Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri (2009)

Dramaatiline road-movie Henrik Visnapuust

Brita Meltsi intervjuu filmi ühe stsenaristi Janika Kronbergiga

Filmi on tootnud Karl Ristikivi Selts – miks tegeleb KRS just Visnapuuga?
Karl Ristikivi Seltsi põhikirjalist tegevust võib avardada pagulaseesti kultuurielule  laiemalt. Mitme aasta vältel oli selts näiteks Piret Noorhane eestvõttel haridus- ja teadusministeeriumi partner rahvuskaaslaste programmi ühe elluviijana. Mis puutub ühendusse Ristikivi ja Visnapuu vahel, siis olid nad mõlemad sõja järel pagulased. Nad jagasid sama kodumaatust, ehkki nende saatus oli eri maadel erinev. Aga kui nii juba küsisid, siis võib vastuse leida ka Ristikivilt eneselt: „Kui kunagi ütelda ainult sõna „luuletaja”, siis kerkib paratamatult  igaühele meele noor Visnapuu”. Ja teisal, samuti öeldud Visnapuu kohta: „Nõuda ülimat panust nii eneselt kui ka Pegasuselt, nii saadakse Luuletajaks suure tähega”. Ristikivi seesugune suhe Visnapuu luulega peaks meie tegevust piisavalt õigustama. Ja ma ei välista, et 2010. aastal pöörab KRS rohkem tähelepanu hoopis Ristikivi vellele üliõpilasseltsis Veljesto, tema kolleegile, kirjanikule ja kirjastajale Bernard Kangrole, kelle sünnist saab sügisel sada  aastat. Mitte ilmtingimata filmi vormis – Vallo Kepp on temast, nagu ka Ristikivist, ühe filmi juba teinud. Filmile just nimelt Visnapuust aitas kaasa juhus. Küsisin 2007. aasta sügisel üsna juhuslikult Vallo Kepilt, ühelt mu vähestest headest tuttavatest filmi-ilmas, kellest ta tahaks teha filmi, nii et see seostuks Eesti Vabariigi 90 aastapäevaga. Vastus oli ühene ja selge: Henrik Visnapuust. Õnneks mõistis Visnapuu suurust  isamaalüürikuna ka „EV 90” juubelikomisjon ja nõustus filmi toetama. Filmi valmimine on olnud aga pikaajaline protsess ja praegune esilinastus seega vana võla lunastamine Eesti riigi ees. Aga luule ja kunst kuuluvad nagunii igavikku ja loodan, et parema tulemuse nimel see viivitus andestatakse.

Film valmis KRSi koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumiga. Miks ja kuidas suhestuvad just need kolm?
Kirjandusmuuseumi kui ammendamatu kultuuriloolise  varaaidaga olen igapäevases töös vältimatult seotud ja Karl Ristikivi Selts on mu hobi. Mittetulundusühing oli ka kõige mobiilsem võimalus enam-vähem vabakutselisele operaatorile tegutsemiseks. Kirjandusmuuseumi poolt oli hea kaamera ja selle saladustega tuttav Triinu Ojamaa, digiteerimise ja materjali väljaotsimisega abistasid Jaan Tamm ja paljud teised. Töö käigus kogunenud materjal, s.o filmist üle jäänud kümmekond tundi „musta materjali”, Endel Kõksi pilt „Künstnerite klubi” Kaare Kolbrelt New Yorgis, aga ka väärtuslikud fotod Edla ja Maarja Krustenilt Washingtonis ja Geislingeni eesti gümnaasiumi vilistlastelt, jääb Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogusse. Filmis on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi fotosid ja kogumispäevikut, ERM i direktor Krista Aru lubas Maido Selgmäel filmi monteerida. Tänu väärivad veel paljud, filmi tiitrites on nad nimetatud.       

Kuidas nägi välja sinu ja Vallo Kepi koostöö filmi idee elluviimisel?
Ideid oli alguses tegelikult isegi kaks, teostunud on nüüdseks ainult film. Algusest peale oli meil selge, et keskendume Poeedi viimasele eluperioodile. Seetõttu oli vältimatu, et osa võtteid tuleb teha kohtades, kus Visnapuu sel ajal liikus: põgenemisteekond Lääne- ja Saaremaal, pagulaspõlve esimene pikem peatuspaik Austrias Altaussees, tollane suurim eestlaste pagulaslaager Geislingenis LõunaSaksamaal, ja lõpuks New York ja Long Island, kus Visnapuu suri. Elavate inimeste mälestuste vaheldamine kohtade ja maastikega peaks filmile lisama dünaamikat, nii et ka poolteisetunnine film ei tohiks muutuda üksluiseks.  Tulemuseks kujunes traagikaga laetud dokumentaalne road-movie. Pikapeale jäi muude kohustuste tõttu minu osaks peamiselt asjaajamine, vist midagi produtsendi-laadset, sest ega ma üldse teadnud, millist varandust Vallo Kepp oma tagataskus kannab, millised episoodid tal juba varasemast koduarhiivis olemas on – neid nägin alles filmi esimest varianti vaadates. Lõplik stsenaarium sai kujuneda materjali  pealt. Ühel hetkel oli mulle ka selge, et see on eelkõige Vallo Kepi film Visnapuust ja tema nägemusega tuleb lõpuni minna. Muud võimalust peaaegu polnudki. Muidugi ei ole ma kõige objektiivsem inimene kiitma, aga hea lõpptulemusega jään rahule. Kui vaataja leiab vigu, jagan kaasautorina enesestmõistetavalt etteheidete koormat. 

Mainisid tagatasku-varandust, täpsemalt, millistes episoodides?
Heal kaameramehel, kui ta on hingega asja juures, tekib kasutamata materjalist oma arhiiv, kus leidub ka üht-teist tuleviku tarbeks. Kui Visnapuu-filmis mõned katkendid varem  filmitud vestlustest Bernard Kangro, Raimond Kolgi või Kalju Lepikuga on küllap välja nopitud muu materjali hulgast, mis on ka varem kasutamist leidnud, siis kõige olulisem ja mahukam on Visnapuu ühe muusa, Ellen Uritamme ehk Sii mälestused. Need on üles võetud juba 1998. aastal, mis kõneleb sihikindlast kultuuriloo talletamisest ning nimelt selle filmi eeltööst juba siis, kui selle tegemiseks veel erilist võimalust ei paistnud. Selliseid  mälestusi pole praegu enam kusagilt võtta, Sii suri 2004. aastal. See, mida Sii räägib, annab pildi Visnapuust loojana ja inimesena, kuid kõneleb ka luuletajat ümbritsenud naiste hingesuurusest ning -soojusest. See annab filmis jutustatavale loole mitte ainult intriigi, vaid ka inimlikult suure mõõtme.   

Milline on see teine, teostamata jäänud idee?
Juba enne filmi võimaluse tekkimist oli mul mitu telefonivestlust Henrik Visnapuu Kanadas elava pärija, tema vennapoja Herk Visnapuuga. Jutuks oli Henriku põrm, mida hoiti New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumis, selle kodumaale matmine. Kui filmi tähelepanelikult  vaadata, siis peaks üsna selge olema, et veerandtunnise sissejuhatuse järel algab film tegelikult Henrik Visnapuu abikaasa Ingi surmaga. Hauaplats on praeguseni Henriku nimel, tema allkirjaga on see Metsakalmistul kinnitatud. Ilus olnuks film lõpetada kaadritega Henriku naasmisest oma abikaasa kõrvale. Kuid nii kaugele me ei jõudnud. Need asjad jäävad lähisugulaste otsustada. Kui midagi sellist ometi juhtub, võib film tulevikus saada teistsuguse  lõpu. Aga see ei väära juba filmi pealkirjas väljendatud juhtmotiivi: see on lugu, mille Poeet võinuks jutustada Ingile sellest, mis juhtus pärast Ingi surma kümne aasta jooksul. Tänan siinkohal ansamblit Kognito selle suurepärase ja inspireeriva „Kümnenda kirja” viisistuse eest, millega film algab ja lõpeb, ja Veljo Tormist, kes meid selleni juhatas!
Melts, B. (2009). Dramaatiline road-movie Henrik Visnapuust [intervjuu Janika Kronbergiga]. Sirp 4. dets, lk 12.

Stsenarist ja režissöör Vallo Kepp: „Eesti Vabariigi üheksakümnenda sünnipäevaga seoses pakuti välja, et seda võiks ka mingi kirjandussündmusega seostada. Küsiti ühtlasi minu arvamust. Visnapuu on mõneti kummaline luuletaja, Nõukogude ajal oli ta peaaegu keelatud, vaid "Väikese luuleraamatu" sarjas ilmus kogumik. Tema rahvuslikud luulekogud olid aga keelatud raamatute nimekirjas. Siiamaani ei ole meil Visnapuu luule kogutud teostena ilmunud. Nii et pakkusin tollal filmi Henrik Visnapuust.

Ma ei ole kunagi lasknud end välissõitudega ära osta. Mulle meeldib Eestis olla. Ma ei ütle, et oleksin vaimustusest kiljunud, et sain seoses Visnapuuga New Yorki ja kunagisse põgenikelaagrisse Geislingeni Saksamaal. Kuid olen takkajärgi tänulik, et film mind neisse kohtadesse viis.“
Teinemaa, S. (2012). Vastab Vallo Kepp [intervjueerinud Sulev Teinemaa]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 4-17.

Filmist meedias

Jaanika Kressa: „Filmitegijatele on teejuhiks olnud Pedro Krusteni raamat “Kaugelviibija käekõrval”, mis kirjeldab Visna lahkumisteekonda, Saksamaa-aastaid ja Ameerikasse jõudmist. Pedro Krusten on läinud ega saa enam anda täiendavaid kommentaare. Kuid muu jutu hulgas ütleb filmis tema lesk Edla Krusten, et sellest, et Visnapuu oli solvunud ja tundis, et Rootsi lahkunud sõbrad olid ta maha jätnud, poleks pidanudki kirjutama.  

On pisut õõvastav, et kõik kaadrisse tabatud eksiilkirjanikud räägivad Visnapuust nii jahedalt. Jah, Kangro, Kolk ja Lepik on nooremast põlvkonnast, mistõttu neil ei saanud olla Visnapuuga ühiseid mälestusi, ent rohkem respekti võiks neil ikka olla, selle asemel jääb kõlama justkui mingi kadedusenoot.

Otsese rahvuspoliitikaga, ilma milleta Visnapuu samuti elada ega hingata ei saanud, ei tohtinud Rootsis tegelda. Tema ilmumine oleks häirinud ka teiste eestlaste rahu ja nii ei tehtudki midagi selleks, et teda Rootsi kutsuda.

Vallo Kepp on ajanud truult suure poeedi jälgi ja tema autoritekst filmis on väga mitmekihiline ja sügav, nii et esimesel vaatamisel on kogu infot ja allhoovusi võimatu kinni püüda. Ta on teinud põhjalikku uurimistööd ja sellisena on see film meile hindamatu.

Kuid hoolimata sellest, et Kepp on Visnapuu vaimus püüdnud ehitada ja kildudest kokku panna ühtset vaimset Eestit, on ta väliseestlastest pildile saanud vaid ühe, selle pehmema tiiva. Konservatiivid on kodumaa suunal endiselt sulgunud ja nii pole filmigrupp saanud ühendust isegi Visnapuu fondiga, mis tegutseb 1952. aastast alates.

Film “Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” kestab  tund ja 39 minutit. Kuigi seda peetakse ühe kirjandusfilmi jaoks isegi pikaks, pole sinna kaugeltki kõik ära mahtunud ja ilmselgelt vajab Henrik Visnapuu enne veel mitmeid uusi filme, kuni saabub see aeg, et Eesti teda taas tunneb. Olles oodanud kojutulekut juba nii kaua, võib tema urn indiaanlastemaal rahus veel edasi oodata. Seda seni, kuni kirjatundjad tõlgivad ta kõne tema kadunud rahva lastele.

Meie omariikluse esilaulik, kes Eesti kui riigi pärast lakkamata muret ja rõõmu tundis nii headel kui halbadel aegadel, on tagasi tulles väärt riiklikke matuseid, mõistagi Metsakalmistu kuulsuste künkale.“
Kressa, J. (2009). Visnapuud tutvustav film on alles kodutee algus. Vooremaa, 10. dets, lk 4.


Jaanika Kressa: „Filmiga “Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” võib Kepp omamoodi juubelit tähistada. See on tema kümnes film eesti luuletajast, sest enne Visnapuud on Kepp teinud filmi Debora Vaarandist, Betti Alverist, Bernard Kangrost, Raimond Kolgist, Kalju Lepikust, Viivi Luigest, Valeria Ränikust, Salme Raatmast  ja Uku Masingust.

“Nõukogude aeg kaotas ära terve rea luuletajaid, aga Visnapuu peal on justkui mingi eriline needus,” tõdes filmimees, kes nõukogude ajal kõik Visna paguluses ilmunud kogud käsitsi ümber trükkis. Esmakordselt puutus Kepp Siuru Vürstiga kokku juba lapsepõlves, leides luuletaja esimese Eesti Vabariigi aegsed kogud Priidu Puusepa raamaturiiulist.  

Vallo Kepi sõnul kestab nõukogude aeg eesti luules edasi seni, kuni puudub Eesti Kirjanduse Instituut ja pole välja antud mahukat paljuköitelist kirjanduse ajalugu.

Visnapuu on eriti õnnetu, sest tal pole ihuuurijat, kes seisaks ta eest ja kes teda pidevalt pildil hoiaks.

“Taasiseseisvunud Eestis anti küll välja üks roosa raamat, roosade kaantega ja natuke roosa sisuga ka, päris isamaalist luulet seal küll ei ole. Me oleme palju luuletajaid kaotanud nõukogude ajaga, aga Visnapuu ehmatab ehk kõige rohkem oma isamaalisusega,” nentis Kepp, kelle isiklikus luulekogus on 760 autorit “Sõnarise“ 194 vastu välja panna. Siin on ka järgmiste luulevalikute sünnikoht: ”Ema, mu ema” (2002), “Kõik muutub lauluks” (2005).“
Kressa, J. (2009). Filmitegija Vallo Kepp: Kui kirjanikust filmi ei tee, siis ei ole teda noorte jaoks ehk olemaski. Vooremaa, 12. dets, lk 5.


Livia Viitol: „2009. aasta detsembriks sai Visnapuu-film valmis. Kirjanike Liidu musta laega saali seinalt sadas kogu esitluse õhtu põrandale tähti — ehkki need olid esile manatud arvuti abiga, ei kahelnud keegi, et need olid Visnapuu tähed. Tund ja nelikümmend minutit kestva filmi pealkiri „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” osundab poeedi hästituntud luuletsüklile „Kümme kirja Ingile”. Need on Poeet kirjutanud abikaasale, kelle kodanikunimi oli Hilda Visnapuu, 1919. aastal ja neis kõneldakse armastusest ja mäletamisest.

Ka „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” kõneleb mäletamisest. Filmi mäluliin ulatub sõjasündmustest ja suurte kõhklustega ning üle noatera teoks saanud põgenemisest-paosklemisest Austrias ning Saksamaal Ameerikasse minekuni, lõppedes luuletaja lahkumisega lõpmatuse teise otsa 1951. aastal. Ent filmil on teinegi liin, Ingi ja Visnapuu armastuslugu, mis läheb üle poeedi hinge lunastamislooks. Ühelt poolt on tegemist ehtsa road movie’ga ehk maakeeli öeldes maantee- või teekonnafilmiga, kus rännatakse reaalajas; teisalt on tegemist rännuga tagasiaega, ühtlasi aga selle taasloomisega, kelle jälgedes käiakse.

Loe tervikteksti:
Viitol, L. (2010). Hendrik Visnapuud otsimas. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 100 -110.
HENRIK VISNAPUUD OTSIMAS - Teater. Muusika. Kino

Tunnustus

Kultuuripreemia 2009. aasta loominguliste saavutuste eest,
preemia suurus on 150 000 krooni:
Vallo Kepp (filmid „Uku Masingu maastikud” ja „Üheteistkümnes kiri”).
Kultuuriministeerium, http://www.kul.ee/index.php?path=0x2x59x797 (22.09.2013).

Raamat

Krusten, P. (1957). Rmt: Kaugelviibija käekõrval: mälestusi Henrik Visnapuust paguluses. Eesti Kirjanike Kooperatiiv: Lund.
2. trükk: ajakirja Kultuur ja Elu 1990, nr 9 – 1991, nr 4 lisapoognad;
3. trükk: Ilmamaa, sari Eesti kirjanikke, Tartu 2006.