Avaleht » Filmiliigid

Mälestused

Katkeid Leo Kunnase filmiraamatust „1944“

Režissöör Elmo Nüganen: „Ühest seigast on kahju. Meil ei ole õnnestunud filmis ära rääkida ega maailmas laiemalt selgeks teha, miks eestlased olid relva-SSis, mitte Wehrmacht’is. Sest Saksa kaitseväes, Wehrmacht’is võisid teenida ainult Saksamaa kodanikud. Kõik teised pidid kandma SSi mundrit. Kahju, et maailmas seda eriti ei teadvustata, võib-olla mõnes riigis ei tahetagi teadvustada. Kui keegi kandis teises maailmasõjas SSi vormi, peaks pöörama tähelepanu sellele, kas tal oli rahvuslipuga embleem käisel. See ei ole see SS, mida arvatakse, SS, mis pani toime palju sõjakuritegusid (Allgemeine-SS, autori täpsustus).

Ma ei tea, kuidas vaatajad ja filmikriitikud seda hindavad, aga „1944“ ei ole ühe persooni keskne lugu. Me ei keskendu ühe ja ainsa inimese saatusele, ükskõik kummal poolel ta siis ei võitleks. Filmis on püütud jälgida mitme inimese saatust. Võib öelda, et peategelane on Eesti sõdur, Eesti mees Teises maailmasõjas.

Kui praeguse tarkusega peaksin selle filmi uuesti tegema, läheksin ikkagi sama teed ega keskenduks ühele konkreetsele tegelaskujule.“

„Tegime näitlejatega päris palju proovivõtteid. Kuna paljud olid filmis esimest korda, tahtsime vaadata läbi kaamera, kes sobiks keda kõige paremini mängima. Pakun, et Aino ja Jüri rollidesse proovisime läbi oma kümme paari näitlejaid. See töö tasus end ära, sest näitlejate üle on mul siiralt hea meel. Nad on veenvad, pilt on usutav, ansamblist välja kukkujaid ei ole, kõik on väga sümpaatne.“
Ptk: „1944“ peategelane on Eesti mees Teises maailmasõjas, lk 20-21. 

Kunstnik Kalju Kivi: „Maastiku kujundamisel olin justkui väejuht mäe otsas ning juhatasin buldooserite, labidameeste ja pioneeride tööd …

Sinimägede lahingus, nii kaitselahingus kui ka vasturünnaku episoodis aitas palju kaasa see, et saime kasutada kaitseväe reaalseid väljaõpperajatisi koos kindlustatud laskepesade, ühenduskraavide ja punkritega. Palkidest või raudteeliipritest tehtud laskepesa või punker on ka täna peaaegu täpselt samasugune nagu 70 aastat tagasi. Osa rajatisi tegime vastavalt stsenaariumile juurde. Filmi tarbeks purustasid kaitseväelased neid mitmes kohas lõhkelaengutega, et saavutada täiesti ehtne tulemus. Käsitsi ei tee ka kõige parema tahtmise juures mürsu või granaadi lõhkemiskohta järgi.

Vaivara surnuaia episood ei olnud minu võttekohtade pingereas esikohal, kuid tulemus osutus paremaks, kui ootasin. Detailid mängivad ka dekooris tähtsat osa. Mul oli kasutada terve hulk erinevatelt kalmistutelt laenatud originaalriste ja piirdeaedu. Ainult mõned hauakivid olid puhas penoplastist dekoratsioon.“

„Tehes seda filmi, avanes uus pilk ajaloole, kohati tekkis vahetu osaleja tundmus. Keskkond ja näitlejate mäng lõid mõnikord nii tugeva tegelikkuse illusiooni, et uskusin end olevat reaalselt tolles ajas koos nonde poistega…“
Ptk: Filmis loob dekoor aja ja koha, lk 26-27.

Kostüümikunstnik Mare Raidma: „Ehtsaid sõjaväevorme pole võimalik filmimisel kasutada. Igal sõjast läbi käinud ja tänasesse päeva välja jõudnud esemel on oma lugu jutustada, seepärast on need hindamatu antikvaarse väärtusega. „1944“ võtteid ette valmistades käisime abilistega Pärnus kollektsionäär Leo Tammiksaare juures, et vaadata, kuidas ajalooliselt autentsed sinelid, kiivrid, vormipluusid ja saapad välja näevad, ning originaalesemeid pildistada ja üles joonistada. Milline muljetavaldav kogu sõjaaegset varustust!

Kui ka leidus mõni rõivaese, mida antiigilaadal müüdi ja mida me selle ehtsuse tõttu kasutada tahtsime, selgus, et tänapäeva näitlejad on palju suuremad kui tollased inimesed. Mehe jalanumber ei ole enam 40, vaid 46, ning peaümbermõõt pole 56, vaid 62. Ei mahu selga! Seega polnud vanade asjadega peale eeskuju võtmise suurt midagi teha.

Jüri Jõgi rühma punaväelaste riided lasi assistent Tuuli Malinovski õmmelda Valgevenes, sest Eestis ei leidunud vormide jaoks sobivat kangast. Kõigile tehti kohe ka duubelvormid, sest võttekohtade järjekord ei kattunud filmiloo järjestusega ja lahingute käigus võis mõndagi juhtuda.

Sama kehtis ka saksa vormide puhul: näitlejatel, kes pidid surma saama, olid vahetusvormid. Assistent Liis Kõvasild kuulas maad Soomes ja Saksamaal, otsides rentimiseks võimalikult kulunud ja päevinäinud, isegi räbaldunud vorme, sest teadupärast tuleb kostümeerijatel riietada nii äsja pihtasaanud võitlejaid kui ka juba üsna räsitud laipu.

Usutavuse huvides oli vaja õigesti paika panna iga väiksemgi vormiriietuse detail – õige triip pagunil ja peakattel, märk, tärn, kant, nööp, haak, embleem, käiselint jne. See kõik vajas põhjalikke teadmisi. Meie konsultant Raul Kajar oli sedavõrd professionaalne, et võis une pealt öelda, mitu nööpi oli saksa kedridel aastal 1944 ja millal nööpide arv muutus.“
Ptk: Autentne kostüüm muudab tegelase usutavaks, lk 30-31.

Kunnas, L. (koost) (2015). 1944. Filmiraamat. Tallinn: Taska Film.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm