Kaasasündinud kohustused (2008)

Mõttetera

Läbi korduste helgesse tulevikku.

Segatehnikas film

Animafilm "Kaasasündinud kohustused" on teostatud segatehnikas - klassikaline nukufilm ja piksillatsioon.

Nukufilmi produtsent Arvo Nuut vastas küsimusele, kas näitleja kasutamine animafilmis on ainult Eestis popp või on tegemist ülemaailmse trendiga, et pigem on tegemist aja märgiga.
„Digitaalse tehnoloogia areng kergendab näitleja kasutamist animafilmis, erinevalt filmilindist saab nüüd lubada väga kvaliteetset näitleja ja nuku kokkuviimist,” sõnas ta.
Davidjants, K. (2008). Uutes eesti nukufilmides mängivad näitlejad [filmidest "Kaasasündinud kohustused" ja "Lili Marleen"]. Eesti Päevaleht, 23. okt, lk 14.

Filmi edust festivalidel

2008 Fredrikstad Animation Festival'i peaauhind - Kuldne Gunnar.
Fredrikstadi žürii koosseisus Amid Amidi (USA), Peter Hausner (Taani) ja Linda Fagerli Sæthren (Norra) põhjendas oma valikut vägagi täpselt. Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused“ vääris festivali peaauhinda, sest: see film on murettekitav nägemus tänapäeva massimeediast ja -kultuurist, mis ajas meid naerma, kuid pani ka mõtlema. Tänu ebatraditsioonilisele jutustusstiilile tekib täiuslikult lõpule viidud visioon, kus on meisterlikult kokku sulatatud piksillatsioon ja klassikaline nukufilmitehnika. Filmi hüpnootiliselt visuaalne rütm hoiab publikut oma lummuses filmi esimestest kaadritest kuni lõputiitriteni.
2008 Siena lühifilmide festivali animafilmide kategooria peapreemia.
2009 Ottawa International Animation Festival'i lühifilmide Grand prix'.
Žürii põhjendus kõlas: «... sugudevaheliste suhete vastupandamatu portree, häirivad, aga mõjusad kujundid ning režissööri julge ja provokatiivne visioon.»
2009 KROK- International Animated Film Festival'i Aleksandr Tatarski eripreemia.
Animailmas laialt tuntud Moskva filmimehe Alexandr Tatarski mälestuseks loodud eripreemia läks Rao Heidmetsa filmile “Kaasasündinud kohustused” nn kõrgema pilotaaži eest ehk väljapaistva professionaalse teostuse eest, seega võib seda pidada ka tunnustuseks kogu Nukufilmile.
2009 Poznani animafilmifestivali Animator kolmas preemia - Pronksist Pegasus.
Ajakirjanduse põhjal koostatud.

Nukufilm esitas Oscarile nukufilmi «Kaasasündinud kohustused»

Kui siinsete linateoste osavõtt mitteingliskeelsete filmide võistlusest on juba traditsiooniline, siis animatsioon seatakse kaalukausile esimest korda ajaloos.
Põhjus on lihtne: võimalus selleks avaneb haruharva. Erinevalt mitteingliskeelse filmi kategooriast, kuhu igal riigil on õigus tingimusteta esitada üks linateos, peab animatsioon täitma ühe kahest peamisest nõudmisest, ja need on kõrged: linastuma vähemalt kolm päeva Los Angelese kinolevis või võitma festivali, mida Ameerika filmiakadeemia aktsepteerib. Nimekiri on lühike – sinna kuuluvad üksnes kõige nimekamad.

Kuigi iseseisva Eesti animafilmi ajalugu on kuulsusrikas, võib noid kõige suuremaid võite üles lugeda siiski ühe käe näppudel. Seda enam tähelepanu väärib, et viimase aasta jooksul on selliseid tulnud koguni kaks. Nii sai «Kaasasündinud kohustused» grand prix´ Ottawa festivalilt ja «Tuukrid vihmas» Zagrebi festivalilt – just nende auhindade eest Oscari-õigus saadigi.
«Miks mitte proovida,» ütles «Kaasasündinud kohustuste» režissöör Rao Heidmets vastuseks küsimusele, kuidas võiks kunstitihke eesti autorianimatsioon sobituda Oscarite glamuuriga. «Mina sain Ottawast grand prix' juba kätte – see on lagi –, kuigi ei julgenud sellest unistadagi. Nii et kaotada ei ole midagi.»
Tuumalu, T. (2010). Oscarit läheb püüdma rekordarv eesti linateoseid. Postimees, 22. sept.

Filmist kriitiku pilguga

Eva Kübar: „Heidmets loob aga hüperreaalse keskkonna, kus erinevaist telekanaleist (mille seas on ka näiteks Rao7 ja Kama2) kodudesse pritsitav reality show astub korraga ekraanilt elutoa vaibale ja muutub reaalsemaks kui see elu, mida sa seni arvasid olevat «päris».
Õnnestunud lahendus on näitlejate kasutamine lisaks nukkudele, mis annab olemuselt suhteliselt ebamaisele animatsioonile reaalsuse mõõtme. Iseäranis tabav on see Heidmetsa postmodernistlikult eklektilises ja kiiresti mööda vuhisevas virvarris, kus Peeter Oja ja Marika Korolev muutuvad «inimesteks meie hulgast» – nii lajatatakse filmi sõnum meedia ajusid komposteerivast mõjust vaatajale selgemini näkku kui animeeritud nukud seda suudaksid.
/---/
«Kaasasündinud kohustuste» sõnum on samuti lihtne ja kõigile tuttav, kuid pildikeel rikkalik ja stiilipuhas nagu postmodernismi aabits – hüplev, erksavärviline, ebastabiilne, pidevalt kuskil alateadvuses tiksuva biidiga ja kiirelt möödakihutav. Filigraanselt kujutatud hüperreaalsus, millele iseloomulikus tempos mööduvad tuhandete perede argipäevad – see on seesama argipäev, kus pole aega märgata isegi seda, millal poeg herkuloputru helpides suureks kasvab.
Mõlemast filmist jääb õhku küsimus, mis on reaalsus ning kas ja kuidas on meil võimalik seda adekvaatselt tajuda.“
Kübar, E. (2008). Kaks võitlust reaalsusega [filmidest "Kaasasündinud kohustused" ja "Lili Marleen"]. Postimees: AK, 25. okt, lk 14.

Gunnar Strøm, Norra filmiteadlane: „Heidmetsale omane assotsiatiivne ja mitmekihiline filmistruktuur mõjub kaudse ühiskonnakriitikana ning „Kaasasündinud kohustused”, millega režissöör tõestab taas oma kuulumist maailma nukufilmilavastajate absoluutsesse tippu, pole selles kontekstis mingi erand.
/---/
Kunstnikuna saab Heidmets hakkama selle vägitükiga, et paneb meid enda loodud absurdse ja sürrealistliku maailma üle naerma, kuigi me ei kahtle hetkekski, et film räägib tegelikult meie enda läänelikust ja kohati absurdsest meediakultuurist. Me naerame iseendale näkku! /---/

Ka tehniliselt on „Kaasasündinud kohustused” tõeline meistriteos — orgaaniline sulam klassikalisest nukufilmist ja piksillatsioonist. Ja nagu mitmel korral varem eksperimenteerib Heidmets tegelaste suhteliste suurustega. Reaalset maailma esindavad elusuurused näitlejad ja meediatsirkust miniatuursed nukud. Ja seal, kus kaks universumit omavahel lõikuvad, toimib Heidmetsa assotsiatiivne jutustusstiil täiesti laitmatult.

Heidmetsa loodud telemaailm on väga militaarne; seal domineerivad sõjardid ja relvad. Vaatamata süütute inimeste brutaalsele hävitamisele on meie meespeategelane pakutavast televägivallast lausa lummatud. See näitab, „kes ta on”. Mees unustab reaalse maailma ega mõista, et tema naine vajab teda kui inimest, kui armastajat, kui m e e s t.

Ka filmi kujundus ja animatsioon aitavad seda konflikti paremini mõista. Elegantne ja ahvatlevalt meelas naispeategelane pakub end mehele välja. Mees üritab küll kutsele vastata, kuid ei saa oma rolliga hakkama, sest ei suuda isegi lahti riietuda. Ja kui naine mehe maha jätab (nii üks, kaks kui kolm korda), laseb Heidmets oma relvaarsenali käiku. „Soomuslaev „Potjomkiniga”” assotsieeruv trepiepisood on lihtsalt võrratu — ehtheidmetsalik animeeritud kommentaar reaalselt eksisteerivale filmistseenile. Naine läheb ja läheb ja läheb, kuid kohale ei jõua...“ /---/

Arvustuse terviktekst:
rao heidmetsa kaasasündinud kohustused — ta võidab jälle!
Strøm, G. (2009). Rao Heidmetsa kaasasündinud kohustused - ta võidab jälle! Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 102-105.

Jan Kaus: „Rao Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused” tõestab järjekordselt, et vähemalt tehnilisel tasemel on Heidmets üks huvitavamaid tegelasi eesti kaasaegses animatsioonis. Kui otsida paralleele tema varasema loominguga, siis ilmneb Heidmetsa kalduvus ehitada oma filmid üles kordustele: ta võtab loo ja mängib selle paar või enam korda läbi, varieerides ja lisades. Sedasi toimis ta „Pärlimehes”, mis meeldib mulle Heidmetsa filmidest vist kõige rohkem. Tõsi, paralleel sellega ka piirdub, „Pärlimehe” ja „Kaasasündinud kohustuste” teemad on täiesti erinevad: esimeses müütilised-müstilised maailmad, teises rapitakse halastamatult meediaühiskonda. Teine, ähmasem paralleel tekkis mustvalge ja valdavalt piksillatsioonis „Elutoaga”, vist seetõttu, et sarnaselt viimati nimetatuga pakutakse Heidmetsa uudisteoses üldistusi perekonna kaudu ning toimuva territoorium piirneb lõviosas pere eluasemega.

„Kaasasündinud kohustused” pakub visuaalset tulevärki, tehnilist meisterlikkust – loo kordamine võimaldab kiiret montaaži ja sellega kaasnevalt osavaid lahendusi (näiteks stseenis, kus ema toidab lusikaga last ning laps kasvab iga ampsuga üha suuremaks), osavalt seob ja seab Heidmets piksillatsiooni nukutehnikaga samas kaadris/stseenis. Selline tehniline miksimine päästab mingil moel kogu filmi sisu. /---/ Tänu nukkude ja luust-lihast näitlejate osavale kasutamisele saab Heidmetsa moralismi näha mitmetahulisena. Kuigi Heidmetsa üldistus – inimsuhted kannatavad hüperreaalsuse ahvatleva pealetungi all – peab üldjoontes paika, on see ehk pisut liiga kergesti läbinähtav. Samas ei saa eitada nii mõnegi lahenduse osavust – näiteks pere pildialbum, mis on tulvil lahkuva naise fotosid.  Niisiis, tegu on esteetiliselt meisterliku üldistusega ning ehk ei ole ka liiga kistud väita, et kui Unt kujutab oma uues filmis inimese loomastumist sõjas (või õieti ehk paratamatugi loomastumise vältimise võimalust), siis Heidmets kujutab inimese loomastumist selle sõna kivisildniklikus mõistes, inimese loomastumist tarbimisühiskonna virvarris, tema lamestumist. Väikest ja abitut nukku lahtiriietava Peeter Oja limaselt vilkuv keeleots sobib päris hästi sellise väite visuaalseks kinnituseks.“

Arvustuse terviktekst:
Loomad kui inimesed, inimesed kui loomad — Sirp
Kaus, J. (2008). Loomad kui inimesed, inimesed kui loomad [filmidest "Kaasasündinud kohustused" ja "Lili Marleen"]. Sirp, 31. okt, lk 16.