Tööpealkiri: Imelaps (2012)

Filmi tunnuslause

Ilma pühendunud vanemateta poleks Mozartist saanud Mozart.

Tekst filmilindilt

Aastal 2010, vaid 17-aastaselt, lõpetas Alexander Prior kiitusega Peterburi konservatooriumi magistrikraadiga kompositsioonis ja dirigeerimises. Sestpeale on teda järjest kutsutud juhatama maailma silmapaistvamaid orkestreid. Heliloojana saab ta tellimusi suurematelt orkestritelt ja ooperiteatritelt üle maailma.

Filmiprojekti sünopsis

14-aastane Londoni poiss Alexander Prior on nii helilooja, dirigent, laulja kui ka instrumentalist. Ta laulab seitsmes keeles, teda on nimetatud väikeseks Pavarottiks ja suur Pavarotti on talle juba aplodeerinud. Tänu  poisi edule heliloomingu vallas nimetatakse teda ka väikeseks Mozartiks. Ta valdab seitset instrumenti ja on esinenud Albert Hallis, Millenium Dome'is, Carnegie Hallis, Tšaikovski saalis ja Moskva Kremlis. Tema portreed saab näha Londonis Rahvusliku Portreegalerii fotonäitusel "Silmapaistvad noored - Briti tulevikunägu".
Alexi isa, inglise ärimees, arvas, et muusikukarjäär on liiga ettearvamatu. Tema soov oli, et poiss mängiks vabal ajal kriketit. Kuid venelannast ema otsustas pakkuda pojale kõiki võimalusi, mis aitaks lapsel andeid arendada. Alex valis muusika.
Imelapse elu on lühike ja seda kujundavad eelkõige tema vanemate ambitsioonid. Ka Alexi ema ei ole erand. Jelena Prior-Bromleyl on poja kasvatamisel ja tema karjääri kujundamisel määrav osa. Ta peab läbirääkimisi produtsentidega, tegeleb poisi koduleheküljega, suhtleb ajakirjanikega, annab välja video- ja helisalvestisi, kujundab poja mainet ja saadab  teda külalisesinemistel. Ahvatletuna muusikaprodutsentide, agentide ja mänedžeride pakutud miljonilistest lepingutest, soovitas isa poisil pühenduda rahateenimisele, aga venelannast ema asus kaitsele. Ta ei taha enam panustada magusaid Napoli laulukesi esitava imelapse mainele ja teeb kõik, et Alex võiks tulevikus tegeleda tõsise muusikaga.
Praegu elatakse nii Inglismaal kui ka Venemaal. Suurema osa Alexi ajast hõivavad õpingud Peterburi Konservatooriumis. Muide Rahmaninov ja Šostakovitš võeti sinna vastu 14-aastastena, Alexist sai konservatooriumi õpilane juba 13-aastaselt.
Moskvas esietendub ballett, millele kirjutas muusika Alexander Prior. Peale selle esineb Alex kontsertidel dirigendi ja heliloojana, võtab eratunde üldhariduslikes õppeainetes ja annab eksameid kaugõppe teel. Spetsiaalselt heliloojatele mõeldud arvutiprogrammi abil töötab 20 eri žanris teose kallal, alates sümfooniast kuni džässini. Nagu ta ise ütleb, ta hingab muusika kaudu. Isa finantseerib ja ema on alati tema kõrval. Vapralt püüab Jelena muusikamaailmas leida seda õiget rada, mis aitaks ta pojal tulevikus läbi lüüa.
Meie film jälgibki seda murrangulist aastat Alexander Priori ja tema vanemate elus.
Allikas: EFI andmekogu

Režissöör Marianna Kaat oma filmist

On hästi teada, et imelapsed tavaliselt kas üleminekueas või natuke hiljem elavad läbi kriisi. See on periood, kus looduslik talent peab täienema püsiva ja koormava tegevusega. /---/.
Meie juhtumil Jelena, määrates Alexi konservatooriumiõpingutele, nähtavasti mõistab, et pojal on alanud just selline üleminekuiga ja on vaja erilisi jõupingutusi Alexi "sisestamiseks" professionaali ellu.Samas on ilmne, et Alex oma neljateistkümne eluaastaga ei ole veel võimeline vastu võtma ja seedima kogu seda teadmiste mahtu, mida on Peterburi konservatoorium valmis talle andma. Tõsi, seda ei märka ei Leena ega Alex.
Alex on selles arengustaadiumis, mil tema jaoks on ainult kaks arvamust: kas täielik eitus või ülivõrdeline kiitus. Näiteks Wagner on kõik, Mozart mitte keegi. Tõsi, Mozartit kuulas ta viimati 7-aastaselt, kuid sellest alates ta teda ei armasta ega tunnusta. Tšaikovski on kohutav, kuid Prokofjev imeilus jne. Jelena teatas muuseas, et tema talub viimasel ajal ainult Alexi muusikat, kõik ülejäänu tundub talle kuidagi lääge või üleliia magus. Üldiselt on nende maitsed suures osas sarnased ja isegi on raske eristada, kes kellele hinnangute andmises on mõju avaldanud. Kohati lähevad nad sama asja üle vesteldes vaidlema nii, et hääled kähisevad, karjuvad ja solvuvad. Proovides seletab Leena muusikutele, mida poeg tahtis oma muusikaga öelda, kuidas seda esitada ja millise kõla peab see saavutama. Nad hingavad sama õhku ja selles osas on nad äärmiselt sarnased. Ülim veendumus Alexi geniaalsuses on see mootor, mis määrab ära kogu nende ammendamatu energia.

Perekonnasuhted

Alexi venelannast ema Jelena on kõige tähtsamaks lüliks hästi toimivas reklaamikampaanias. Tema elab Alexi elu. Huvitav on jälgida, kuidas ja kuivõrd mõjutab ema, kes ise laulis kunagi Loktevi kooris ja võttis tunde kuulsa laulja Nesterenko juures, Alexi otsuseid. Jelena on kibestunud, et pidi kunagi oma lauljakarjääri katkestama, ja ta süüdistab selles oma vanemaid. Paljutõotava lauljakarjääri katkemine jättis jälje Jelena iseloomule ja mõtteviisile. Ta on otsustanud anda oma ainsale lapsele kõik, millest ise lapsepõlves ilma jäi.Tal on õnnestunud panna üsna edukas alus Alexi karjäärile eelkõige Venemaal, kus poiss on esinenud isegi Putinile. /---/

Alexi inglasest isa leppis alles hiljaaegu sellega, et poiss tegeleb muusikaga. Kui vanemad arutasid, milline peaks olema kolmeaastase Alexi huviala, nõudis isa: kriket! Kui poisike hakkas matši ajal laulma Wagnerit, pidi isa häbi pärast maa alla vajuma. Lõpuks leppis ta sellega, et poiss läheb laulukoori - ikkagi kollektiivne tegevus. Kui poisile pakuti miljoninaelast Ameerika-turneed, arvas isa, et sellest oleks patt keelduda. Kuid ema tegi kõik, et Alex saaks stažeerida Peterburi konservatooriumis. Meid huvitab väga selle pere elu kõigis oma peentes psühholoogilistes ilmingutes.
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Andres Maimik: "Võib-olla just see asjaolu, et Marianna Kaadi dokumentaalfilm «Tööpealkiri: imelaps» portreteerib läbinägelikult seda osa vunderkindi elust, mis jääb ovatsioonide, lillede ja punaste kardinate taha, muudab filmitavad filmi enese suhtes ettevaatlikuks. /---/

Tuleb tunnistada, et Marianna Kaat jälgib venelaste pillavat maksimalismi eestlasliku tüüne sõbralikkusega. Kordagi ei muutu ta näpuga osutavaks, aga ei lasku ka ülemäärasesse odööritsemisse. Film on jutustav, stseene pole just ülemäära palju, aga enamikus on need kandvad. Paari iseloomuliku joonega visanduvad peened psühholoogilised nüansid, millele aitab kaasa ka asjaolu, et portreteeritavaiks on väljapoole avanevad slaavi hinged.
Mis aga filmi iseäranis sümpaatseks teeb, seda paljudest formaaditruudest teledokkidest eristab, on see, et ta ei lobise, vaid ainult näitab. Näitab oma rütmis ja põhjalikkusega, kuidas ühest erakordsest lapsest areneb erakordne täiskasvanu. Ja näitab seda lootusrikkust ja kaotusvalu, mida see põhjustab jäägitult pühendunud lapsevanematele."
Maimik, A. (2012). Kust tulevad imelapsed? Postimees: AK,, 7. apr, lk 8-9.

Andres Laasik: "See perekonnalugu on hoolimata oma erilisusest siiski ka väga üldinimlik. Teos nimega „Tööpealkiri: Imelaps” pakub samastumisvõimalust kõigile, kellel on laps või kes on ise laps. See on lugu inimese asumisest iseseisvale eluteele ja sellest, kuidas vanemad selles kõiges osalevad. Filmis on see osalus olemas ühe järelemõtlemist pakkuva variandina.
Film on ka muusikafilm, milles leiavad koha Alex Priori komponeeritud teoste lõigud. Peategelase loomus jõuab vaataja ette koos tema loodud muusikaga. Aga et siin on olemas just see üldinimlik vaatenurk, võib ennustada sellele muusikafilmile edu eri televisioonides. /---/
Filmil on väga õnnestunud pealkiri, mis tähistab liikumist. Sõna tööpealkiri tähendabki olemist mingi protsessi sees. Ja kuigi film jõuab mõnes mõttes möödapääsmatusse finaali – imelapse aeg saab ükskord otsa tänu täiskasvanuks saamisele –, film ise väga selget punkti ei pane. Pigem lõpeb film komaga, tähistades Alex Priori kui andeka ja kindlate põhimõtetega muusiku karjääri algust.“
Laasik, A. (2012). Ka imelapsel on armastav ema. Eesti Päevaleht, 11. apr, lk 13.

Meelis Oidsalu: „Imetlus Alexi ande üle taandub filmi vaadates üsna kiiresti, režissööri paistab huvitavat pigem küsimus, kas erakordne anne õigustab lapseealise orjastamist. Teiselt poolt jutustab selle filmi autor hoiatava loo staarihullustusest, mille ohvriks Alexi ema näib olevat langenud. /---/

Alexi lugu on aga näide inimelust, mille edu defineerivad välised olud, aplaus, tunnustus. „Alex, ära jutusta, mine, tööta,” käsib ema, katkestades poega, kes kõneleb parasjagu õhinal võttegrupile oma lemmikheliloojaist, „nemad on kuulsad heliloojad, sina aga pead kõik veel ise saavutama, ära raiska aega nendest rääkides, mine, tööta!” „Ma olen tüdinud kannatlikkusest, ootamisest,” tunnistab ta hiljem kaamerale, „ma ei taha kõike korraga, aga ma soovin midagigi praegu,” räägib naine, kelle poeg Meryl Streepi põlvili laulis. „Ma pean kuulma aplausi,” tunnistab Alexi sümpaatne söetöösturist isa, „ma pean veenduma, et inimesed hindavad teda, et me ei tee seda kõike asjatult.” Sõltumata sellest, kas Alex osutub geeniuseks või mitte, on mul sellest perekonnast kohutavalt kahju.
Oidsalu, M. (2012). Aplaus, aplaus… [filmidest "Tööpealkiri "Imelaps"" ja "Auk nr 8"]. Sirp, 26. apr.

Ruth Alaküla: „Hea on seejuures, et mingeid lõplikke retsepte film ei paku. Juhtum on küll selline, et ema Jelena on lapse karjääri suunamisel hästi aktsioonis, kuid kas see kõik nii õige on, selles jääb autoripositsioon lõdvalt lahtiseks ja see ei olegi äkki puudus. Filmis on tasakaalukalt jäetud palju vaatajale järelemõtlemiseks ja otsustamiseks.“
Alaküla, R. (2013). Kõige parem ema on Leopold Mozart. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 101-103.

Filmist muusiku pilguga

Eri Klas: poiss on haruldane, sest temas pole kadedust

«Väga paljud lapsed alustavad wunderkind’ina, aga lõpetavad juba 20aastaselt, kui enam ei kõlba käia lühikestes pükstes, kuna jalad on väga karvased,» naljatab Klas. «Selles poisis on midagi sellist, mida kohtab väga harva. Ta ei väljendanud hetkekski kadedust või karjerismi. Alexis polnud korrakski kibestumust ega viha,» on dirigent meeldivalt üllatunud. «Film tõi välja mõtte, et kaugele jõuab läbi headuse ja musitseerimisvajaduse, mitte kadeduse ja isegi mitte auahnuse.»

Olav Ehala: Alexi muusika ja mõtted on väga huvitavad

«Poiss rääkis filmis ka ise heliloojatest, kes talle meeldivad (Nikolai Rimski-Korsakov, Sergei Prokofjev ja Richard Wagner – K. A.) ja tema muusikas oli talle sümpaatsete heliloojate mõjutusi ka kuulda,» arvab helilooja Olav Ehala.
«Tema muusika oli minu jaoks väga huvitav, samuti tema mõte, et helilooja peab ise olema hea inimene. Ei tea, kas see sada protsenti paika peab, aga poiss jättis äärmiselt sümpaatse mulje. See, kuidas ta muusikast rääkis, näitas seda, kuivõrd hästi ta tunneb muusikaajalugu,» tunnustab Ehala ja seletab: «On oluline mitte piirduda oma kitsa kanaliga, vaid tunda minevikku. Sellelt pinnalt on tal väga hea edasi minna.»
Allkivi, K. (2012). Imelapse elu: varahommikust poole ööni muusika keskel ning ei mingit väsimust! Õhtuleht, 9. apr.

Vaata lisaks:

WORKING TITLE: Wunderkind (30.01.2014).

Alexander Prior - conductor/composer (30.01.2014).