Klass (2007)

Vallo Kirs (Kaspari osatäitja):

Mängisite filmis Kaspari osa. Milline on Kaspari karakter?
Kaspari roll sündis sellisel kujul, nagu ta filmis on esitletud, Koonga filmilaagris Pärnumaal.
Filmis on Kaspar aus maapoiss, kes asub õppima ühte kooli väikelinnas Antslas. Kaspar on kõrge autundega noormees, kes on üsna sõnaosav, kuid sageli põrkab kokku teiste klassis viibijate arvamustega. Ta on harjunud, et maal tehakse tööd ja saadakse selle eest palka, kuid linnas õppides peab ise enda ja oma veendumuste eest seisma.

Kui palju teis on sarnasust Kaspariga?
Valisin tema rolli just seetõttu, et leidsin meis palju sarnast. Ma põrkan samuti tihti kokku teiste arvamustega, kuid samas sooviksin, et mul võiks olla Kaspari need head iseloomuomadused, mis tegid temast just sellise suure autundega isiku, nagu seda filmis näha võib, kuigi jah, tema sees oli palju sisemiselt mõranenud.

Mille poolest selle filmi tegemine oli eriline?
Selle filmi valmimise käik iseenesest oli juba väga huvitav ja kiire. Filmi eelarve oli väike ja võtted toimusid kahe nädala jooksul iga päev. Puhkepäevi praktiliselt polnud ja tuli ette, et mõned stseenid tuligi mängida vaimselt ja füüsiliselt kurnatud olekus, et asi paistaks võimalikult tõepärane.
Mõnikord ma kogesin näideldes ja filmivõtete ajal selliseid asju, mida olen näinud kas ainult visuaalselt või unes ja see, peab tunnistama, on kogemus omaette.
Hansson, K. (2007). Vallo Kirsi tähelend filmis "Klass" [intervjuu V. Kirsiga]. Virumaa Teataja, 16. märts, lk 2.

Pärt Uusberg (Joosepi osatäitja):

Pärt mäletab, kuidas ta esimeste laskudega inimest imiteerivale märklaule päris pihta ei saanud ja kuidas siis juhendaja lohutama tuli, et ärgu ta põdegu, et ta lasi väga hästi, sest sai põlvele pihta, mis samuti inimese rööpast välja ja pildi eest viib.
"See kõik tundus mulle nii vastuvõtmatu," ütleb Pärt, kes ometi ka hiljem kaamera ees pidi relva haarama ja inimesi tulistama.
"Ma ikka väga kartsin pauku. Ja kui veel kõrval teised ka lasid, viis see lärm mind kohe mingisse sisemisse värinasse. Olime ju teadlikult eelneval ööl väga vähe maganud, et võimalikult räsitud välja näha. Lisaks veel Lasnamäe vene gümnaasiumi külm kivipõrand ja lauale valmis pandud supitaldrikud. See kõik oli kokku nii sürr, et sõna otseses mõttes oli hirmuhigi otsa ees ja süda läks pahaks. Tundsin, et kõnnin sinna sööklasse nagu mingisse surmasaali.
Emotsionaalselt kõige raskemad stseenid olid samas ka kõige andvamad," ütleb Pärt. Üks nendest stseenidest on see, kus ta Kasparile kooli ees relvi tutvustab, ning enne, kui poisid kooli sisenevad, peavad üksteisele silma vaatama. "Kui hapraks me seal muutusime. Ma oleks peaaegu et nutma hakanud ja pealegi ma üritasin kogu aeg mõelda, et see ongi nüüd lõpp.
Teine stseen oli söökla ukse taga, kus Kerli küsib meie käest, kas ma lähen sisse või tulen välja, ning kolmas stseen oli isaga, kus ta mind kõhtu lööb. Ja siis see koht, kus ma vaatan magavat isa ja mõtlen, et ma ju armastan teda, aga et ma lahkun nüüd tema juurest."
Uusberg, P. (2007). Pärt Uusberg: "Kõndisin sinna sööklasse, nagu surmasaali". SL Õhtuleht, 22. märts, lk 12.

Paula Solvak (Thea osatäitja):

"Ei ole naljakas pealt vaadata, kuidas kaks inimest hakkavad ennast maha laskma," kirjeldab ainsat naispeaosalist Thead kehastanud Paula Solvak tulistamisstseeni koolisööklas.
"Emotsionaalselt oli see minu jaoks väga kurnav. Kuna sain samuti pihta, ei tohtinud ma liikuda. Lamasin seal justkui teadvusel olles ja nägin kõike, mis toimub. See, mis Kaspari ja Joosepi vahel juhtus, oli nii reaalne, et ma tõesõna nutsin pärast tükk aega. Oma osa mängis kütteta koolisöökla külm kivipõrand, millel ma oma õhukese särgiga lamasin ja värisesin," räägib Paula, kes sel kevadel lõpetab Tallinna Reaalkooli ja kel seljataga viis aastat Kullo kooliteatrit.
"Kaks nädalat filmiperioodi oli emotsionaalselt ja ka füüsiliselt väga kurnav, aga aitas mingil määral ka endas rohkem selgusele jõuda. Et kes ma siis olen ja mis ma siis tahan," meenutab Paula võttepäevi. Lisades, et tegelikult mõjusid inspireerivalt ja panid teatud asjade üle mõtlema juba filmimisele eelnenud nädalased laagrid Saaremaal ja Koongas. "Jutustasime Ilmarile enda ja tuttavate lugusid, mida ta saaks stsenaariumi kirjutamisel kasutada."
Paula ütleb, et kuigi "Klass" räägib poiste vägivallast, on hästi karmil kujul olemas ka tüdrukute vägivald. Mida ta ka ise näinud. "Tean, kui julmad tüdrukud võivad kohati olla. Mäletan ühte juhtumit, kus klassiõde ja paralleelklassiõde läksid mingi poisi pärast kaklema. Sööklas valasid teineteisele kuuma suppi pähe ja tahtsid üksteise juukseid maha lõigata."
Paula enda jaoks oli "Klassi" kõige olulisem stseen see, kus ta on Kaspariga all garderoobis ning kus Thea palub Kasparit Joosep maha jätta.
Enda sõnul Paula nii ei käituks nagu tema kehastatav Thea filmis. "Film räägib ju osaliselt ka sellest, et julge ujuda vastuvoolu, ära mine massiga kaasa. Aga Thea tegi seda. Arvan, et mul oleks julgust rohkem vastu hakata."
Solvak, P. (2007). Paula Solvak:  "Tean, kui julmad tüdrukud võivad kohati olla. Olen seda ka ise näinud". SL Õhtuleht, 22. märts, lk 12-13.

Lauri Pedaja (Andersi osatäitja):

"Olen piisavalt edev inimene, mulle meeldib olla laval, meeldib tähelepanu ja närv, mis lavale minnes sisse tuleb. Kui tohutu värin on sees, meeletud liblikad kõhus," kirjeldab väga pika miinusmärgiga negatiivset tegelast Andersit kehastanud Lauri Pedaja oma teatritundmusi.
"Ja kuidas sa siis naudid seda laval olekut ning publiku tähelepanu! Kirjeldamatult hea tunne! Kui­das sa siis mängima hakates hoogu satud ja lavalt lahkudes ei mäleta mitte midagi, mis sa tegid."
Oma filmirollist rääkides tõdeb Lauri, et ei saanud sellele algul üldse pihta. "Võtteplatsil mõtlesin pidevalt, et ma ei suuda seda teha, ma ei saa hakkama. See pole võimalik, et üks inimene nii käitub." Eriti raske oli talle rannastseen. "See polnud ju mingi kumminuga, mis mul seal käes vilkus, vaid päris jõhker puss. Ning mul tuli see sõbrale kõri peale suruda. Noal löödi küll ots maha ja tera nüritati kivi peal ära, aga tekst, mida tuli edasi anda, ja samas nuga teisele selga suruda oli Laurile täiesti vastuvõtmatu.
"Siis tuli jälle appi Gerda. ("Klassi" näitejuht Gerda Kordemets – JK) Gerdaga oli üldse hästi hea rääkida, kui tekkis meeltesegadus iseenda ja rolliga. Jutuajamine Gerdaga lõi pildi jälle klaariks. Kuna ta on kallis inimene, oli temaga väga hea rääkida." Ta imestab, et Andersi osa pärast on teda isiklikult rünnatud ja seda on teinud isegi pedagoogid. " Üks situatsioon oli Tallinna ühisgümnaasiumis, kus filmi näitasime. Filmi lõppedes tõusis püsti põhikooli õppealajuhataja, kes väga vihaselt ning agressiivselt karjus: "Mis sa arvad, et tegid head pulli või?! Minu arust see küll hea nali ei olnud." Olin täiesti šokis ega osanud midagi vastu kosta. Ainuke asi, mis pähe tuli, oli repliik, mida filmis Kaspar ütleb oma vanaemale: "Ma arvan, et sa oled liiga vana, et asjadest aru saada.""
Pedaja, L. (2007). Lauri Pedaja: "Mu käes ei välkunud mingi kumminuga, vaid päris jõhker puss". SL Õhtuleht, 22. märts, lk 13.