Avaleht » Filmiliigid

Kirsitubakas (2014)

Katrin Maimiku ja Andres Maimiku film esimesest armastusest

Mängufilm | Suhtedraama Kestus: 93:00

Huviinfo

Autorid filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Müürilehele

Emilie Toomela: Mu esimene küsimus on peamiselt sulle, Katrin. Mis ajendas sind „Kirsitubakat” looma?

Katrin Maimik: Algimpulss tuli tõesti minult, aga ka Andresel oli mõte teha armastusfilmi. Rääkisin talle seiku oma elust ja nii tuligi idee, et neist ühe võiks kirjutada looks, mis oleks ühtlasi mu BFMi lõputöö. „Kirsitubaka” stsenaariumit alustasin seega mina, aga edasi kirjutasime ja tegime kõike koos. Ma ei oska enam eristada, kes mida ja kui palju panustas. Väärtuslikke abimehi oli teisigi, kes nõustasid, kuidas tegelasi arendada ja kuivõrd Nipernaadi-keskne on peategelane ning mil viisil täiustada looduse nüansse, ideid saime ka otse Hendrik Relve rabaraamatust. Film põhineb minu mõningatel päriselulistel sündmustel, mis elavad linateoses oma elu. Tõsiasi, et olen teatud seigad ka reaalselt läbi elanud, annab minu jaoks juurde võimet tunnetada toimuvat ja käivitada ennast loominguliselt. Võib-olla on see alles järgmine tase – suuta kõik mittemillestki välja mõelda, sellist oskust mul ei ole. Ka varasemates töödes olen kasutanud seiku oma elust, näiteks kirjutanud ühes näidendis vanavanematest. Siis mulle öeldi, et väga tubli ja nüüd järgmise võiksid siis juba ise välja mõelda, nagu see oleks mingi mahakirjutamine elust. Praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et elu on ammendamatu inspiratsiooniallikas ja ma ei näe põhjust, miks seda mitte ära kasutada!

Andres Maimik: Tihtipeale lähtub filmitegemine ühestainsast kujutluspildist. Minu jaoks algas „Kirsitubakas” kaadrist, kus häbelik alasti tüdruk läheb ettevaatlikult männitüügaste vahel ukerdades rabajärve ujuma. On hommikutund, natuke on veel udune. Enam-vähem sellisena see ka hiljem sündis.

Milline nägi välja käsikirja kirjutamise protsess?

K.M.: Kirjutamine on intensiivne loominguline protsess, mis on täis vaidlusi ja kokkuleppeid, otsinguid ja umbteid. Parimal juhul vallandub selline loominguline energia, mida kumbki ei oskaks eraldi genereerida. Loomulikult istusime vahetuste kaupa arvuti taga, aga stseenide väljamõtlemine ja arendamine käis ikka üheskoos. Peab ütlema ka seda, et filmi vist ei tohiks kirjutada viisil, et sa ei tea, kus see lõppeb, aga meie tegime just nii.

A.M.: Kirjutamisprotsess oli sageli kohapõhine. Meie Värska kodus on üks seitsmekilomeetrine rada, mis viib ümber järve ja läbi metsa. Soine koht on seal, sillast üle ja siis tuleb väike oja. Tihtipeale jalutasime kahekesi lapsele lasteaeda järele ning parimad stseenilahendused sündisid just selle jalutuskäigu jooksul. Valdur Mikita kirjutas „Lingvistilises metsas” vilksavatest puuvõradest, mis käivitavad sünesteetilise taju, ning draama hakkab lahti rulluma. Motoorne liikumine on kasulik ajuvereringele ning ergutab loometööd. Tuiamine võib muidugi toimuda ka kodus, üks kirjutab ja teine teeb toas ringe – me oleme nagu kaks lunaatikut! Palju olulisi sündmusi kirjutasime ka maanteelokaalides Riia lennujaamast tagasi sõites.

K.M.: Stsenaariumit koostades püüdsime meenutada, mis asjad olid teismeeas olulised. Näiteks igasugused fetišimomendid – teatud lõhnad ja maitsed, mille kaudu hakkad oma ihaldusobjekti meelde jätma ja hiljem taaslooma. Ostad raamatu, mida see inimene luges, või tõlgid laulusõnu, ning näed erinevaid sündmusi eriti tähendusrikkana, kuigi objektiivselt ei pruugi selleks alati põhjust olla.
/---/

Millises etapis te muusika valisite?

A.M.: Stsenaariumisse on sisse kirjutatud Ewa Demarczyki lugu. Ühe pala pidime autoriõiguslikel põhjustel välja vahetama, see oli Marise tantsustseenis.

K.M.: Lõpulugu, Stuart Staplesi „Leaving Feeling”, oli meie kindel soov, hoolimata sellest, kui palju see maksma läks, me igal juhul tahtsime seda! Originaalmuusika tegi meie sõber Sten Šeripov. Ta oli komponeerimise ajal välismaal ja saatis valminud filmimaterjali põhjal helirea. Muusika lisandudes tundub see alguses täiesti võõras – oled juba harjunud teost ühtmoodi nägema, ent kokkuvõttes olen väga rahul. Treileris on samuti Steni muusikat ning mitmelt poolt on küsitud, et mis lugu see on, näiteks Venemaalt on juba kirjutatud.
/---/

Milliseid võttekohti operaator kasutas? Mõned nurgad olid ikka kuskilt väga kõrgelt üles võetud.

K.M.: Mihkel (Soe – E.T.) tahtis ronida!

A.M.: Ta on tegelenud alpinismiga ja nii kui tuli võimalus kuhugi turnida, sinna ta kohe ka sööstis, kallis tehnika seljas, nagu väike ahvipärdik. Produtsent üritas teda vaos hoida, et ta ilma julgestuseta kuhugi ei läheks.

K.M.: Vaatetorni stseeni ajal pani ta vöö ümber ja rippus koos kaameraga väljaspool torni ja filmis. Mina ei suutnud seda vaadata (naerab)! Nii palju, kui vähegi suutsime, püüdsime kõike ühe kaadriga teha. See oli raske, aga minu meelest seda väärt. Ja sellega kaasnevad ka riskid – hiljem enam väga palju muuta ei saa, vahelt lõigata ja rütmi tihendada. Materjal on selline, nagu ta on.

A.M.: Kui võtteplatsil midagi untsu läheb, tuleb otsast peale alustada. Näitlejatel samas võib olla kergem rolli sisse elada ja emotsioone tajuda, selle asemel et erinevaid võttenurki kakskümmend korda uuesti teha. Valitud meetodi puhul tuli väga täpselt paika panna kaamera liikumine ja tegelaste positsioonid ning eelnevalt läbi mõelda, mida vaataja igal ajahetkel näha võiks soovida. Katkestamatuses on oma võlu, sest see tugevdab dokumentaalset kohalolutunnet.
/---/

Loe intervjuu tervikteksti:
Maimikud mängivad kinolinal läbi sotsiaalseid kimbatusi ...
Toomela, E. (2014). Maimikud mängivad kinolinal läbi sotsiaalseid kimbatusi [intervjuu Katrin ja Andres Maimikuga "Kirsitubaka" saamisloost]. Müürileht, nr 38, okt, lk 8-9, ill.

Filmist kriitiku pilguga

Carmen Gray*: „Katrin Maimik on uurinud pealtnäha sobimatutesse vanusegruppidesse kuuluvate inimeste vahelisi ootamatuid sidemeid oma tundlikul ja hinnangutest vabal moel 2013. aasta lühifilmis „Foto”, kus üksik naine klammerdub üheksa-aastase poisi tähelepanu külge. Laura on küll vanem ja kindlasti mitte Lolita tüüpi karakter, aga lavastajad on seegi kord valinud mõnes mõttes kergema vastupanu tee, laskmata tema ja Joosepi suhtel minna füüsiliseks. Nii hoiavad nad selle mängu eraldi tõsiste tagajärgede maailmast, kus tuleks teha tõelisi valikuid. Nende mäng on mittekohustava loomuga ja kuulub pehme suveõhu embuses süütu fantaasia valda. Selles kõiges on aga ka kibemagusat tõde ja mõistmist, et peale hetkeliste kokkupuute­punktide pole meil tegelikult midagi, et igavesti kestvad suured tunded võivad osutuda illusiooniks ja et nostalgiline mälestus on ehk üks tähendusrikkamaid võimalikke emotsioone. Laura ütleb Joosepile, et ei soovi lubadusi, vaid pigem hetki, mida mäletada, ja et talle seostuvad asjad pigem lõhnade kaudu nagu esimene mängukaru. Joosepi kirsitubaka lõhnale saab Laura hakata üles ehitama tervet täiskasvanute maailma viidete ja emotsioonide galaktikat. Joosepile meenutab aga telgis käehoidmine nooruslikku romantikat. Läbi filmi jookseb sensuaalne allhoovus, mis asendab võimalikku ilmsemat erootilist laengut.
Maimikute diskreetse pila sihtmärgiks seatud Joosepi vastutustunde kriis ja suutmatus otsustada, mida ta tahab, seavad selle tegelaskuju ühte seltskonda terve hulga tänapäeva filmis figureerivate meestega, kes keelduvad saamast täiskasvanuks. Kas me saame neile lapsmeestele midagi ette heita?“ /---/
Gray, C. (2014). Higi ja tubaka lõhn. Sirp, 17. okt, lk 19.

* Carmen Gray on Londonis väljaannetele Sight & Sound, Dazed & Confused, Little White Lies, Total Film ja Under/current töötav vabakutseline filmikriitik, kelle eriliseks huviks on Kesk- ja Ida-Euroopa film.


Kaarel Kressa: „17-aastase tüdruku ja täismehe suhe on ebavõrdne, ometi ei lähe film üheplaaniliste ja klišeelike lahenduste teed. /---/

Sündmusi nähakse läbi Laura silmade, kelle üleolev ja sissepoole elav karakter pakub noortele neidudele samastamisvõimalust, eriti kuna me Laura iseloomust ja soovidest tegelikult väga palju teada ei saa. Rõõmustav, et temast pole tehtud tõredat printsessi, kes esimest korda elus metsa satub ja karikatuurselt hädaldab. Vaatluse all on eelkõige Joosepi kuju, kelle kavatsused pole muidugi ausad, aga kelle käitumine pole ka selline, et teda antikangelaseks annaks tembeldada. Laura nimetab teda torkavalt Nipernaadiks, kuid tegelikult on Joosep märksa mitmetahulisem, elulähedasem kuju, keda Raudsepp kommunikeerib ehedalt ja võimsalt. Kõrvaltegelastest tahaks kiita Meritit (Getter Meresmaa). Tema esindab sedasorti tigedat sõbrannat, keda omades pole neiul vaenlasi vajagi.

Hollywoodi versioonis oleks naispeategelasest tehtud topis, kuhu oleks suurte tähtedega kirjutatud „ohver”. Eesti ei ole õnneks Ameerika ja Laura ei ole traumeeritud koolitüdruk, kelle noorusnaiivsuse vanem ja kogenum mees julmalt ära lörtsib. Elukogemuse poolest pole see suhe võrdne, muidugi oskab mees oma kaarte praegu paremini välja mängida kui 15 aastat tagasi, aga kokkuvõttes vastutab kumbki subjekt enda eest.“ /---/
Kressa, K. (2014). Film katkemiseni õrnast tundest. Eesti Päevaleht, 20. okt, lk 13.

Tiit Tuumalu: „Peamine, selles filmis on õige tunne sees. Ta võib olla küll vahel kohmakalt väljendatud, aga vähemalt on ta ehedalt maavillane, siinsesse mulla-, õigemini rabakamarasse sügavalt sisse istutatud. Ja sellisena ei korda see film ka kõiki neid arvukaid esimese armastuse lugusid – ka palju intensiivsemaid –, mida maailmas on juba terve hulk tehtud, ka tunnete tärkamisest endast rohkem kui poole vanemate vastu. /---/

Kui pärast Katrin ja Andres Maimiku esimest ühist filmi, lühimängufilmi «Hõbepulm» – kauaaegse abielupaari hoolikalt hoitud fassaad mõraneb nende hõbepulmas – jäi mulje, et Andres on võtnud Katrini punti, siis nüüd on jälle vastupidi: tundub, et Katrin on teinud seda Andresega.

Pürib ju «Kirsitubakas» psühholoogilise süvenemise ja täpsuse poole, ja see on seni rohkem ikka Katrin Maimiku käekirja iseloomustanud (lühifilm «Foto» näiteks). Tema vähem või rohkem isiklik lugu on see ju nagunii, olgu või selleski mõttes, et Joosepi tegelaskuju – see, kes rappa viib ja kellesse Laura armub – jääb siin selgelt nõrgemaks kui Laura oma, teda valdavad tunded mõneti ebamäärasemaks, olgu Gert Raudsep ükskõik kui suurepärane näitleja. Lõppki tundub – kas või too Joosepi magus-romantiline retk kunagi koos Lauraga läbikäidud radadele – rohkem stsenaristi tahtena, mis sest et ülla ja ilusana, kui kasvab orgaaniliselt, psühholoogiliselt usutavana välja süžeest endast.

Andres Maimik jälle on näidanud end hea Eesti elu ja eestlase vaimulaadi iseloomulike joonte tabaja ja karikeerijana, piinlik-naljakate situatsioonide konstrueerija ja amatöörnäitlejaid kasutades nende elulisuse võimendajana. Kas on need nüüd temalt või mitte, aga siingi kasutakse seda võtet vahelduva eduga. Parimal juhul toovad need muidu ehk üllatavalt romantiseeriva alatooniga filmi pisut vaheldust, ootamatut, äraspidist huumorit. Halvemal juhul, näiteks koomiliste kõrvaltegelaste, urbanistlike rabamatkajate Tiidu ja Helle puhul pole see aga mitte alati filmi dramaturgilise ja funktsionaalse terviku, pigem hõredaks kiskuva süžee tihendamise ja elavustamise teenistuses.

Igal juhul on Katrin Maimik ja Andres Maimik huvitav loojate kombinatsioon, minu meelest huvitavam kui Andres Maimik ja Rain Tolk, vähemalt nende viimaste filmide põhjal, mis kippusid ära väsima. Peaasi, et nad liiga ühte nägu ei läheks.

«Kirsitubaka» siira ja vahetu mulje peamine nurgakivi on sama siiras ja vahetu Maris Nõlvak. Ta mängib 17-aastast Laurat, kellele suvi tundub sama mõttetu ja igav nagu talv, küll enesessepööratult, napisõnaliselt, ent seda väljendusrikkamad on tema natuke altkulmu heidetud, partneri eest sageli pikkade juuste varju jäävad pilgud, mis hinges toimuvast selge pildi annavad, olgu selleks rõõm või pettumus. Igal juhul hea avastus ja tundub ka, et tema avamiseks on leitud ainuõige võti.

Ka süžeeliselt on Laura kiindumuse areng Joosepi vastu täpselt välja joonistatud, selle kõige emotsionaalsemaid hetki võimendab suurepäraselt Sten Sheripovi muusika. Kui palju on ta juba head filmimuusikat kirjutanud…

Öeldakse, et esimesel armastusel ei ole õnnelikku lõppu. «Kirsitubakas» nii kategooriline ei ole. Autoritel on õnnestunud – just õnnestunud – jätta paljutki lõpuni välja ütlemata, või kui, siis teha seda nii, et vaataja ekraani ees ei kuuleks. Lõpuks ka veel otsad nõnda kokku sõlmida, et sisse jääks siiski hea, lootusrikas tunne. Selline, et kõik on justkui läbi, aga ometi veel ees.“
Tuumalu, T. (2014). Armastus käib raba kaudu. Postimees: AK, 18. okt, lk 10.

Tiina Lokk: Huvitav debüüt. Armas väike coming of age-lugu. Huumoriga tehtud ja toredaid seisundeid tabav. Tekitab sooja tunde, mis pole eesti filmi puhul sugugi tavaline. Ainus märkus: ebaühtlane teostus.“

Olle Mirme: „Kena etüüd igihaljal teemal. Siit saanuks vägeva pooletunnise lühifilmi, täispikas formaadis jääb aga selgelt õhukeseks. Lugu jutustub peaasjalikult läbi kahe peaosalise kehakeele, otsene dialoog on teisejärgulise tähtsusega. Gert Raudsep ja Maris Nõlvak saavad selle väljakutsega eeskujulikult hakkama.“

Roman Baskin: „Sümpaatne linateos… sümpaatsete näitlejatega... sümpaatses looduses, aga kuidagi steriilseks kipub jääma! Pidevalt on tunne, et võiks vürtse lisada, aga kokk on maitseained ära peitnud!? Ega süütus nüüd nii süütu ka ole!? Aga võib-olla on ka…“
Postimehe žürii hindab: „Kirsitubakas“ (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 18. okt, lk 10.

Jaan ja Viive Ruus: „Maailma ilu Eesti rabamaastikus, maailma ilu 17aastase valgejuukselise tütarlapse kujul. Kuhu on kadunud mässav noorsugu, biitnikud, naisõiguslased, lõpmatuseni korduv seks igas võimalikus asendis? Portree alasti rabajärve sukelduvast tütarlapsest on õrn ja õhuline. Kaamera nagu kardaks talle liiga lähedale minna.“ /---/
Ruus, J. ja Ruus, V. (2014). Vanaaegne ilu. Eesti Ekspress, 22. okt, lk 46.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm