Andy astub üles (2011)

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „Tegelikult on Andy näol tegemist tõesti unikaalse inimesega tema kodueesti põlvkonnakaaslastele, sest ta on elanud keskkonnas, mis oli ja on siiani müüt: 1960. aastad USA Läänerannikul, kus hipid kandsid lillepärgi ja püüdsid peatada Vietnami sõda. Tema pidi aga samal ajal kandma eesti rahvarõivaid ja õppima eesti keelt. Täiendusklassis istudes mõtles ta, et miks peab seda surnud keelt õppima, küsis vanematelt, et öelgu üks hea põhjus, miks peaks seda tegema, ja vanemad vastasid, et ei või iial teada, millal seda vaja võib minna.

Ja läkski vaja! Kui Andy käis esimest korda oma koomikust kolleegiga 1998. aastal Tallinnas, sattus ta vanalinnas kõrtsi, kus ta kui välismaalane eesti keele oskusega noortele piigadele silma paistis ja neis imetlust äratas. Neiu, kelle ta koju saatis, ütles talle: „Sinuga rääkida on väga huvitav. Kui ma sinuga räägin, siis räägiksin nagu vanaisaga juttu.” Seda tunnistust saadab naer ja aplaus ning Andy esinemise esimene lugu Eesti laval läheb eesti publikule korda.

Filmis räägib ta mitu korda vihjamisi siinse eesti rahva kinnisusest, tuimusest. Aga eks see ole nõukogude pärand, see on enam-vähem sama vahe, mis oli nõukogude ajal Ida- ja Lääne-Saksa turistide peal tunda: ühed käitusid nagu mökud, teised nagu vabad inimesed.

Selles kontekstis on üsna mõtlemapanev, et kohtumisel president Ilvesega käitus viimane oma lapsepõlve mängukaaslase, erksa, elava ja avatud ning vaba inimese käitumisega Andyga üsna idasakslase kombel, ametlikult ja kuivalt, nagu kardaks avameelse ja emotsionaalse suhtlemise pärast välismaalasega Siberisse saatmist ...“
/---/
Tootmaa, R. (2012). Ameerika Eestis [dokumentaalfilmidest sarjas "Eesti lood"]. Sirp, 14. sept, lk 26.

Tarmo Teder: „Režissöör Elen Lotman on kaameratöö puhastanud asjalikult peategelast jälgivaks pildijadaks. Pidevalt ollakse kinni just Andys. Tegelast võetakse tema siinse eesmärgi kontekstis, millele lisanduvad orgaaniliselt sobivad haruteemad. Eesmärk on antud ja sellele lähenedes suudetakse pinget hoida ja kasvatada, mille käigus lisandub huvitavat informatsiooni. /---/

Autosõidul tagaistmel võetud Andy eestikeelne tekst on huvitav, ta ei mõju rääkiva peana, vaid laetud indiviidina, kes püüab huvi ja suudab seda vaatajas üleval hoida. Asi läheb põnevaks, kui tuleb ootamatu kõne, Andy küsib, kas nad on varem kohtunud kellegi Toomaga... /---/ Kiita tuleb režissöör Lotmanit, kes on võtnud filmimise ajal autosse juhuslikult tulnud kõnest pea viimase, seda maitsekalt ekspluateerinud ja filmile uue mündi andnud.“ /---/
Teder, T. (2012). Väikese juubeli künnisel ehk Eesti lood 2011, I. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 110.