Avaleht » Filmiliigid

Vigala vürts (2012)

Dokumentaalfilmid Kestus: 28:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Igor Garšnek: „Seni „Eesti lugude” sarjas ilmunud dokfilmid on teadupärast enamasti persoonilood ja eestlasi portreteeriva filmi valdkonda peaks liigituma ka Elo Seliranna „Vigala vürts”. Seda teatud mööndusega, kuna ekraaniloo peategelaseks on Tšiilist pärit, Kivi-Vigalas ja Reolas elav-tegutsev ärimees Henton Figueroa. Nii et filmi ingliskeelne, pisut sõnamänguline pealkiri „Chili From Chile in Estonia” („Tšiili tšillipipar Eestis”) on eestikeelsest nimetusest mõneti täpsemgi.

Teine mööndus, mida „Vigala vürtsi” kui olemuselt persooniloo puhul tuleb paratamatult teha, on asjaolu, et see linateos mõjub oma pealispindsuses pigem reportaažsaate kui portreefilmina. Ja sellest on tegelikult kahju, kuna tšiili ettevõtja, eesti keeles üsna soravalt väljenduva Henton Figueroa eluloost peaks huvitava portreefilmi jaoks rohke tšilliga vürtsitatud materjali jätkuma ju küllaga.
/---/

Aga mida „Vigala vürtsist” teada ei saa, on just see, mis peaks iga portreefilmi jaoks olema põhiline: miks ja kuidas Tšiili ettevõtja Eestisse üldse sattus? On tal siin pere või mis, miks just Eesti, mida ta enne laias maailmas (või Tšiilis) tegi? Ja mida ta üldse maailma asjadest või Eesti eluolust arvab? See Figueroa isiksust avav temaatika, mis peaks vaatajale mõjuma kümme korda huvitavamalt kui mingite puitpaneelide monteerimine, ekraanile paraku ei jõuagi. See-eest jõudsid ekraanile olustikulised juhukaadrid.

Kaameratöö (lõputiitrites võib lugeda mitme operaatori nime) mõjub kõnealuses dokfilmis samuti kuidagi juhuslikult. Umbes samamoodi, kaamera õlal, tehakse saatejuhi kõrvalt kiirkorras telereportaaži mõnest päevasündmusest, et mingiks õhtuseks uudistesaateks valmis saada. Erandiks on siin õnneks siiski filmi maalilised alguskaadrid, kus Henton Figueroa seisab kesk suurt ja kollast, tuules lainetavat rapsipõldu.

Plusspoole suunas kallutavad seda ekraanilugu ka need episoodid, kus tšiili ärimees räägib koolis lastele, milline on Tšiili loodus („vulkaanid ja geisrid, maavärinad …”). Kuid situatsioonilist värvikust tundub jätkuvat vaid näputäie jagu.

Kui öeldakse, et „tarbija hääletab jalgadega”, siis televaataja hääletab puldiga. Raske öelda, kui palju vaatajaid maldaks seda vähese tšilliga „Vigala vürtsi” üldse lõpuni vaadata. Ja nendest, kes ei malda, on samuti pisut kahju. Sest filmi lõpuepisood on iseenesest ju päris intrigeeriv ja huvitav: näeme, kuidas tšiili ettevõtja, endal mingid paberid-projektid käes, plaanib ühele Tallinnas asuvale Tatari tänava tühjale krundile katoliku palvemaja ehitada.

Ja see, kuidas kõnealune Henton Figueroa vastab kaadritagusele küsimusele, et „kas te soovite kunagi pühakuks saada?”, mõjub üsna ootamatult. Tšiili ärimees vastab nimelt nii: „Pühakuks on võimalik saada igal pool, kus me tegutseme. Pühakuks võib saada ka mozzarella juustu tehes ja saunasid kokku pannes.” Päris mõtlemapanev.“

Garšnek, I. (2013). Vähese tšilliga "Vigala vürts". Tšiili päritolu värvikas ärimees "Eesti loos". Sirp, 21. juuni, lk 31, foto.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm