Vereringe (2011)

Filmi saamisloost

Peeter Simm: „Ainuke  film, mille puhul ma olen rääkinud näitlejatega rahast, oli tasuta tehtud „Vereringe“. Tavaliselt räägib rahaasjadest produtsent. Seekord tegi produtsent Kris Taska koos venelastega mingit filmi  ja järele jäi tohutult vahva dekoratsioon, lumme mattunud linnake. Krisi laste ema, mu sõbranna Maria Avdjushko küsis, kas mul oleks mingi stsenaarium, mida seal teha. Mul ei olnud, aga mõtlesin välja täiesti uue loo.“
Kivimaa, E. (2011). Austusavaldus režissöörile: ilma rahata tehtud „Vereringe“. Rmt: Peeter Simm: Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 204.

"Loo idee on selles, et filmi algul on inimene paksus lumises metsas, kuid siis saab selgeks, et mets polegi päris. Asi ongi selles, et kui loodus on materiaalne, on suhted tehislikud, ja kui loodus on kunstlik, on ka inimeste suhted ausamad," selgitab Simm. "See on klassikaline novell, kus pöörded ja puändid sees."

Filmis kasutatakse Ülemiste keskuses vanas Dvigateli hoones asuvas paviljonis seni veel üleval olevat dekoratsiooni, mille ehitasid sinna venelased oma mängufilmi "Võlukarikas" tarvis. "Kahju, kui selline dekoratsioon kaduma läheb," ütleb Simm.
Kulli, J. (2009). Peeter Simm teeb oma uue filmi ilma rahata. Õhtuleht, 11. nov.

Peeter Simm võtetest: „“Vereringet“ tehes oli mul pabin millegipärast suurem kui harilikult. Päeval tegid kõik oma põhitööd, tasuta filmi tegime öösiti. Film on üles võetud noore operaatori Johannes Arro fotoaparaadiga. Nii vinge fotokas, et pilt on HD-kvaliteediga (high-definition, kõrgresolutsiooniga). Heli salvestasime videokaameraga.

Tihti lõpetasime öösel kell neli ning siis pidime veel valgustuse ja kaablid operaatori auto peale laadima. Valgustajaid ega kedagi ei olnud, kahekesi tegutsesime, ise surmväsinud. /---/

Kui film oli juba valmis, siis sai produtsent Eesti Filmi Sihtasutusest ja kultuurkapitalilt selle jaoks natuke toetust. Nii et ta sai tegijatele tagantjärele näpuotsaga midagi anda, otseste kulude kompensatsiooniks. Filmitegemise ajal teadsid kõik, et töötavad tasuta.“
Kivimaa, E. (2011). Austusavaldus režissöörile: ilma rahata tehtud „Vereringe“. Rmt: Peeter Simm: Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 204-205.

Vereringe valiti 6-13.märtsini 2011 Tallinnas toimunud XIII Eesti Filmi Päevade avafilmiks.

Filmist kriitiku pilguga

Margit Urbel: „Peeter Simmi lühifilm „Vereringe” oli pakitud eetris teleekraani raami, milles aeg loob piirid süžee arendamiseks, kulminatsiooniks ja lõpplahenduseks. Ajaformaat ei võimalda venitamist  ega liiga hoogsat süžeed. Simmi nähtamatu kultuurinärv ja mõttelõng on linaloos kohal nagu näitlejadki (Maria Avdjuško, Tõnu Kark jt), kes on Simmi filmides ilmutanud end korduvalt. „Vereringes” ei toimu eriti midagi, samas see jimjarmuschlikult tuttav „midagi” tekitabki huvi.         

Režissööri ajastutunnetuse kogemus ja vaist loovad teatud sundimatuse, manipuleerivad dialoogides vilunult rohkete lähimineviku allusioonidega (Armeenia maavärin, sundteenistus armees, bolševistlik teadusmeditsiin jm), analüüsivad inimese ümbrust ja tema silmapiiri, unustamise ja mäletamise suhet, kollektiivset  intellekti – see on kogum, mis nõuab paindlikku osavust ja meistrikätt.
/---/
Maria Avdjuško ülesandeks on pinnale kergitada põhjakihististes pulbitsev ning serveerida vastavalt nõudlikule või vähem nõudlikule vaatajale. Lakoonilised ja tinglikud on dekoratsioonid: võtteplats, aher talvine maastik, mille ainsaks liikumist meenutavaks elemendiks on raudteerööpad, ja mees, kes sihitult sammub.
/---/
Me ei suuda öelda üheselt, kas see naine meile meeldib või mitte, on ta sümpaatne või eemaletõukav. Naine võib olla veetlev ja eemaletõukav üheaegselt. Autori ideed läbivad jaatuse ja eituse vastaspoolust. Kui üksildane on inimene sootsiumi vereringes ja kuivõrd ta  seda ei ole. Inimene ei saa saamagi lahti kontaktidest, kui ta seda ka väga soovib. Inimestel pole üksteise käest pääsu. Juhuste rahe annab elule vormi, mida keegi ette ei näe. Avdjuško on rollis usutav, loo küpsedes, kuigi ei toimu tähelepanuväärseid liikumisi, hakkab meeleheitekeeris tasapisi haihtuma, sisemine kaos korrastuma, naise olemus piano pianissimo pehmenema.         

Mees (Erki Laur) on justkui alternatiivse eluviisi sümbol, kellega kohtuti päeval, mis oli eriti pilves. Üleminek reaalsusest mälestustesse. Dialoogis avanevad ühised mälestused on sümboolne mediaator, mis juhib naist järk-järgult tema tegeliku mina juurde. Meenutused aitavad  ilmaeluga lepitust otsida, end koguda ja leida, vastu võtta elu niisugusena, nagu see on. Üks on mälestustest kaugenenud, teine elabki mälestustes, mis pärit aineliselt vaesest, kuid heldekäelisest ja vaimselt külluslikust ajast. /---/ Filmi edenedes liiguvad emotsionaalsed värvingud lootusetusest lootuse suunas: see süveneb, kestab, püsib ning filmi atmosfäär võimaldab  kujundil areneda.   
/---/
Lõpp kaldub sentimentaalsuse piirile, et näidata just sentimentaalsuse armetust. Inimene vajab ligimeselt midagi piisavalt omast, et seda mõista, erinevat, et seda märgata, ja midagi piisavalt suurt, et see ärataks imetlust. See on pettekujutelmadest vaba alistumise  maailm.“
Urbel, M. (2011). Raev ja ehedus sogases vereringes. Sirp, 4. märts.

Vaata lisaks:

Kivimaa, E. (2011). Austusavaldus režissöörile: ilma rahata tehtud „Vereringe“. Rmt: Peeter Simm: Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 204-205.

Telesaade „Jüri Üdi klubi: Loomine ja joomine“, http://arhiiv.err.ee/vaata/juri-udi-klubi-loomine-ja-joomine (4.03.2013). Erki Laur ja Maria Avdjuško vestlevad mh ka filmist „Vereringe“.

Fotod filmi esitlusest:

Galerii: Peeter Simm esitles lühifilmi "Vereringe". Õhtuleht Online, 7. märts 2011.