Klass (2007)

Filmi edust

"Mängufilmidest on ülihästi läinud Ilmar Raagi lavastatud «Klassil» –  seda on näidatud tervelt 92 maal. «See on riigiti erinev, tihti on müüdud kõik õigused, ja filmid on levinud kinos, teles, DVD-l jne,» täpsustab Leana Jalukse Amrion Productionsist. ETVs toodetustki, nagu teavitab kanali meediasuhete juht Anneli Tõevere-Kaur, on «Klass: elu pärast» seni olnud välismaal edukaim – see on müüdud kolmeaastase näitamisõigusega Eurochannelile, kes võib sarja näidata Bulgaarias, Kanadas, Saksamaal, Koreas, Ladina-Ameerikas, Portugalis, Slovakkias, Šveitsis, USAs ja Aafrika riikides.
Leivak, V. (2012). Maailmas ei taheta filme, millest keegi aru ei saa. Postimees, 4.veebr.

Müügiagent: NonStop Sales AB, Rootsi

Müüdud: USA, Venemaa, Valgevene, Ukraina, Saksamaa, Türgi, India, Argentiina, Brasiilia, Venetsueela, Kolumbia, Costa Rica, Kuuba, Tšiili, Mehhiko, Suurbritannia, Poola, Rootsi, Norra, Kreeka, Hispaania, Portugal, Belgia, Holland, Iirimaa, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Armeenia, Azerbaidžaan, Kasahstan, Kõrgostan, Moldova, Tažikistan, Türkmenistan, Užbekistan, Surinami, Hollandi Antillid, Pakistan, Sri Lanka, Bangladeš, Butaan, Nepaal, Maldiivid, Antillid, Antigua, Aruba, Bahama, Barbados, Belize, Bermuda, Boliivia, Bonaire, Kaimani saared, Curacao, Dominica, Dominikaani Vabariik, Ekuador, El Salvador, Prantsuse Guinea, Grenada, Guatemala, Guadelope, Guyana, Haiti, Honduras, Jamaika, Leewardi saared, Martinique, Montserrat, Nicaragua, Panama, Paraguai, Peruu, Puerto Rico, Saba, St Christopher, Nevis/St. Kitts, St. Lucia, St. Maarten, St. Vincent, Grenadiinid, Surinami, Tortola, Trinidad, Tobago, Falklandi saared, Uruguai, Läti, Leedu, Küpros, Luksemburg.
Amrion, http://www.amrion.ee/index.php?id=10432  (11.03.2012).

Filmi saamisloost

Filmi maksumus - 1,8 miljonit Eesti krooni

Ilmar Raag vastab ülestõstatatud küsimustele:

"Uskumatu. Ma olen saanud päris palju e-kirju, kus arutletakse tõsiselt "Klassi" teemadel. Mul on hea meel, et enamik küsimusi, mida filmi vastukaja on esile toonud, on tegelikult kord juba vastatud blogis. Samas avastan, et blogi lugemise mehaanika tingib, et hilisemad avastajad väga kergelt vanade postituste juurde ei lähe. Seepärast esitatakse ikka ja taas küsimusi, millele ma olen kord juba vastanud.
Proovin veidi teise nurga alt siis uuesti.
1) Räägin, miks ma soovisin sellist lõppu
2) Seletan, miks see lõpp ei ole Hollywoodis võimalik ja kuidas stilistiliselt ja tehniliselt püüdsime naturalismi ja filmi sõnumit kokku viia.
Kuid algusesse: miks ma soovisin sellist lõppu.
Aasta tagasi maikuus kirjutasin esimest korda Eesti Filmi Sihtasutusele ühe seletuskirja. Avaldan selle siinkohal taas:

Autori nägemus
Tööpealkiri „Klass“
Ilmar Raag

MISSIOON

Panna iga 13-23 aastane eestlane korra mõtlema oma käitumise üle vägivalla olukorras. Ma ei pea lisama, et see on isiklik film.

PEAMINE KÜSIMUS

Kas vägivalla juured võivad olla „ohvrite“ käitumises? Mida suurem on kuritegu, seda vähem on avalikkus valmis omistama kurjategijale inimlikke motiive. Ent just sellega keeldutakse mõistmast, kus asuvad tulevaste katastroofide juured.
Tuletame meelde ligi 3000 inimest, kes hukkusid WTO kaksiktornides. Muidugi on see tragöödia, aga mehed, kes 9/11 lennukitega torne rammisid, uskusid, et see on üks väheseid asju, mis nad Ameerika vastu suudavad teha. Nad ei rünnanud, vaid hakkasid vastu, sellele, mis oli nende jaoks Ameerika pikalt kestnud rünnak islami vastu.
Ka meie film räägib koledast kuriteost, milleks on koolis tulistamine, ja esitab küsimuse, mis ohvrite leinas kipub ununema - kui palju me oleme ise süüdi kuritegudes? Kus on eelnevalt olnud see hetk, mil õnnetust oleks võimalik ära hoida.
Filmi peamine küsimus ei ole nende sündmuste tõepärasus. Meid ei huvita mitte see, kas see kõik võiks homme juhtuda ka Eestis, vaid see, kuidas igaüks meist käitub enne võimalikku katastroofi. See määrabki meie inimliku väärtuse.

SÕNUMIST

See film ei ole niipalju realistlik, kuivõrd tegelikult fantaasia ühe võimalusega. Ideaalis hakkab noor inimene seda filmi juhuslikult vaatama ja jääb ekraani juurde, sest seal nähtu intrigeerib teda, kuni ta jõuab täiesti ebatõenäolise, ent filmi seisukohast tõepärase lahenduseni. Just lõpplahenduse ootamatus on see, et tekitab tõelise diskussiooni filmi teemal. Iga tavalisem lõpp tekitab ka kiirema unustamise.

Ometi võib esitada ka mõned küsimused:

Kas koolitulistamine on juba tehtud?

Üks põhjuseid, miks ma soovisin seda filmi teha, oli see, et „Elevant“ oli ideoloogiliselt valesti tehtud. Koolitulistamise motiivi juures haarab filmikogukonda segadus, et mitte ütelda valehäbi. Igal juhul on koolitulistamine saanud omaette motiiviks, nii nagu on motiiv kahe vaenutseva perekonna võsude armumise motiiv („Rome ja Juliat“ kuni koduse romaanini „Ma armastasin sakslast“).
Nii – „Elevant“ ei selgita, miks see tulistamine toimub. Ta näitab poiste juures kodus Hitleri paraadi ja muud pisiasja, aga see on ka kõik. Gus Van Santi sõnum on näidata, et ka kõige tavalisemas noores võib peidus olla monstrum, aga ta ei seleta, mis muudab kõige tavalisema noore monstrumiks. Ja minu meelest on see kuritegelik. Just soovimatus mõista õnnetuse põhjuseid on see, miks ameeriklased kukutasid Saddami ja ei ole ikka lahti saanud rahvusvahelisest terrorismist. Taolised noored lastakse maha ja siis imestatakse, kui mõne aja pärast sama lugu kordub ühes teises koolis.
Meie film sunnib vaatajatale peale kurjategijate vaatepunkti. Näitab neid ohvitena, kes ühel hetkel ületavad hädakaitse piirid. See on Brechti poolt kirjeldatud situatsioon, kus sa tunned kaasa tegelastele, ent saad aru, et see, mida nad teevad, ei ole õige. Sel kognitiivse dissonantsi hetkel on vaataja sunnitud ise mõtlema hakkama.
Teine ameerika film“Bang, band, you’re dead“ võtab sama teema, aga ei julge lõpuni minna. Selles filmis tuuakse sümpaatsete ohvite kõrvale lisaks veel asotsiaalse kallakuga rokkarid, kes kutsuvad peategelasi veretööle. Ometi saavad selles filmis ka „pahad“ aru, et nad on „pahad“, kuna filmi lõpus külastavad kõik teatrit ja etendusel on selline mõju, et „pahad“ hakkavad „headeks“. Kui pool filmi on üpris efektiivne, siis teine pool tõmbab kõik eelneva roosamannana maha hirmus, et filmi võidakse süüdistada poliitilises ebakorrektsuses.
Raamat „Texase väike jumal“ on taustaloolt kõige sarnasem sellele, mida mina tahan öelda, ent see raamat tegeleb siiski millegi muuga. See raamat uurib, kuidas ühiskond käitub pärast taolist veretööd.

Kuidas oleks lood alternatiivse lõpuga?

Ma sooviksin lugu, kus kuri saab paraja palga. Ma tõesti ei taha nutulugu õnnetust ohvrist. Tragöödia eeldab kangelase võitu kasvõi moraalses plaanis vastaste üle. Allaandmine on narratiivselt nõrk lahendus. „Lilia 4 ever“ on nõrk film just oma 19. sajandi moralistliku naisteromaani struktuuri tõttu. „Ma olen väsinud vihkamast“ oli nõrk film just selle tõttu, et kangelased ei leidnud endale muud lahendust peale merelainete.

Millised on nende poiste reaalsed alternatiivid:

• Ära joosta. Minna teise kooli. (See on tegelikult üks mõistlik lahendus, ent filmi kontekstis peaks lugu siis pikemalt kestma, et me mõistaksime kangelaste moraalset võitu.)
• Enesetapp. See on lihtsalt allaandmine. Tõelised lurjused sellest ei heitu, kui mingi jobu end üles poob. Enesetapp töötab siis, kui kangelased tõestavad sellega oma üleolekut vastaste plaanidest. „Thelma ja Louis“ töötab sellepärast, et kogu filmi vältel nad tõestavad oma iseseisvust ja seega on enesetapp parim sõltumatuse tõestus vastandina vangiminekule. Pealegi ma ei oskaks enam jutustada lugu enesetapust, kui loobumisest.
• Politseisse minna. Nad ei saa seda teha, sest nad on seotud oma kogukonna au mõistega. Au ei ole midagi sellist, mida keegi kõrvaline saab sulle tuua. Minu väeosas sõjaväes, kus vägivallatsejad põletasid sigaretiga noorsõduri nägu ja jäid seoses sellega vahele, ei tundnud ohver lunastust sellest, et vägivallatsejad tingimisi vangi mõisteti. Tema jäi elu lõpuni ohvriks, kes otsib oma alandusele lahendust.
Samal ajal ei ole minu pakutud lahendus ideaalne. Kui te aga küsite, et ma kokkuvõtlikult ütleks, kas eelistan taolist vastuhakku ja tragöödiat näiteks äraminekule, siis jah, ma sooviks, et iga lurjus arvestaks võimalusega, et teda võidakse karistada veel selles elus. Ma soovin, et iga lurjus, kes oma lõbuks teisi alandab, ei arvestaks võimalusega vahele jääda, vaid võimalusega, et ta ise võiks alandatud saada nii nagu ükski vangla lurjust ei alanda.
Ja jälle vastuolu: film ütleb, et vägivald sünnitab igal juhul vägivalla. Kui peategelased ära jookseksid, siis jääb neil mõjutatud vägivald sublimatiseeritud kujul neile ikkagi hinge. Ja tont teab, kuidas ta sealt välja pääseb.

TÕEPÄRA

Nendest lugudest, mida ma olen kuulnud, ei ole vägivald eesti koolides võõras.
Ma tean kolm eesti peret, kus relvad on kodus. Ühes kodus on relvakapp, mida ei ole raske avada, et kätte saada kahte jahiks mõeldud vintpüssi ja ühte 9 mm püstolit. Teises kodus on püstol ja lahingumoon isa lauasahtlis. Poeg tulistab juba nagu noor jumal. Kolmandas kodus on lahtiselt nii püstol, kui ka snaiperpüss, millel, tõsi küll, ei ole lahingumoona ligi. Eestis on relvi lahtiselt juba väga palju. /---/
Viimasel tulistamise stseenil on eesmärgiks realism, mis välistaks tulistamise heroiseerimise. Tulistajad on kobad, lähevad närvi. Samal ajal kui pihtasaanud ei kuku kohe maha ega ei saa ka kohe surma. Kõige tõenäolisemalt oleks taolises olukorras söökla täis haavatuid, kes valu pärast kaeblevad. Et pihtasaanute hulgas on juhuslikke inimesi, muutub Joosepi ja Kaspari kättemaksuaktsioon julmaks. Nad isegi on õnnetud, sest seda ned tegelikult ei soovinud."
Raag, I. (2007). Filmi "Klass" allikad. Ilmar Raagi blogi: Jäljed liival enne vihmasadu. http://ilmarraag.blogspot.com/search/label/filmi%20%22Klass%22%20allikad (11.03.2012).

Lõpustseeni dilemmad

"Nüüd aga lõpustseeni juurde. See oli suur väljakutse, mis esitab ka suure küsimuse. Kuidas kujutada tulistamist nii, et see oleks ühteaegu realistlik ja teisalt, et me näeksime, mis toimub tegelastega tulistamise ajal. Mõelgem, kui palju on üldse võimalik näidata tulistamist, ilma et see ei meenutaks otseselt mõnda action-filmi. Esimene realistlik tee oleks panna kaamera lainurkse objektiiviga kuhugi nurka ülesse ja lasta siis sündmusel kulgeda. Nii oleks võimalik saavutada näiteks turvakaamera efekt. See ei oleks kindlasti nn Hollywood. Kuid sellel lahendusel on üks suur puudus. Kui me näeksime Kasparit ja Joosepit ainult eemalt, siis me võiksime ka eeldada, et nad lasevad 8 kooliõpilast maha täiesti külmavereliselt ja sportlikult. Eemalt vaadates ei aima me iial, et inimene võib kõhelda. Aga meie soov oli näidata, et ehkki Kaspar ja Joosep lähevad laskma, kardavad ja ehmuvad nad sellest samal ajal. Meil oli vaja näidata nende poiste nägusid, et me kõik saaksime aru, et nad ei naudi seda tulistamist. Veel enam, meil oli vaja näidata ohvreid lähemalt, et rõhutada kuriteo olemust.

Psühholoogiline realism

Mis Kaspari ja Joosepiga toimub? Sõjaväe psühholoogid räägivad shokist, mille noorsõdurid aeg ajalt saavad, kui nad näevad lähedalt inimesi, keda nad on ise haavanud või tapnud. Mulle endale oli see tunne tuttav ühe jahilkäigu näite varal. Minu kaaslane, vana jahimees, lasi kitse. Ma nägin, kuidas haavlilasust kitse tagumine kehapool paiskus korra vastu maad, ent kits sai ainult haavata. Ta liipas püsti ja kolmele jalale toetudes kadus kiiresti lonkavate hüpetega metsa. Vana jahimees ütles, et nüüd me peame mööda verejälgi kitsele järgi minema, sest muidu mädaneb ta niisama sinna metsa. Ja siis minnes sain ma aru, et õige pea leiame maast selle paanikas silmadega, tuksleva ja hingeldava looma, kes ootab oma surma. Ma ei tahtnud enam näha, kuidas vana jahimees selle kitse piinad lõpetab.

Kuulihaavade realism

Kui Joosep laseb esimest õpilast, haarab teda samasugune tunne. Ja seda seepärast, et 8 pihtasaanust me näitame, et 5 saavad haavata. See tähendab, et neil poistel tuleb silmitsi seista veel elava inimese piinlemisega. See on realistlik, sest erinevalt paljudest Hollywoodi filmidest, ei saabu surm kuulihaavade puhul enamasti silmapilkselt. Kui ei ole tabatud just süda või aju, sureb inimene alles mõne aja pärast kas shoki või verekaotuse tagajärjel. Me näitame "Klassis" kolme shokis inimest. Shokki iseloomustab väga kiire pulss ja hingamine, mis näeb välja nagu vappekülmas hingeldamine. See on eluohtlik seisund, aga nagu ütles üks tuttav sõjaväearst, on ilmselt võimalik enamik neist veel päästa. Filmi lõpus me kuuleme sireene väljas, mis tähendab, et ilmselt on ka arstiabi sealsamas.

Esimene haavatu on Tiit, kes saab paari meetri pealt kärbikust (äralõigatud toru ja kabaga vene vintpüss) vasakule poole kopsu läbistava haava. See on potentsiaalselt väga ohtlik haav, sest kuuli sisenedes tekib tema kineetilisest energiast ajutine kuuliõõnsus, mis on kui 25 cm diameetriga lööklaine inimese kehas. Kuna see kuul sisenes vasakusse kopsu, siis võis tema hoog vigastada ka süda.
Olavi puhul me ei tea, kuhu tuli haav. Loeme tema surnuks.
Riina saab lasu kõhtu. Kui kuul ei vigasta selgroogu, siis on kiire abi korral võimalik, et ta jääb ellu. Kõhuhaavade puhul võidakse mõnest soolest tükk välja lõigata või eemaldada neer, aga inimene jääb ikka veel ellu. Ajaliselt järgmine on see VIII klassi tüdruk, kes saab õlahaava. See on lastud püstolist, mille kineetiline energia on palju väiksem vintpüssi omast ja taoline õlahaav ei ole kindlasti eluohtlik.
Toomas saab samuti kärbikust kõhuhaava. Tingimused samad, mis Riina puhul. Ehk et teoreetiliselt on kõik võimalik. Tõsi, ilmselt on seal kuuli trajektoor alt ülesse suunatud, mis tähendab, et kuul võis südame piirkonnast ka väga lähedalt mööda minna.
Pauli peahaavaga anname vähe lootust. Seevastu Thea läbistav küljehaav võis olla ka täiesti puhas lihashaav, millega ei juhtu midagi hirmsat. Suurim üllatus on aga Anders, kes saab küll 4 kuuli tabamuse, millest ohtlikum on parempoolne kopsuhaav, aga samas, kui suudetakse vältida liigset verejooksu, siis on kiire abi korral ka tema elu võimalik päästa.
Sellest teie muidugi filmi vaadates aru ei pea saama, aga meie jaoks olid need pisiasjad tähtsad.

Tagasi Joosepi ja Kaspari juurde tulles oli meie kontseptsioon see, et pärast esimesi laske lähevad nad ise paanikasse või transsi, sest sündmuste hoog on liiga kiire, et peatuda, aga samal ajal on nad ka ise tehtust vapustatud. See on seisund, milles mõtlemine peatub ja jääb järele ainult automaatne, instinktiivne käitumine. Üksiki mainstream film ei näita kangelase poolt maha lastud tegelast meditsiinilises shokis. Kui Kaspar vaatab tihkuvat VIII klassi tüdrukut, siis me saame aru, miks ta ei suuda olla uhke tehtu üle.

Relvad ja ohvrite arv

Statistika põhjal on igas teises Eestimaa klassis üks õpilane, kelle kodus on relvad. Eesti erarelvade arsenal koosneb viimase 15 aasta jooksul ostetud legaalsetest jahipüssidest ja püstolitest, aga ka märkimisväärsest hulgast II maailmasõja aegsetest relvadest, mida näiteks metsavendade toel säilitati maatalude peidupaikades. Vastavalt relvaseadusele tuleb rohkema kui ühe relva omamisel panna relvad relvakappi. See oli Joosepi kodus ilusasti olemas. Samas on kärbik ebaseaduslik relv. Meie stsenaariumi esimeses variandis oli Joosepi relvaks isa jahipüss...
Tulistamise alguseks on kahe püstoli salves kummaski 8 padrunit (seega kokku 16 lasku) ja lisaks on kärbiku salves nelja lasu jagu padruneid.
Realistlik oli näidata, et Kaspar laseb enamuse oma laskudest mööda. Me käisime filmi ettevalmistuse ajal sõjaväeosas laskmist proovimas ja siis nägime, et ilma pikema treenimiseta võib püstolist ka 5 meetri pealt jooksvast figuurist täiesti vabalt mööda lasta. 10 meetri pealt võib märklaud aga juba täiesti puhtaks jääda. See on reaalsus. Seega laseb Kaspar 5 esimest lasku mööda. Seinte ja laudade peale tegime vastavalt viis kuulitabamuse kohta, et näidata möödalaskmist.

(Tegelikult oli veel võimalus, et kui Anders ja Co oleksid istunud söökla alguses, siis oleks nende selja taha jäänud paanitsevate õpilaste mass ja siis oleks iga möödaläinud kuul võinud tabada ka juhuslikku õpilast. Sel juhul oleks ohvrite arv olnud kindlasti suurem. Samas oleks siis võinud tõesti verepulm minna filmi seisukohalt liiga suureks. Praegu oli sööklas umbes 150 inimest, kellest 8 said tabamuse. Väga tõepärane, kui arvestada kus meie klassiliikmed seal istusid.)

Selle stseeni proovide ajal me mõõtsime ära tegeliku sündmuse pikkuse, mis oli veidi alla minuti. Selle järgi panime paika, kus iga tegelane vastaval sekundil viibib. Need, kes olid püssimeestest taga, need hakkasid ukse poole jooksma, need, kes olid sihtmärkide ja relvade vahepeal, varjusid maaligi. Ka seda proovisime ennem, et leida nende kõige instinktiivsem käitumine. Üldiselt on muidugi selge, et enamust haarab paanika. Mind näiteks üllatas, et tegelikult tühjeneski see söökla umbes minutiga, kui me andsime stardi ja palusime kõigil paanikas sööklast välja joosta.

Tegelik ekraaniaeg on küll natukene pikem, sest mõnel hetkel me aeglustame aega, et vaataja saaks rohkem aru sööklas viibijate tunnetest. Teisalt pikenes ekraaniaeg ka seetõttu, et kuna tulistavaid tegelasi oli kaks ja seega toimus kaks paraleelset tegevust, siis me läksime aeg-ajalt ajas paar sekundit tagasi, et näidata, mida teine tegelane parajasti teeb. Nii kõlab nendes aja korduse lõikudes ka pauke dubleerivalt (kuna aega ju dubleeriti.)

Kõik see kokku tähendab seda, et me mõtlesime väga tõsiselt, kuidas taoline koolitulistamine realistlikult võiks välja näha. Nagu öeldud, konsulteerisime sel puhul sõjaväearsti ja mõne relvaeksperdiga. Ise olen ma reservohvitser noorem-leitnandi aukraadis. Hollywoodi keskmisest filmist eristab seda stseeni kaks realismifakti: 1) püstolist tulistamisel on algajal väga lihtne mööda lasta
2) inimesed ei sure enamasti kiiresti kuulihaavadesse.
Kuid lõpuks ei ole tähtis, kas see stseen meenutab Hollywoodi või mitte. Tähtis on see, et meie südametunnistus oli puhas sellest mõttes, et me tegime kõik, mida oskasime, et etteantud tingimuste juures see stseen oleks maksimaalselt tõetruu.
Raag, I. (2007). Filmi "Klass" allikad. Ilmar Raagi blogi: Jäljed liival enne vihmasadu. http://ilmarraag.blogspot.com/search/label/filmi%20%22Klass%22%20allikad (11.03.2012).

Fakte filmist

„Klass” on üks suurima autorite arvuga eesti filme. Ilmar Raagi kõrval on stsenaariumi autorite seas veel 14 nime – filmi peaosalised.

Filmi tulistamisstseen võeti üles Lasnamäe vene gümnaasiumi sööklas.

2008. aastal esitas Eesti „Klassi” Ameerika filmiakadeemia võõrkeelse Oscari nominendiks.

Festivaliauhindadest on tähtsaimad Karlovy Vary „East of the West” programmi žürii eripreemia ja rahvusvahelise filmikriitikute ühingu auhind Varssavi festivalilt.
Laasik, A. (2013). Surmav „Klass“ vedas end rahvusvaheliseks. Eesti Päevaleht, 4. jaan, lk 20.

Filmi saamisloost põhjalikumalt:

Raag, I. (2007). Filmi "Klass" allikad. Ilmar Raagi blogi: Jäljed liival enne vihmasadu. http://ilmarraag.blogspot.com/search/label/filmi%20%22Klass%22%20allikad (4.09.2012).

Vestlusi kultuurist: Ilmar Raag räägib filmi "Klass" tegemisest (2007). Filmipeegel, 29.03.2007 [Autor T. Karjatse]. ERR audioarhiiv, http://arhiiv.err.ee/vaata/filmipeegel-filmipeegel-29-03-2007 (4.09.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Klass“ on filmiklassika-sarja 38. film, ilmunud 05.01.2013.