Rasmus, kormonaudid ning... (2013)

Lapsed filmivõtetest

Anu Saare, Kihnu Leht: „Lapsed rääkisid, et filmis pidi kihnu keelt rääkima ning mõnikord läks see meelest ära, seepärast jäi filmile koht, kus Raimond esmalt maesõma kieles räägib ja siis kihnu keelele üle läheb. (Kihnu Lehele antud intervjuus rääkisid lapsed ainult kihnu keeles).

Rasmus ja Raimond jutustasid, et nende ülesanne oli teha oma igapäevaseid toimetusi ja Mark Soosaar oli kaameraga juures. „Ma oleks papaga teinud kosklapuuri nii kui nii,“ lausus Raimond. Rasmus täpsustas, et temal oli vaja rohkem rääkida, teised lapsed pidid temaga kaasas olema.

Rasmuse sõnul ei tundnud ta filmimise ees mingit hirmu, ka ei olnud see väsitav ega tüütu. „Me olime ju kokku leppinud,“ leidis teise klassi poiss asjalikult, et kokkulepetest peab kinni pidama. Koos saarevaht Arvo, vanaisa ja vennaga Sorgu saarel käia, linnupesi otsida ja linde rõngastada meeldis talle iseäranis hästi.

„Kormonaudid olid nii õudsed, isegi nende tited,“ rääkis poiss. Elamus oli tema jaoks, et linnumuna oli külm, aga kormoranipoeg tulikuum. Rasmus teab ka kaadritaguseid seiku ja luigeema rõngastanud Arvo kriimustusi ja sinikaid. „See luik tegi ikka vägevat häält küll,“ meenutas Rasmus ja ütles mitu korda, et loodus meeldib talle väga.

„Linnud on kõige vägevamad loomad,“ lisas ta. Poiss loodab, et järgmisel aastal hakkavad kosklad tema tehtud kosklakongidesse pesitsema. „Ainult me peame enne kevadet sealt mädamuna ära võtma,“ tuleb talle meelde.

Kuid Rasmus on ka juba kaugema tuleviku peale mõelnud. „Siis, kui mul endal lapsed on, on kindlasti väga hea neile näidata, milline ma väiksena olin,“ arutles ta.“ /---/

Saare, A. (2013). Soosaar jäädvustas Kihnu lapsed filmile. Kihnu Leht, nr 1, jaan, lk 2.

Filmist kriitiku pilguga

Sigrid Saarep: „Mark Soosaar on seda tüüpi filmitegija, kes on peaaegu igas kaadris ise kohal ka siis, kui teda seal tegelikult näha ei ole, ning seda alates 1973. aastast, mil valmis tema tänaselgi päeval värskena mõjuv läbimurdefilm, juba mainitud „Kihnu naine”, kus ta oli operaator, stsenarist ja ka režissöör. Filmiloojatest, kes teevad nn ühe mehe kino või autorifilme nagu ka Rein Maran või Jaan-Jürgen Klaus, eristub Mark Soosaar kindlasti professionaalse ideoloogina ehk oma asja ajajana. Kihnu on Soosaarele südamelähedane, ehk koguni tema kaubamärkki. Aastatel 2002-2003 oli Soosaar ka Kihnu vallavanem. Nii nagu lindude abiga levivad haruldased seemned, on Kihnu kultuuriruum paljunenud Soosaare tehtud filmide, tele- ja raadiosaadete, kirjutiste, näituste ja kultuuriasutuste toel üle Eesti, jõudnud nii riigikogu saalidesse kui Veneetsia väljakutele ning UNESCO pärandi nimistusse.

Kui võrrelda filme „Kihnu naine” ja „Rasmus, kormonaudid ning …”, siis on „Kihnu naine“ kindlasti omas ajas uuenduslikum ja kaldub suurema lavastuslikkuse poolest mängufilmi poole. Ilmselgelt on autor „Kihnu naises” pärimuskultuuri ilminguid nimme esile kutsunud ja naistele-lastele lauluks ja riietumiseks juhtnööre jaganud. Etteplaneeritult lavastusliku joonisega määrataksegi ära autori kohalolu kaadris. Pole raske arvata, et ka Rasmus on saanud oma tegevuseks suuniseid. Seda on märgata, kui ta kaamera poole vaatab ja veidi kõhklevalt sisimas aru peab, kas kõik on ikka õigesti tehtud või öeldud. Kuigi „Utotškini lendamisest”, Pääsukese esimesest dokumentaalfilmist, on möödas üle saja aasta ja praegu saab filme teha ka telefoni või „seebikaga” ning tundmatu salajane silm jälgib meid kõikjal, on kaameral siiski omadus panna inimene käituma teisiti, kui omaette olles. Kui palju valvsa silma juuresolekul teisiti käitutakse, sõltub filmitavale alles jäetud õigustest ning ruumilisest, vaimsest ja psühholoogilisest distantsist kaameramehega. /---/

Staažika filmitegijana suudab Mark Soosaar varem vaimus kindlaks määratud pildid elavaks lavastada, kaadrid loogiliselt sidustada ja ega joonistuvale olegi midagi ette heita. Pigem võib norida sisulise külje üle. Ma ei taipa, mida uut või haaravat saab vaataja autori varasemate filmidega võrreldes veel Kihnu saare, kultuuri ja elanike kohta teada. Tundub, et taas pakutakse kinnitust sellele, et meretaguse Kihnu tüdrukud kannavad triibulist körti, poisid mustrilist troid ja naised pügavad Kihnu maatõugu lambaid. Siiski, kormoraniprobleem läänesaarestikul ja rahvaliku viiulimängu õpetamine põhikoolis on uued teemad.“

Saarep, S. (2013). Vaenatud kormoranid Kihnus ja laenuehitusmehed Helsingis [kaks lugu sarjas "Eesti lood": "Rasmus, kormonaudid ning..." ja "Parem homne"]. Sirp, 21. juuni, lk 30.

Tarmo Teder: „Paistab, et Mark Soosaar on teinud sarja kontekstis kõva keskmise dokfilmi ning selles hinnangus pole midagi pejoratiivset. Režissöör on suutnud sünteesida põgusa portreee esitust ja probleemi loodus-inimene andmist, järeldused ja oma seisukoha peab iga vaataja ise tegema.“ /---/

Teder, T. (2013). Šedöövrid ja kõvemad keskmikud [Eesti lood 2012: „Saare võimalikkusest“, „Töö käib! Padaoru Andrese tõde ja õigus“, „Rasmus, kormonaudid ning...“, „Parem homne“, „Jeesus, homod ja kiisud“, „Raudteemaja nr 3“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 128-140.

Debatt: kas «Eesti lugude» dokk läks üle piiri?

Indrek Mustimets: „Eelmisel nädalal näitas ETV «Eesti lugude» sarjas Mark Soosaare dokumentaalfilmi «Rasmus, kormonaudid ning...». See «ning» jäi mind kummitama, kuna nägin filmis rohkelt küsitavusi, mille kohta olen siiani arvanud, et nii ei tehta. Ma ei usu, et filmidokumentalistika või pärimuskommeteks filmitavad tegevused saaksid õigustatuna eksisteerida lihtsalt sellepärast, et meil on seda filmis vaja.

Vaieldamatult on kriipivalt efektne, aga vaataja jaoks väga valus näha (vähemalt mõne jaoks), kuidas haudumata munadelt rebitakse rõngastamiseks väga ärritunud luik või kuidas väike poiss luigemune peopesadel veeretab või kuidas kosklamune ühest pesast teise küüditatakse või kuidas filmi peategelane, väike poiss, kormoranide mune toksib ja esimest päevavalgust nägevat kormorani ilmavalgusse aidatakse (seda abi ta tegelikult ei vaja). Rääkimata siis looduskaitsealustel ja haudumisaegsetel linnualadel kaameraga madistamisest. See kõik on kui õigustus dokumentalistikaks, mis dokumenteerib ja ulatab meile, loodusrahvale, lubatähe ehk dokumendi – nüüd tehakse nii ja tehke järele. Loodushariduse õppetund kõigile pisikestele ja suurtele, otse-eetris ja värvilisena.

Mulle on õpetatud, et nii ei tehta loodust jäädvustades ja loodust nautides, «ei hingata» sellele nii, et selle tasakaal paigast nihkuks. Et linnud jt ei tunne enam oma kodupaika ära, sest inimene on linnumunadele hinganud, neid näppinud. Minu arvates nihutas Mark Soosaar seda piiri nüüd üsna jõuliselt looduse ja selle tasukaalu kahjuks.“

Filmi autori kommentaar

Mark Soosaar: „Eluring on toonud mind uuesti alguspunkti. Pea pool sajandit tagasi tegin esimese filmi Kihnu lastest. Koos paar aastat nooremate Pauli ning Mikiga käisime angerjal, ööd veetsime Sangelaiul. Nägin, kuidas vaerad, kosklad, pardid, viired pesitsesid otse vana linnukuninga Tumapeetri Kolla koio kõrval. Linnud teadsid, et Sangevana selja taga on nende elud kaitstud. Kihnlased hoidsid loodust ja loodus hoidis neid. Esivanemate tarkus lubas võtta vaid seda, mis ei kurnanud emakest loodust hingetuks.

Ametlik looduskaitse on ehitanud kihnlase ja tema koduse saarestiku vahele kõrge seaduseseina. Aprillist augustini ei tohi inimene ühelegi laiule astuda. Vaid saarevaht Alametsa Arvo võib seal linde rõngastamas käia. Et kajakapoegi kivirahnude alt üles leida, võtab ta kaasa väikesed abilised – Rasmuse ja Raimondi. Pilt on masendav: Anelaiu ja Sangelaiu taimestiku hävitasid kormoranid, nüüd on järg Sorgu käes. Asjata ei kutsu kihnlased tulnukaid kormonautideks. Ja lapsed seisavad küsimuse ees: kas järgida kalureid, kes panid pimedas vihas kormoranipesad põlema, või uskuda õpetajat, kelle arvates loodus peab end ise reguleerima? Need küsimused rippusid meil õhus, kui tegime esimest filmi «Rasmus, kormonaudid ning…» Rasmusel on hea klapp naabritüdruk Engeliga. Järgmises filmis hoolitsevad nad koskla- ja pääsupoegade eest, sügise saabudes kutsub Arvo lapsed metsa, appi lahkuvaid laululinde rõngastama. Siis saabub talv ning kõik sulelised ei jaksa soojale maale lennata. Jälle on lastel muret küllaga…

Loodan, et «Eesti lugudest» alguse saanud filmi­sarja võtted kestavad mitu aastaringi ning õnnestub jäädvustada Kihnu poiste ja tüdrukute kasvamist koos pärimuskultuuriga. Kui idülliline ka elu saarel esmapilgul ei paista, siis siiagi ulatub suure maailma kius ja kadedus, rõõm ning häda …“
Mustimets, I. (2013). Nende kaitseks, kel inimhäälest puudu. Postimees, 30. jaan, lk 13.