Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu (2013)

Sünopsiseid

Nukufilmi sünopsis

Immigratsioon, Armastus ja Muusika!

Lisa Limone on Euroopa üks esimesi täispikkasid S3D nukufilme.
Immigratsiooni, armastuse ja raha teemasid käsitletakse teatraalselt muusikalises võtmes.
72 – minutilise animeeritud S3D nukuooperi sihtgrupiks on kogu pere.
Rahvusvaheliselt pärjatud autorite kollektiiv kinnitab, et seikluslikku S3D kaasaelamist jagub kuhjaga väikestele vaatajatele ning peen sotsiaalkriitiline huumor on tagatud ka täiskasvanutele!

Filmi peategelaseks on laulev paadipõgenikust apelsinipoiss Maroc Orange, kes unistab vabadusest. Laulvaid teokarpe kollektsioneeriv sidrunitüdruk Lisa Limone otsib armastust. Lisa isa, kes on suure ketshupitehase ja tomatipõllu omanik, armastab raha.
Ja siit algabki ooperlik lugu:
Armetu Maroc põgeneb vaesunud kodumaalt (nt. Põhja-Aafrika) oma kaaslastega tormisel merel võideldes „tõotatud maale“ (nt. Lõuna-Euroopa), kus loodetud demokraatia ja pidude asemel sunnitakse teda tööle - tomateid korjama.
Kuid saatus on elus pettunud apelsini jaoks helde - isekast sidrunist Lisast saab filmi käigus ootamatult õnnetu Maroci armastaja ja vabastaja ning apelsinide revolutsiooni kaasosaline.
Kõik toimuks justkui unenäos – demokraatia nimel õhitakse maju ja ketsupist tehakse taas tomateid!
Mässumeelest ja armastusest õhkuv muusikaline film päädib Lisa ja Maroci dramaatilise ühtesulamisega, mis on magushapu segu apelsini ja sidruni armastuse viljast!
Allikas: Nukufilm

Fakte filmist

•   Filmi tegemiseks kulus seitse aastat, muu hulgas valmistati selle tarbeks 70 nukku, 250 tomatitaime, 1300   tomatit, 8 maja, 3 autot ning 2 rahakirstu.
•   Eelarve oli 1,1 miljonit eurot
•   Tegu on teadaolevalt maailma kõige esimese täispika 3D nukuooperiga.
•   Filmis kõlavad läbisegi itaalia, prantsuse, inglise ja eesti keel, film on subtitreeritud eesti keelde.
•   Film on mõeldud ennekõike kooliealistele lastele ja täiskasvanutele
•   Kinodesse jõuab nii 3D kui 2D-versioonis
Tuumalu, T. (2013). Mait Laas sprintis maratoni. Postimees, 7. märts.
"Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu" esilinastub juba järgmisel nädalal [pressiteade], EFSA, 25.02.2013.

Ideest stsenaariumini

Vastab režissöör Mait Laas:

Kuidas see idee tekkis, millest kõik alguse sai?
Idee tuli kummalist rada pidi justkui migrandi kombel, heas mõttes hiilis meie stuudiosse. Soomes elab Kati Kovács, kes on tunnustatud koomiksilooja ja kelle sõber on Meelik Mallene – meie eesti mees, koomiksite spetsialist ja maaletooja – vaat nende mahitusel jõudiski Kati ideede kimp Nukufilmi. Mina sattusin olema see, kes seda luges ja vaatas ning kõik see vaimustas. Vaim tuli peale, nägin, et see on sisukas ja väga palju energiat on nendes piltides.

Siis võtsidki Kati Kovácsi üheks stsenaristiks ja teine stsenarist on Peep Pedmanson. Kuidas režissöör stsenaariumiga üldiselt rahule jäi?
Stsenaariumi ideede kimp oli väga inspireeriv, aga sellisel moel, nagu see algselt kirja pandud, oli filmi väga raske teha. Ja siis saigi ideede ühe loo mütsi alla panemiseks kampa võetud Peep Pedmanson, kes on minu meelest üks väga hea struktuurilooja.

Režissöör ju tavaliselt ka peaaegu alati kuigivõrd sekkub stsenaariumi loomisse: annab suuniseid ja soovitusi, aga selles filmis sind kaasstsenaristina vähemalt lõputiitrites kirjas polnud.
Ütleme nii, et jah, kaasstsenaristiks ma ei kippunud.
Tervikintervjuu:
Prillid palgel võib nüüd kinos meie nukuooperit vaadata - Sirp
Teder, T. (2013). Prillid palgel võib nüüd kinos meie nukuooperit vaadata. Sirp, 8. märts.

Filmi saamisloost

Mait Laas filmi valmimisest: "Filmi alustati idee tasandil 2007. aastal. Kati Kovács ja Peep Pedmanson kirjutasid ideest stsenaariumi.
Kui dekoratsioonid ja nukud olid kunstnik Ivika Luiski juhendamisel valminud ning Ülo Krigul muusika loomisega lõpetanud, alustati 2009. aastal filmivõtetega.
Ragnar Neljandi on stereograafi ja operaatorina koos animaatorite Märt Kivi ja Triin Sarapik-Kiviga unikaalsete erialade esindajad. Selle loomingulise koostöö tulemusena animeeriti päevas keskeltläbi 5–10 sekundit filmi kolm aastat järjest hommikul kella üheksast õhtul kella kuueni.
Järeltootmises kujunes mõnusaks ülesandeks mere loomine arvutis, mille Frost FX-i meeskond edukalt lahendas, ja eriefektid, näiteks vaatajate sekka kukkuvad esemed – ideed, mille Raivo Möllits ja Villem Tammaru meisterlikult teoks tegid.
Allikas: Mait Laas

Soome koomiksikunstnik Kati Kovács andis näo filmi animatsioonile

Mis nukkudesse puutub, siis mulle oli algusest peale selge, et need tulevad tsitrusviljapealised. Kujutlesin Aafrika põgenikke väikeste päikeste, lootust täis apelsinidena ja sitsiillasi pisut hapude sidrunitena, kes pole kuigi varmad neid vastu võtma. Paralleel inimvormide ja nahavärvidega sobis ka pildiliselt. Lisaks mõtlesin, et apelsini- ja sidrunipäid oleks tore joonistada, need näeksid nukkudena naljakad välja ning tooksid loo dramaatilisusesse huumorit ja muinasjutuvarjundit.
Laaniste, M. (2013). Illegaalist apelsin särab kinolinal [intervjuu Soome koomiksikunstniku Kati Kovácsiga, kes andis näo Eesti esimesele täispikale 3D-animatsioonile]. Eesti Ekspress: Areen, 7. märts, lk 36-37.

Postimees, 19. mai 2009: „Lisa Limone on sidrun-tüdruk, kes elab Sitsiilias. Maroc Orange on apelsin-poiss – Marokost pärit illegaalne immigrant. Nemad kaks on peategelased uues pooletunnises seiklusfilmis «Lisa Limone ja Maroc Orange’i tormakas armulugu», mille võtted algasid äsja Nukufilmi stuudios.

Jutt on löökfilmi potentsiaaliga teosest, millest valmib paralleelselt ka ruumiline ehk 3D-versioon – pikim, mis stereoskoopilise nukuanimatsiooni pioneer Nukufilm on vändanud. «3D-filmide turg on plahvatuslikult avardumas ja me ei taha sellest rongist maha jääda – seda enam, et oleme ise nende hälli juures olnud,» kinnitas filmi produtsent ja Nukufilmi juht Arvo Nuut.

Klassikalises ümarnukk-tehnikas üles võetava filmi režissöör on Mait Laas, kes viimati pälvis rohkelt tunnustust dokumentaalfilmi «Aja meistrid» eest. Stsenaristidena on kirjas Soome tuntumaid koomiksikunstnikke Kati Kovacs ja Peep Pedmanson. Idee ise tõukub elust enesest – sellest, kuidas aafriklaste hordid üritavad oma algeliste paatidega maksku mis maksab illegaalselt üle Vahemere seilata, et hiljem Euroopas mustalt tööd rabades üksnes näruseid krosse teenida.

«On olemas kõik eeldused, et sellest tuleks mõnus koguperefilm, kust ei puudu ka sügavam alltekst,» ütles Nuut. Filmi 3D-versioon on äratanud juba ette huvi ka välismaal, näiteks on käed löödud levitajaga, kes sooviks seda näidata Venemaal.

Venemaalt – Moskva kinofotoinstituudi (NIKFI) juures tegutsevast stereofilmi uurimiskeskusest – on pärit ka spetsiaalne tehnoloogia, millega teose kolmemõõtmeline versioon üles võetakse. Sedasama digitaalset tehnoloogiat kasutades valmis Nukufilmi märgi all juba 2007. aastal viieminutiline lastefilm «Miriami piknik» – seega ei ole äsja ka Tallinna kobarkino ekraanile jõudnud «Coraline ja salajane uks» mitte esimene täisdigitaalne nukufilm, mis üles võetud 3D-formaadis, nagu väidab levitaja koduleht, vaid esimene täispikk digitaalne 3D-nukufilm. 

Sidrunitüdruku ja apelsinipoisi seiklused lähevad maksma ligemale kuus miljonit krooni, lisandub 3D-versiooni hind, mis võib ulatuda kuni 20 protsendini eelarvest. «Otsime toetajaid ka Euroopast,» ütles Nuut. Võtteperiood kestab kuni aasta lõpuni.“
Tuumalu, T. (2009). Nukufilm lasi käiku pooletunnise 3D-seiklusfilmi. Postimees, 19. mai. 

Esimene täispikk 3D-nukuooper

„Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu” on Eesti esimene digitaalne, ruumiline ja täispikk nukufilm-ooper.
Osa arvutiefektidest ja filmi lõplik helindamine tehti Soomes. Enamik digitaalseid eriefekte loodi Eesti firmas Frost ning Nukufilmis. Animatsioon ja kõik muu (sh ka näitlejate häälte salvestamine) toimus Eestis. /---/
Kruut, M. (2013). Kuidas kosida sidrunit? Eesti Nukufilm läbi aegade. Tehnikamaailm, märts.

Mait Laas nukufilmi valmimise eripäradest

Nukutegemise tehnoloogia nipid on Laasi sõnul sellised, mida võõrale inimesele ei näidata ega räägita. "Teadmisi hoitakse vaka all. Meil tuleb ise leiutada, kuidas mingit nukku teha või milliseid materjale kokku panna," selgitab režissöör. Samal ajal peavad nukutegijad omandama ka anatoomia- ja moekunstiteadmisi. "Tegelased kannavad riideid, mis lähedalt vaadates kannatavad ka moeajakirjas presenteerimist. Lõige ja käsitöö täpsus on selle juures ülimalt tähelepanuväärne," ütleb Laas ja lisab, et nuku üks millimeeter on suurel ekraanil tihti 20 sentimeetrit.

Peategelased olid filmitegija sõnul kõige keerulisemad. "Tegime ikka päris mitu prototüüpi, enne kui õige lahenduse juurde jõudsime. Nukud on tehtud vahtlateksist, mida tuleb segada teatud õhutemperatuuri ja niiskuse juures ja kui need lõpuks veel ahju pannakse, siis tihtipeale on protsessid ettearvamatud." Nukud on ainult 20 sentimeetri pikkused ning selleks, et saaks nuku suud, silmi või nina liigutada, peab nuku sisemine konstruktsioon olema nii täpselt tehtud, et see ei hakkaks kusagilt välja tulema või animeerimist takistama. "Osa tööd tehti sõna otseses mõttes luubi all, et saaks hästi täpselt ja seal käsi väriseda ei tohi," märgib Laas. Nukufilmi nukumeistrite hulgas on arhitektuuri, skulptuuri, kunstiõpetust ja ka nahakunsti õppinud inimesi. Kokku valmistasid nad filmi tarbeks 70 nukku.

Tükk tegemist oli filmitegijatel tomatite valmistamisega. "Alguses üritasime teha need käsitsi isekuivavast savist, aga üsna pea sai selgeks selle ettevõtmise lootusetus. Lihtsalt ei jõua neid nii palju kui vaja teha," selgitab Laas. Tomatite suurus varieerub kolmest kuni seitsme-kaheksa millimeetrini, mõni suurem on ka sentimeetrine. "Need, mis on põõsaste küljes, on tehtud käsitsi ja päikese käes kuivatatud, aga kui filmis veetakse veoautoga neid tomateid, tundus õigem olevat teha need kergkruusast," sõnab mees. Vahepeal taheti tomatid valmistada hoopis pudistatud penoplastist. "Proovisime ka värvida, aga see oli nii kerge ja elektrostaatiline, et jäi igale poole kinni ja pihustus laiali."

Kord juhtus filmitegijatel ka õnnetus. Nimelt oli ühe stseeni jaoks vaja korraldada plahvatus. Selle jaoks ehitati savist ja kipsist kolm maja, millesse pandi detonaatorid. Kohal oli pürotehnik ja maja lõhatigi. Esimesel korral oli lõhkeaine hulk liiga väike ja maja ei lagunenud õieti äragi. "Teist korda läks nii, et suurem detonaatori hulk tekitas sellise plahvatuse, et tükid lendasid kaamerasse ja lõhkusid kaameraobjektiivi," meenutab režissöör.

Režissöör soovis kaasata Björki

Loomeprotsessi mõnusaks osaks peab Laas tegelastele hääle otsimist. Selleks tegi ta koostööd muusika autori Ülo Kriguliga, kes aitas lauljaid valida. "Korra käis meil peast läbi ka Björk. Samas peame ka oma reaalseid võimalusi arvestama, mis meil siin Eestis kasutada on," ütleb filmitegija. Björki asemel valiti filmi hoopis Iiris Vesik. Laas märgib, et seitse aastat tagasi oli Iiris veel väga noor ja algaja, kuid praeguseks on Iirisest saanud meisterlik karakterilooja ja laulja. Peale laulmise tuleb hääleandjatel teha ka tegelase häälitsusi ning filmitegija kiidab Iirist paindlikkuse ja meeldiva koostöö eest. "Peeter Volkonski oma karakteriga on kindlasti andnud palju mahlakust sellele sidrunimehele, keda ta kehastab!" kiidab Laas. Apelsin Maroci prantsuskeelsed laulud laulis sisse Ursulast tuntud Omar Nõmm. "See oli ka temale väljakutse, sest ta on laulmise juba lõpetanud. Kuid teades tema prantsuse keelt ja tema vokaalseid võimeid, on lõpptulemus täiesti muljetavaldav," rõõmustab Laas.
Kruusmägi, A. (2013). Eesti 3D nukufilmi režissöör: seitsme aastaga pidime üles ehitama terve maailma. Õhtuleht, 6. märts, lk 12-13.

Eesti kinodes alates 8. märtsist 2013

EFSA pressiteatest: "Alates 26. veebruarist on Solarise kino fuajees avatud ka põhjalik filmi rekvisiitide näitus. Väljapanek annab põneva ülevaate pea viie aasta jooksul Nukufilmis tehtud suurest tööst - väljas on erinevad maketid, nukud ja dekoratsioonid, mida "Lisa Limone" loomiseks kasutati, nende juures on ka tutvustavad tekstid, mis räägivad filmi saamisloost. Näitus on kõigile huvilistele tasuta.

"Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu" valmis Nukufilmi stuudios koosöös Soome filmiproduktsioonifirmaga BUFO. Selle valmimist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium, samuti Soome Filmi Sihtasutus ja Soome Rahvusringhääling."

Filmi treiler: http://www.youtube.com/watch?v=3BbbetJAwjQ

"Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu" esilinastub juba järgmisel nädalal [pressiteade], EFSA, 25.02.2013.

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Tehniliselt oivaline, aga puudub dramaturgia ja pingestatud lugu. Kui see olemas oleks, oleks tegemist maailmafilmiga.“
Eesti film luubi all: „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 16. märts, lk 10.

Mari Peegel: „Kui on juba võetud vaadelda keerukad teemad nagu immigratsioonipoliitika ja orjastamine, ei tohiks poolele teele jääda. Ka lihtsalt vaatemängu mõttes nappis stsenaariumil sügavust ja pöördeid. Naljaga pooleks võib öelda, et nukkudele polnud kätte antud materjali, mida mängida. Ka teine peamine liin, Lisa ja Maroci armastuslugu on lahendatud kiirkorras ja pingeta. Kas siin võib olla põhjuseks, et stsenaariumi jätkus vaid pooletunniseks filmiks, nagu esialgu kavandati? Või järgiti lihtsustamise ja plakatlikkuse poolest tuntud ooperižanri reegleid liiga innukalt?

Kui teemade poolest on „Lisa Limone” justkui täiskasvanute kraam, siis tegelaskujud on selgelt laste maailmast. Seal on naiivne ja romantiline Lisa Limone, seiklushimuline ja julge Maroc Orange, ahne ketšupitööstur härra Limone. Kuna tegemist on täispika filmiga, oleks oodanud, et tegelastelt ehk enam arenevad ja rollitutvustuse üheplaanilisusest ka sisulises mõttes enam dimensioone juurde saavad.

Animafilm annab lavastajale võimaluse lasta teha kõik tegelased enda käe järgi. „Lisa Limone” nukumaailm on terviklik ja stiilipuhas, töö hulk, mis selle käsitsi loomisel on tehtud, mõjub aukartust äratavalt. Seal oli visuaalselt võimsaid kohti, mis polnud seda aga tänu 3D-le. Nukkude välimus tekitas aga veidi küsimusi. Tundus imelik, et paadipõgenikest apelsinid nägid välja eemaletõukavad ja tölplikud; ebausutav oli täpilises seelikukeses Lisa Limone nukk, kes mõjus kümneaastase tüdrukuna, mitte esimese armastajana. 

Filmi suurim tugevus seisneb muusikas. Ülo Kriguli muusika, mis niigi sisaldab põnevaid nüansse, nii kargeid kui ka intiimseid kõlasid, on ka huvitavalt produtseeritud. Helikeel on lihtne ja kaasaegne, mis on hea kontrast nukumaailma värvikirevale esteetikale. Ning kuna tegemist ongi ooperiga, siis võib ehk öelda, et mõnest küsimusi tekitavast kohast hoolimata on see film õnnestumine.“
Peegel, M. (2013). Apelsini ja sidruni armuloos kipub nappima sügavust ja pinget. Eesti Päevaleht, 11. märts, lk 13.

Tiit Tuumalu: "Laasi film pole mõistujutt – see tõukub iga päev juhtuvast suhteliselt otse, nukkude tinglikkuse kaudu mõistagi, ja selle kõige huvitavam osa saab tegelikult alguse alles päris lõpust, kui action on läbi ning Itaalia sidruni ja Aafrika apelsini tormakast armuloost on sündinud väike, pooleldi sidruni-, pooleldi apelsinipoiss, kes räägib eesti keeles.
Just siin on filmi puänt – kogu varasem sündmustik on üksnes ettevalmistus küsimuseks, mis saab sellest poisist edasi. Või kes ta selline meie multikulti-maailmas siis õigupoolest on? Ons tal üldse rahvust, ka traditsiooniliste väärtuste pagasit, millele oma identiteet toetada ja rikastada sellega ühtlasi ühiskonda, kus ta elab?

Väga olulised küsimused kõik, ainult et – esitataks neid dramaturgiliselt, vastava tegevuse vahendusel läbi kogu filmi, kõlaks ka sõnum veel jõulisemalt. Küll on läbi filmi teravalt tajutav autorite irooniline suhe sõnadesse «vabadus, võrdsus, vendlus» ja «demokraatia», mille usus (ja ka lubadustest pimestatuna) apelsinipoiss Maroc koos teiste saatusekaaslastega selle eluohtliku teekonna ette võtabki, kuid selle asemel hoopis sidrunite orjaks satub."
Tuumalu, T. (2013). Cipollinost sai paadipõgenik. Postimees, 11. märts, lk 12.