Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

FILMI PRELÜÜDID

PUUDUTUS
Orient & Occident, teos valmib Berliner Festwochen tellimusel

PÜHAPÄEV
Arvo Pärt sündis kolmapäeval, 11. septembril 1935 Paides

ÜKSILDUS
13. novembril 1979 heideti Arvo Pärt Eesti NSV Heliloojate Liidust välja

OOTUSES
Saara oli 90aastane (1976/1990), ansambli "Hortus Musicus" proov Niguliste kirikus, november 1997

KITARR
Aastatel 1938-1954 elas Arvo Pärt Rakveres

AUFTAKT
Seminar muusika üliõpilastele, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 1. aprillil 1999

TOMAT SUHKRUGA
1993. aastal, pärast 13 aastat kestnud emigratsiooni, külastab Arvo Pärt Eestit

CECILIA
Cecilia, vergine romana esiettekanne toimub Roomas, 19. novembril 2000, esitab Santa Cecilia nimelise Akadeemia koor ja orkester, dirigent Myung-Whun Chung

KOJAMEES
Friedrich Schorlemmer, Kulturforum, Wittenberg, 7. juuni 2000

KODU LÕHN
Arvo Pärt emigreerus Nõukogude Liidust 18. jaanuaril 1980

LA
Orient & Occident peaproov Berliinis, 30. september 2000. Leedu Kammerorkester, dirigent Saulius Sondeckis

ESIMENE KONTSERT
Arvo Pärt õppis Rakvere Lastemuusikakoolis aastatel 1945-1953

FRATRES
Fratres (1977/1980). Proov noorteorkestriga Saluzzos, Itaalia, november 2000   

TÄIUSLIK MUUSIKA
Arvo Pärt õppis Tallinna Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis aastatel 1957-1963

KLAVER
Kõlbmatuks muutunud kontsertklaver St. Petersbourgh põletati mõni aasta pärast Arvo Pärdi lahkumist Rakverest

32 ASTET
Annum per annum (1980). Orelil mängib Christopher Bowers-Broadbent

TUBAKAKAPP
Selles kapis on üle 300 visandivihiku aastatest 1975-1985

KIVI
1981. aasta augustist elab Arvo Pärt Berliinis

KURB PÄEV
Esimesed kompositsioonid kirjutas Arvo Pärt lastemuusikakoolis

SEITSE MINUTIT
Püha Cecilia, muusika kaitsepühak, mälestuspäev 22. novembril

ATTACCA
Tabula rasa (1977) proov Berliinis 30. septembril 2000. Leedu Kammerorkester, dirigent Saulius Sondeckis, solistid Rachel Schettmann ja Elisabeth Glass

KADENTS
Pro et contra (1966). Helilooja Ülo Vinter 3.01.1924-2.07.2000, Käsmu surnuaed   

SÜNNIPÄEV
1982. aastal algas Arvo Pärdi ja "The Hilliard Ensemble" koostöö

ALINALE
Alinale (1976). Esimene tintinnabuli-stiilis teos  

ÕPETAJA
Ille Martin (1903-1985), Heino Eller (1887-1979)

UNENÄGU
Como cierva sedienta (1999) proov ja kontsert Tallinnas, 29. märtsil 1999. Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste, solist Patricia Rozario

KOHTUMINE
1968-1975 otsingud loomingulisest kriisist väljapääsuks lõppevad tintinnabuli-stiili avastamisega

... SEAL ON SU SÜDA
My heart's in the Highlands (2000) proov Bose kloostris Itaalias, november 2000. Orelil Christopher Bower-Broadbent, kontratenor David James

Filmi vastuvõtust

Dorian Supini autorifilm Arvo Pärdist esilinastus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 15. märtsil 2002 ja võeti kodumaal vastu üksmeelse, et mitte öelda ülivõrdes heakskiiduga. Linalugu sai 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia ja valiti aasta parimaks dokfilmiks. See on osalenud mitmetel mainekatel rahvusvahelistel filmifestivalidel, samuti pälvis teos parima Eesti dokumentaalfilmi auhinna Pärnu rahvusvahelisel dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil aastal 2003.

Väljavõtteid arvustustest

Igor Garšneki arvates on see parim linateos, mis siinmail üldse on muusikast ja muusikust tehtud: „Kõigepealt äratab tähelepanu juba filmi kompositsioon, milles läbiv story küll puudub, kuid kus kõik 24 episoodi (ehk 24 „filmiprelüüdi“, igal oma alapealkiri) on ühendatud mõtteliselt ühte tervikusse. Teiste sõnadega öeldes ei seo siin eraldi seisvaid fragmente mitte kirjanduslikult loogiline jutustus ehk faabula, vaid sügavam – n-ö kunsti loomist jälgiv ja järgiv mõttekaar. Seega pole tegemist mitte traditsioonilise portreefilmiga, vaid kollaažiga Pärdi elust ja loomingust. Sealjuures on need mõlemad valdkonnad – nii elu kui ka looming – ekraanil suurepäraselt tasakaalustatud ning nii ühes kui ka teises avaneb vaatajal nii mõnigi kord võimalus heita pilk ka helilooja varjatud elutahkudele. Olgu siis tegemist näiliselt tähtsusetute lapsepõlveseikade või näiliselt lihtsate muusikaliste tõdedega.“ /---/
""24 prelüüdi ühele fuugale" kergitab pisut katet ka Pärdi religioossuse tagamaadelt - helilooja ise pole sel teemal kunagi suuri sõnu teinud. Ega tee ka selles filmis, räägib lihtsalt palve tähendusest, et need on "harjutused vastandiks kurjadele mõtetele". Kuid nende "harjutuste" muusikaline väljund on igatahes muljetavaldav - terve kapitäis noodivihikuid vene õigeusu palveviisidega, mida Pärt kirjutas 1970. aastate keskel."/---/ Avalikkuse ette jõudis nende kvintessents tintinnabuli- stiili näol.
"Siinräägitu on vaid pealispindne helk sellest suurejoonelisest panoraamist, kuhu vaataja poolteise tunni jooksul Supini kaamera abil satub. /---/ „24 prelüüdi ühele fuugale“ keskmes  on Arvo Pärt kui suur fuuga, mille ümber koonduvad mitmesugused prelüüdid interpreetide, helilooja mõtete, teoste fragmentide ja eluseikade näol.“
Garšnek, I. (2002). Filmidesadu Arvo Pärdist. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 81-82. 

Merike Vaitmaa: "Mind ei üllata, et Pärt sellel tervikportreel on inimlik ja pateetikavaba: ei ole ilmaski kuulnud temalt deklaratiivseid avaldusi. Kuid üllatavad killud eraldi, sel kombel, nagu üllatab originaalsus kunstiteoses või ootamatu vaatenurk elus. /---/
Pärt mõtleb valmismallideta, tajub ümbrust ja suhtleb vahetult, elusalt, loominguliselt. Kogu "24 prelüüdi..." on elus film."
Vaitmaa, M. (2002). Arvo Pärt Dorian Supini filmides. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 79.

Harry Liivrand: „See on parim film, mis siiani Arvo Pärdist tehtud. Lihtne, inimlik, humoorikas, kohati isegi koomiline – aga heas mõttes. /---/ Kuigi film kestab poolteist tundi, ei muuta ta igavaks, igas järgmises osas pakutakse filmikangelasest uut verbaalset ja visuaalset informatsiooni. „24 prelüüdi ühele fuugale“ tabab ja portreteerib Pärti kui inimest meie hulgast, kui inimesepoega, ega jäta muljet, et tegeletaks viiruki suitsetamisega õilsa pühamehe elule, kellena mõned ringkonnad heliloojat juba liiga kaua tõlgendavad.“
Liivrand, H. (2002). Pseudopühadusest vaba. Eesti Ekspress: Areen, 4. apr.

Igor Garšnek: „Pärt orkestriproovis, Pärt rääkimas oma lapsepõlve mälestustest, Pärt sellest, mis on muusikas oluline – ühestki eesti heliloojast pole varem tehtud nii haaravat ja sisutihedat filmi. Vaatajale haaravaks teeb linateose mõistagi eelkõige Pärdi isiksus, sisutihedaks aga režissööri oskus tuua filmis välja see kõige olulisem. Mitte aplombiga esiplaanil, vaid pigem hästi ajastatud rõhuasetustega ning täpse montaažiga.“
Garšnek, I. (2002). 24 pilku Arvo Pärdile. Sirp, 22. märts.

Immo Mihkelson: „“24 prelüüdi ühele fuugale“ on film, mida kindlasti peab vaatama igaüks, kellel Arvo Pärdi muusika korda läheb ja kes tema nappide helide taga kumerduvas avaras maailmas on viibida üritanud. Nii mõnigi detail selgineb, nii mõnigi mõistatus muutub suuremaks.“
Mihkelson, I. (2002). Helilooja Arvo Pärt suures plaanis. Postimees: Arter, 24. dets.

"Dorian Supini eripäraks võib pidada seda, et ta üritab kajastada loomeinimesi nende kõige riivatavamast küljest. Ta tahab näidata sedagi, kuidas nad loovad, mis nendega inspiratsioonihetkedel sünnib. Ta ei lähe kergemat teed ega otsi momente, millega saaksid vaatajad samastuda /---/ Vastupidi, ta püüab jäädvustada nende erilisust."
Hellerma, K. (2002). Täiusliku vaikuse ilus heli. Sirp, 5. apr.

Arvo Pärdi elust ja loomingust vt: www.arvopart.ee

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm