Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale (2002)

Dorian Supin, filmi režissöör:

"Mul on viie aasta jooksul olnud õnn filmida Arvo Pärti. Kauaaegne sõprus ja perekondlikud sidemed andsid mulle võimaluse viibida tuntud helilooja kõrval kontsertidel ja proovidel, puhkuse ajal ja loomingulise innustuse viivudel. Ma püüdsin jääda võimalikult märkamatuks ja mõjutada oma juuresolekuga sündmusi võimalikult vähe: võttegrupi koosseis oli minimaalne ja majanduslikud vahendid tagasihoidlikud.

Varsti tundsime, et meid võeti nagu omainimesi. Me ei seganud ja veelgi enam – meile ei pööratud enam tähelepanu. Kui lõpetasime filmi ja näitasime seda publikule, siis kutsus ekraanil nähtu loomulikkus ja orgaanilisus mõningates vaatajates esile kahtluse kaadrite dokumentaalsuse suhtes. Siinkohal tuleb öelda, et võtete käigus ei olnud ainsatki stseeni, mis oleks olnud "lavastatud". Mitte ükski kaader ei olnud ette valmistatud, ette harjutatud ega teist korda läbi mängitud. Isegi jutustus lapsepõlvest, pürgimisest muusika poole, emast, õpetajatest, erinevatest eluperioodidest on salvestatud ühe hooga, meeleolu ajel, spontaanselt öösel pärast autoriõhtut  Berliini Filharmoonias.  Ilma ettevalmistatud küsimuste ja redigeeritud vastusteta.

Nii me töötasime umbes viis aastat. Neid viit aastat võib pidada pigem materjali arhiivi kogumiseks kui dokumentaalfilmi võteteks. Muidugi, me ei välistanud ka seda, et sellest materjalist tuleb välja film. Aga mingeid konkreetseid plaane meil ei olnud.

Selles olukorras on väga tähtis kompamisi määratleda seda, mis võimaldanuks hiljem teha “ebaühtlasest” (heterogeensest) materjalist “ühtlast (homogeenset) filmi.

Sellise töötamisviisi olime endale ette määranud – võtta üles mitte “mida” vaid “kuidas”. Mis tähendab mitte võtta üles sündmusi endid, vaid kõike seda, mis oli nendega seotud ja mis nendega kaasnes. Seda, mis oli olnud enne sündmust, kuidas ta sündis, kuidas ta lõppes ja mis pärast teda muutus. Teiste sõnadega, meid ei huvitanud mitte niivõrd fakt kui protsess.

Selline “vaade seestpoolt” kontseptsioon andis meile võtete ajal võimaluse keskenduda helilooja sisemise maailm avamisele. Tema siseilma väliste avalduste fikseerimisele. Teda ajendavatele motiividele. Tema reaktsioonidele. Suhtlemismaneerile. See tähendab sellele, mis on meile peale muusika tegelikult kõige olulisem.

Ilmselt andis see tulemuse. Pärast mitu aastat kestnud võtteperioodi saime aru, et käes on aeg materjal süstematiseerida. Ja siis, lõpu lähenedes, ma mõistsin, et meil tuleb välja film, mis lubab vaatajal tunnetada ekraanil toimuva tõepärasust. Ja mingi ime tõttu kõlas see tõepärasus kokku muusikaga. Seda kinnitas ka Arvo – pärast materjali läbivaatamist rääkis ta äratundmisest. See oli kõrgeks hinnanguks meie tööle ja me hakkasime filmi kokku monteerima.

Asi oli ju lihtne: ei tohtinud mitte midagi ära rikkuda, mitte kaotada seda “kokkukõla muusikaga”. Tuli leida filmile vorm, mis võimaldanuks materjali deformeerimata rõhutada selle voorusi. Film pidi olema vormilt maksimaalselt lihtne, vaba mõjutustest, olemuselt tõepärane, autori poolt moonutamata. Autori seisukoht pidi ilmnema kriitilise massi tajus, teoses tervikuna selle lõplikul kujul. Algas materjali valik. Võtete, aga nüüd ka kogu tulevase filmi stiil andis võimaluse kasutada ükskõik kui pikki või millise sisuga, otsekui juhuslikke, kontekstist väljarebitud episoode. Episoodide valik juhendus pigem emotsionaalsest vaistust kui ratsionaalsetest kaalutlustest. See oli otsekui südame loogika. Muidugi ei saanud läbi ka ilma ratio’ta – suurt tähtsust omas sellise vormi puhul visuaalne tempo –rütm, mis oli meie juhtumil filmi dramaturgia aluseks. Aga ka muusika ise muutus omakorda filmi iseseisvaks osaks. Muusika dikteeriski episoodide kokkupaneku adekvaatsuse. Episoodide fragmentaarsus tõi meid üldkokkuvõttes uue ekraanireaalsuse tajumiseni, kus üksikud hetked ja, näib et tähtsusetud detailid mängivad tähtsamat osa kui sündmused ise. Tuli välja film, kus me nimetasime selliseid fragmentaarseid episoode Prelüüdideks. Juba pärast montaaži lõpetamist, kui teos oli valmis, osutusid mõned teemad järelejäänud materjali hulgas  niivõrd terviklikeks, et ma otsustasin teha nendest eraldi filmid. Nõnda sündisid lühimetraazhilised Sinu nimi, Cecilia ja Como cierva sedienta. Neis teostes avaldub kogu režissööri vägivald üksnes elementide valikus.

Tema kõrval satud sa paradokside virusse. “Tema kõrval on väga kerge olla – Tema kõrval on väga raske olla”. “Pärt on väljapaistev monoliitne isiksus – Pärt on leebe ja tagasihoidlik isiksus”. Need on paradoksid, kuid need paradoksid on näilised. Isiksus ongi midagi paradoksaalset, uut ja sügavat – see ongi tema põhiline omadus.

Ja kui Arvo on sinu kõrval, siis juba üksnes see muudab su elu teistsuguseks – rõõmsamaks ja keerulisemaks.
Aga kui Arvot ei ole su kõrval, siis muutub elu lihtsamaks, aga ka rõõmutumaks."

Dorian Supin. Vaikuse hetked/ Moments of Silence. Essee DVD ingliskeelses bukletis
„Arvo Pärt. 24 Preludes for a Fugue“. Ideale Audience International, 2005.