Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Toivo Kreek: „Väga argiseist asjust on juttu V. Anderson-Käsperi tõsielufilmis „... ja supp on valmis õigel ajal“. See teos tõestab veel kord, et kunstitulemuse vormumisel jääb esmatähtsaks autorite suhtumine, nägemis- ja väljendusoskus. /---/ Võib palju vaielda mängulise, lavastusliku elemendi üle tõsielufilmis, ometi saab vaid erandjuhtudel luua täisväärtuslikku linateost ainult varjatud kaameraga. Muil juhtudel aga... me ju teame, et inimesed, keda filmitakse, teavad, et neid filmitakse, narr oleks vaatajat uskuma panna, et on avatud mingi vahetu aken ellu. Nagu leiab M. Lotman: otse kaamerasse rääkimine mõnedes Fellini filmides on vaadeldav ka kui „samm kunstlikkusest reaalsuse poole“ (vt TMK nr 7, 1983, lk 38). Seda „varjamatult varjamatu“ kaamera printsiipi, omamoodi linalist võõritusefekti, kaadritaguste küsimuste ja otseste pöördumistega filmigrupi poole, rakendab praeguses filmis järjekindlalt V. Anderson-Käsper. Tõsielufilmis loob see hoopis iselaadi õhkkonna. Esialgu tundub harjumatu, ent sisseelamine ja omaksvõtt saabuvad pea. Ei teki küll hetkekski tunnet, et meie ees on päris igapäevane käitumine, aga antud kontekstis näib ekraanilolemine väga loomulik ja usustav. Tuleb au anda režissöörile, ennekõike tema tegelastele: pole kogenud näitlejalgi lihtne kaamera ees iseendaks jääda, „... ja supp on valmis...“ „osatäitjad“ suudavad vägagi veenvalt ning sisemise põlemisega iseennast mängida. Režissööri taotlustega on kooskõlas operaatoritöö. Valdavalt staatilised, keskplaanis võetud kaadrid keskendavad tähelepanu peamisele, ennekõike inimesele.“ /---/

Kreek, T. (1984). ... ja supp on valmis. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 62-63.

Sulev Teinemaa: /---/ filmis «... ja supp on valmis õigel ajal» (op. A.Vilu , 1983 ) pöördub režissöör uude keskkonda, nimelt näitab ta V . Klementi nim. õmblustootmiskoondise töölissöökla kollektiivi muresid ja rõõme. Ühiskondlikku toitlustusse, üldse teenindusse tungib filmitegijate pilk harva. Probleemfilmide tegijad tahavad ilmselt tegelda globaalsemate asjadega; kuid tegelikult on teenindus ja toitlustus alad, kus aastate jooksul pole just palju muutunud. Teaduslik-tehniline progress oleks neist nagu mööda läinud. Korralagedus või tegemata jätmine, mis tööstuses mõeldamatu, leiab siin vähem taunimist. Nii ka mainitud töölissööklas (sööki valmistatakse 1500 inimesele) liigub kaamera noorukese juhataja Mare Reisneri kannul ühe rikkis või logiseva aparaadi juurest teise juurde. Hautamiskapp seisab pool aastat, Tallinnas pole ühtegi, mis töötaks, külmkapp on korrast ära, oleks vaja elektripanni, oleks vaja seda ja teist. Järgmises kaadris on uus hädaline: kaubatundja Anfissa Belohvostova helistab pidevalt piimakombinaati ja kurdab, et piima ei toodud. Noh, ei toodud, mis siis - liini teises otsas on alati objektiivne põhjus olemas. Ja nii päevast päeva. Kaamera põikab köögitööliste manu, neil on käsil kapsa puhastamine-hakkimine. Jälle häda: pool tuleb praagikasti visata, üleni tohletanud või külmast võetud. Rõõmu toob töölissöökla rahvale vaid elektrikute brigadir Arvo Masing. Meistri käed parandavad siin ühe, teisal teise riista. Mida ei tee Masinaremonditehase mehed, selle teeb ära Arvo Masing. Kuid temagi töötab peale selle veel vetelpäästes ning aasta pärast läheb pensionile. Aga mis saab siis? Valeria Andersonil on õnnestunud filmis anda natuke kum­malise, kuid huvitava vaname­he tabav portree. Esmakordselt kohtume Arvo Masinguga avakaadrites, kus ta teeb oma poolekoha-tööd vetelpäästes. Juba kangelase välimus püüab pilku: ülipaksude klaasidega prillid, turris juuksed, mitte eriti korras ülikond. Vanamehe jutt on ava­meelne, teeskluseta, sõnatabav ja kujundlik. Mahukas leivalõika­mise episoodis seletab A. Ma­sing üksikasjalikult, miks leiva­lõikaja halvasti töötab. /---/ Va­na tõde on aga see, et pisiasja­dest saavad suured ja tõde otsivalekunstnikule pole väikesed asjaolud, mis segavad meie igapäevast tööd.

Teinemaa, S. (1983). Probleemfilmid Valeria Andersoni moodi. Sirp ja Vasar, 16. dets, lk 11.


Retrodokumentalistika

Kino Artis: Vabariigi sünnipäeva puhul näitab festival DocPoint Tallinn kinos Artis nõukogude Eesti retrodokumentalistika valitud palasid, mis koondatud kolme temaatilisse programmi: poliitika, poeesia, olme. Ekraanil on kurioosumid, veidrused, propaganda ja muidu hea meenutus ajast, mille probleemid tunduvad tänapäeval enamasti banaalsed, ent vahel ka endiselt aktuaalsed. Miks Lasnamäel on kanal? Kas naine saab olla edukas teadlane? Kuidas leida endale partner kogu eluks? Nendele küsimustele otsitakse (ja leitakse) vastuseid 24. - 26. veebruaril [2012 – toim] kell 17. Piletihind vaid 3 €.

Nõukogude Eesti retrodokid: Olme

Selles valikus on filosoofilisemaid ja konkreetsemaid ülesvõtteid sellest, kuidas kulges nõukogude inimese elu, mis probleemid tal olid, mis muret tegi, mis rõõmustas. Programmis on suur rõhk ka noorsool, vaieldamatult naljakaim on ...JA SUPP SAAB VALMIS ÕIGEL AJAL, mida teadjamad filmihuvilised ikka ja jälle arhiivist nõutamas käivad.

Nõukogude Eesti retrodokid: Olme, http://www.kino.ee/Event/2112/ (19.06.2015).


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm