Õlimäe õied (2013)

Intervjuu: Heilika Pikkov

Kas sa jälgid kriitikute ja vaatajate tagasisidet?
Jaa, see huvitab mind vägagi. Sest ütlen ausalt – näiteks „Õlimäe õisi” tehes ei mõelnud ma konkreetselt ühegi sihtgrupi peale. Filmi peategelase lugu puudutas mind ja olin kindel, et see puudutab ka vaatajaid. Filmitegemine käibki ju suuresti intuitsioonile tuginedes. Kui esimene linastusnädal kinos oli möödas ja enamik seansse välja müüdud, selgus, et põhiliseks publikuks olid naised vanuses 40–80. Ma ei uskunud, et minu film suudab nii palju eakaid kinno tuua. Artisest öeldi, et see on sihtgrupp, kes üldiselt tavaseanssidel ei käi, üksnes eriürituste raames. Muidugi käis filmi vaatamas ka terve hulk noori, aga selleks, et ühest Eesti dokumentaalfilmist tekiks kinos fenomen, nagu „Kuku – mina jään ellu” paar aastat tagasi ja nüüd minu film möödunud kevadel, on vaja kriitilist massi. Siis hakkab info inimeselt inimesele levima.

Sa käisid Locarno festivalil, mis on üks suuremaid A-klassi filmifestivale. Kuidas sealne publik filmi vastu võttis?
Täis saal ja intensiivne vestlus publikuga peale seanssi näitas, et see film on universaalne ja kõnetab rahvusvaheliselt. Ma ei olnud selles ühel hetkel enam kindel, sest festivalidelt tuli ka eitavaid vastuseid. Tundub, et oli õnn, et need eitavad vastused tulid, sest Locarno oli ideaalne koht, kust filmi rahvusvahelist levi alustada.

„Õlimäe õied” ei ole ometi oma aega ära elanud – vastupidi, ta võtab alles hoogu.
Locarno avas palju uksi. Selline festival on niivõrd usaldusväärne kvaliteedimärk, et tekitab ka teistes huvi. Praegu levitan ise filmi edasi. Mind kutsutakse peaaegu iga nädal mõnda Eestimaa paika filmi näitama ja vaatajatega kohtuma. Jõuluks tuleb välja DVD. Festivalide maastikku tunnen ma hästi, seda just seetõttu, et ma PÖFFi tegin, aga ega Eesti dokfilmidel pole siiani väga õnnestunud suurte levifirmadega koostööd tehagi. See olukord on üsna keeruline – leida keegi, kes võtaks su oma tiiva alla. Sellest, et sul on hea film, ei piisa – sel peab olema ka tugev potentsiaal müügi seisukohast.

Sa ütlesid, et sul läks seitse aastat, kuni sa jõudsid ideest valmis filmini.
Seitse aastat tagasi sain ma tuttavaks ema Ksenjaga ja sealt see mõte tekkis. Aga enne kui ma konkreetsemaid samme hakkasin astuma, et sellest ideest võiks film saada, läks veel mitu aastat. Üsna pea sain aru, et pean selle mõtte maha matma, sest ema Ksenja tundus niivõrd kättesaamatu. Tasapisi hakkasime kirjavahetust pidama, kohtusime kord aastas ja lõpuks olime mõlemad valmis seda teekonda ette võtma. See, et mina vahepeal küpsemaks inimeseks sain, oli vast isegi tähtsam kui ema Ksenja harjumine filmimise mõttega.
Rebane, M.-L. (2013). Intervjuu: Heilika Pikkov [mh ka dokfilmist "Õlimäe õied"]. Müürileht, nr 29, lk 26-27.

Helika Pikkov ütles, et filmi tegemise käigus sai talle selgeks, et elus pole midagi lõplikku.
"Selle filmi puhul on väga huvitavad need keerdkäigud, sa vaatad seda inimest, arvad, et tead temast kõike ja siis ta üllatab sind millegi ootamatuga," selgitas Pikkov ETV saates "Ringvaade".
/---/
"Tema on äärmuslik näide, sest tema minevik ja elu jääb pöördelistesse ajaloohetkedesse," selgitas filmi autor.
Filmi keskmes olevas kloostris elab 50 naist ja neil on väga erinev lugu. "Kes on sinna õnnetu saatuse tõttu läinud, kes otsib kohta elus ja kes pole leidnud head tööd - neid, kes on läinud sinna usulistel põhjustel, neid on väga vähe," ütles Pikkov.  Ta lisas, et paljusid naisi on saatus kloostrisse triivinud.
Filmi "Õlimäe õied" autor: elus pole midagi lõplikku/Film/Menu/ERR, http://menu.err.ee/film/c72c396f-1560-4724-b0c6-925811fe3ac4 (8.01.2014).

Iisrael ja meie: Ema Ksenja elu käsitlevast dokumentaalfilmist "Õlimäe õied"

02.05.2013 Saatekülaliseks Heilika Pikkov, küsitleb Ülo Niinemägi.

Kuidas ristusid sinu teed ema Ksenjaga?
Jumal viis kokku, ma arvan. Ma ei tea siiamaani, sest peale saadet tuli minu telefonile teade võõralt numbrilt, et ema Ksenja on Eestis ja tema kontaktid.

Ja siis sa kohtusidki ema Ksenjaga?
Ema Ksenja käib viimased 10 aastat igal sügisel Eestis. Tuleb vähemalt kuuks ajaks ja nõustab inimesi religioossete ja psühholoogiliste probleemide korral. Selle sõnumi peale võtsin temaga ühendust, et tahaks kohtuda ja tuttavaks saada. Ta oli nõus mind vastu võtma ja sealt meie sõprus algas. Vahetasime kirju, alul üsna pika perioodi tagant.
Siis ma olin vahepeal asunud õppima kritlikku kultuurilugu Usuteaduste Instituudis ja leidsin, et see oleks väga hea vabandus sinna kloostrisse jalg ukse vahele saada, kui ma läheksin ja kirjutaksin sellest kloostrist ühe koolitöö. See sobis ja nii sattusin sinna esimest korda pikemaks ajaks.
/---/
Esimesel korral oli mul kaasas teine operaator lätlanna Astrida Konstante, kes aitas esimesed võtted läbi viia. Aga mulle tundus juba siis, et kui me oleme kahekesi ja meil on kaasas kõik need kaamerad ja helimikrofonid ja asjad püsti, siis meid käsitletakse kui päris võttegruppi ning kõik on väga krambis. Loomulikult oli terve hulk nunnasid, kes olid väga pahased, et nende ellu niimoodi sisse tungitakse. Ja sealt mul tekkis mõte, et ma peaksin proovima tulla üksinda ja läbi ühiste tegevuste jõuda neile lähemale ja hakata vaikselt ka filmima. Et see kõik ei tunduks neile sellise suure sissetrügimisena. Kaamera oli iseenesest väga väike. Ehitasin terve süsteemi, sättisin kaamera peale mikrofonid ja salvestaja, et saaksin üksinda kõigega hakkama. Et saaksin üksi filmida ja samal ajal jälgida helisalvestust ja vajadusel ka liikuda. Kogu see varustus oli statiivi peal. Kuidagi see hakkas tööle, sest seal on nii intiimsed ruumid, väikesed pinnad, kus tuleb liikuda. Ma ei pidanud äkitselt jooksma ühest kloostri otsast teise, kõik käis väga rahulikult. Ma sain tempot ise kontrollida. Ja peategelase ema Ksenjaga me leppisime konkreetsed ajad kokku, millal pikemalt räägime, et ta saaks ennast ette valmistada. Mingeid ootamatusi, ma arvan, ma talle ei valmistanud.

Kui palju tunde sul seda kokkufilmitud materjali sai?
Seda on keeruline öelda, sest nüüd on tehnika niipalju edasi arenenud, et mul on failid. Võin öelda, et mul oli üle 3000 faili. Kui ma hakkasin monteerima, siis sain aru, et materjali on palju rohkem. Juba vestlusi ema Ksenjaga oli tunde ja tunde, üks paarkümmend tundi kindlasti. Ja et sellest see essents välja noppida, see võttis mul tükk aega. Ma monteerisin filmi 9 kuud. 
02.05.2013 Ema Ksenja elu käsitlevast dokumentaalfilmist "Õlimäe õied"
Iisrael ja meie - 2013, www.pereraadio.ee (8.01.2014).

Õigus eluloole

“Ma ei tea, kas ma üldse tean, mida nimetatakse armastuseks,” ütleb 82aastane nunn Ksenja, kelle elust valminud filmi tutvustab Jaan Ruus. “Üsna noorelt mäletan karjumist. Sain aru, et see on abielu. Ja siis läks ema isa juurest ära teise mehe juurde,” räägib vanaproua Ksenja. “Hakkasin isa armastama rohkem kui ema. Pidasin päevikut ja väljendasin armastust isa vastu. Ema leidis päeviku, peksis sellega mulle pähe ja nõudis, et põletaksin päeviku väljakäigus, et tuhk kukuks sinna, mis sellele kohane. Põletasin päeviku ära, kuid emaga polnud vahekord kunagi enam endine. Vältisime terve elu füüsilist kontakti. Kõige hellemalt kätlesin temaga, kui ta oli kirstus,” lõpetab 82aastane eestlannast vanaproua.
Ruus, J. (2013). Õigus eluloole. Eesti Ekspress, 9. mai, lk 48.