vaatajat väga inimlike ja hellade teemadega: killuke väikerahvast jääb sõjale jalgu ning elu Abhaasias ei ole enam võimalik. "Arst, keda ma mängin, on üks nendest, kes käib mööda külasid ja keelitab kohalikke eestlasi mitte Abhaasiasse jääma, vaid kodumaale pöörduma," valgustab Trass.

Kuigi võtteperiood kestis tema jaoks vaid nädalapäevad, jättis talle koostöö režissöör Zaza Urushadzega meeldiva mälestuse. "Ma pole küll palju filmides mänginud, nii et ma ei pea ennast väga teadjaks, kuidas kuulsad filmirežissöörid töötavad, aga kuidas seda tegi Zaza Urushadze, avaldas muljet. Sain aru, et ka Lembitule ja Elmole oli see ühelt poolt õpetlik kogemus, teiselt poolt andis see midagi ka nende näitlejapagasisse," usub Trass.

Kohalikust töökultuurist rääkides ütleb Trass, et suurt erinevust ta ei märganud. Nii nagu ka siin, käib kino tegemine justkui kogu aeg kraadi all, pidevalt midagi pulbitseb. Eriti tänapäeval, sest iga asi maksab väga palju raha. Grusiinide emotsionaalsuse kohta märgib Trass, et nad on otsekohesemad. "Gruusia keele kõla on selline, et mõnikord tundub, nagu nad lausa kakleksid omavahel. Aga ei, ei. Lihtsalt on selline väljendusviis ja öeldakse kohe välja, mida arvatakse."

Oma rollist rääkides leiab Trass, et kõige raskem oli hoobilt taibata, mida režissöör tahab ning kuidas seda mängida nii, et see tabaks naelapead.

Kulli, J. (2013). Raivo Trass Gruusias: "Maa hakkas imelikult kõikuma, mandariinipuud sahisema ja värisema ning kohalik rahvas muutus rahutuks" [filmi "Mandariinid" võtted Gruusias]. Õhtuleht, 8. veebr, lk 12-13.

Produtsent Ivo Felt räägib filmivõtetest:

Felt, I. (2013). Filmivõtetel Georgias [mängufilm „Mandariinid“]. GO Reisiajakiri, nr 5, lk 34-39, fotod. http://reisiajakiri.gomaailm.ee/filmivotetel-georgias/