… ja teeb trikke (1979)

Fakte filmi valmimisest

Joonisfilmi "Võimatu karupoeg" stsenaariumi valmimine: 03.09.1978
Joonisfilmi "Muundumised" lavastusprojekti valmimine: 01.02.1979
Stsenaariumi konsultant Jevgeni Safjan kaasati töösse seoses raskustega stsenaariumi kinnitamisel NSV Liidu Kinokomitees.
Filmi ettevalmistusperiood: 20.11.1978 - 07.02.1979
Valmis joonisfilmi "Võimatu karu" režiistsenaarium: 01.03.1979
Võtteperiood: 08.02. - 10.09.1979
Montaaž: 20.06. - 10.09.1979
Filmi üleandmine - 11. september 1979
Filmi maksumus - 31 715 rubla.

Linastusluba nr MB-05995 väljastati filmile 12.10.1979. 
Linastusluba nr 74/79 väljastati filmile 15.10.1979. aastal: Filmi võib demonstreerida kogu Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1803. Joonisfilmi "... ja teeb trikke" põhidokumentatsioon.

Diktoritekst (millest lõppvariandis loobuti)

„Ükskord vanal hallil ajal elas roheline karu. Loomad teadsid, et ta käib ringi ja teeb trikke. Aga nad ei teadnud, et trikke ei saa teha üksinda. Peale trikkide tegija peab ilmtingimata olema ka nägija. Karu oskas teha kõikidest trikkidest neid kõige raskemaid - moondamistrikke.
Oma trikkidega tekitas karu suurt segadust. Ikka tuli ta kas valel ajal või vale koha peal. Muidugi pahandas säärane lollitamine ka teisi loomi, sest mine tea - täna teda, homme võibolla sind ennast?
Aga karu käis muudkui ringi ja otsis visalt oma trikkidele vaatajat. Äpardused kurvastasid ka karu ennast, kuid mitte kauaks, sest karu oli väga rõõmsameelne elukas.
Tühja siis neist trikkidest, mõtles karu. Hakkan parem lihtsalt pilli puhuma. Ja karu läkski ära sinna, kus ...
Aga ei! Järsku karu mõistis, et loomad on esmakordselt tema pärast kokku tulnud. Loomad hakkasid viimaks taipama, et karu ei soovi kellelegi midagi paha. Lausa vastupidi - roheline karu on täitsa vahva sell!“
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1802. Joonisfilmi "... ja teeb trikke" toimik.

Arvamusi Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelult

S. Kiik: Priit Pärna filmi vooruseks on õnnestunud trikistik ja see on üks viimase aja huvitavamaid lastefilme.
K. Haan: Eriti kiidaks kunstnikutööd. Väga huvitav on ka muusikaline kujundus. Film tervikuna on tähelepanuväärne.
S. Školnikov: Olen nõus.
L. Ilves: Priit Pärna filmil on väga huvitav teostus. Üks asi on pedagoogika seisukohast vale - kas pilt vajab üleseletamist, tekst muudab Pärna filmi literatuurseks ja illustreerivaks.
E. Rekkor: Enne kui film satub pedagoogide ette, satub ta NSVL Kinokomiteesse ja seal küsitakse - mida autor tahtis öelda ja miks on Karu roheline.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1802. Joonisfilmi "... ja teeb trikke" toimik.

Priit Pärn: sõnum peab toimima emotsioonide kaudu

Katke intervjuust:

Kas  moondumiste, metamorfooside keel on teie jaoks multifilmis parim eneseväljendusvahend? Mis tuleb edasi?
Filmis «... ja teeb trikke» olid need moondumised mulle endale huvitavad, edaspidi pole nad erihuvi pakkunud. «Harjutustes iseseisvaks eluks» ei omandanud nad mingit olulist rolli, «Kolmnurk»  läheb sellest reast tagasi, samuti nagu mingil määral «Aeg maha»: ka seal on tegelikult puhtmoondumiste osa võrdlemisi väike, põhiliselt kasutatakse selles kõikvõimalikke joonistatud huumori võtteid. Kahtlemata jäävad need moondumised ka edaspidi mu filmidesse, sest multifilmi võimalused sellised ongi — kas teha visuaalset nalja või anda kujund. Enda jaoks aga peaks loogiline rida arenema tunduvalt tõsisema  ja raskema filmi suunas: too tulevane film oleks groteskne ja sisaldaks kindlasti ka metamorfoose, kuid võibolla oleks isegi  lähem mängufilmile. Näeksin oma teed nii: maksimaalse  multifilmi võimaluste kasutamisega käsitada samu probleeme, millest võib rääkida mängufilmis.

Kontseptsioon multifilmis? Naljafilmis?
Kui filmi sõnum on ühe lausega väljendatav, oleks olnud õigem kirjutada publitsistlik artikkel. Ning kui filmi puhul küsitakse  «Mida sellega öelda tahetakse?» — siis üks kahest: kas film on ebaõnnestunud või küsija lähtekoht vale. Igal juhul peab film olema eluga seotud. Laias  laastus on nõukogude multifilm eluga nõrgalt seotud, elab oma steriilses maailmas.

Arvan, et multifilm on liiga kallis ettevõtmine, et edastada mõnda  lihtsat sõnumit: see on hea, see halb. Autor peab endale aru andma, millest ta filmi tahab teha, autoripositsioon peab talle enda jaoks selge olema. Sõnum peab toimima emotsioonide kaudu; mis aga vor­misse puutub, siis — film olgu huvitav, muidu võib ta sisaldada ükskõik kui kaaluka idee, kuid ta pole hea film. Millega see saavutatakse, kas trikitulevärgiga või muuga, see on autori laadi küsimus.
Balbat, M. (1985). Taaspärjatud Pärn [muljeid Portugali festivalilt]. Sirp ja Vasar, 6. dets, lk 7.

Helilooja Olav Ehala koostöö algusest Priit Pärnaga

"Viimasena sattusin animatsiooni juurde, millele olen ilmselt kõige rohkem orienteerunud. Ka see oli juhus - aga võib-olla saatus ongi selline, et viib kokku inimesed, kes peavad kokku saama?
Oma esimese iseseisva filmi "Kas maakera on ümmargune" tegi Priit Pärn koos Apelsiniga. Siis sain Priit Aimla kaudu Priit Pärnaga tuttavaks ja alates järgmisest filmist on kõik minuga tehtud. Tollal tegutsesid igasugused kunstinõukogud ja toimetajad ja mäletan, et kord, pärast "Karupoja" filmi valmimist, tõdes üks tuntud filmimees, et ebaprofessionaalset montaaži on võimendatud veelgi ebaprofessionaalsema muusikaga. Järgmise filmi, "Harjutusi iseseisvaks eluks" puhul aga ütles keegi filmikriitik: "No mõtle, mis muusika see on, pool on tehtud trummidega!" Umbes et - nii lihtsalt ajas läbi, ei viitsinud korralikku muusikat kirjutada.
"Harjutused iseseisvaks eluks" oli huvitav selles mõttes, et muusika on tehtud filmi rütmikasse. Välismaa festivalidel, kus film käis, ei uskunud seda keegi, kõik arvasid, et animatsioon on muusika rütmis tehtud. See oli suur ja keeruline töö, aga õudselt põnev. Esialgsete kohalike mahategemiste kiuste läks Pärnal hästi ja ta sai tuntuks ..."
Roose, R. ja Marttila, R. (2003). Soolo: "Kui tahad näha, siis silmad sule." [intervjuu Olav Ehalaga Priit Pärna animafilmidele muusika kirjutamisest]. Muusika, nr 1, jaan, lk 2-9, ill.

Edu Varna festivalil

Võistluskategoorias, kus konkureerisid filmid pikkuse­ga 5—15 minutit, tuli esikohale ja pälvis peaauhinna režissöör Rein Raamatu joonisfilm «Suur Tõll». See ei jäänud aga ainukeseks tun­nustuseks: režissöör Priit Pärna filmi «...ja teeb trikke» hinnati ««Balkanturisti» Interhotellide Ühenduse» asutatud ja festivali põhižürii määratava parima lastefilmi eriauhinnaga «Karusell».
Kuidas publik reageeris, mida arvati? Rein Raamatu «Suures Tõllus» hinnati ter­viklikkust, omanäolisust. "...ja teeb trikke» puhul oli mulle ootamatu just selle graafilise lahenduse tunnustav märkimine õige mitmelt poolt.
Pärn, P. (1981). "Tallinnfilmi" multifilmide edu Varna festivalil [muljeid festivalilt, kus auhinna pälvisid "Suur Tõll" ja "...ja teeb trikke"]. Sirp ja Vasar, 6. nov, lk 11.

Edu Balti noorte kineastide loomingu ülevaatusel Riias

Üritusel, mis toimus 13.- 16. septembrini Riias, sai parima multifilmi tiitli "...ja teeb trikke".
K. Raag: "Alates 17. sekundist, mil kala hüppab veest välja, ja kuni lõpuni jälgis saal, kus istusid koos vaid kinoprofessionaalid, filmi valju naeruga, mis paiguti paisus ovatsiooniks, nõnda et tõlkijat, kes läbi mikrofoni valjuhääldisse rääkis, oli võimatu kuulda. Äärmiselt tempokas ja naljakas film, kuid selle puhul saab ka pisut norida: kas ei mata fantastiline, pidurdamatu ja maitseka fantaasiaga loodud trikistik ideed — pole nii liht­ne kunstnikul kunsti teha?"
Raag, K. (1979). Balti noored kineastid Riias [osalenud filmid: "Poiss ja liblikas", "Une-Mati lood IV", "...ja teeb trikke"]. Sirp ja Vasar, 5. okt, lk 11, ill.

Filmist ajakirjanduses

Jaan Ruus: „Pärna enda loodud liikuvate karikatuuride gro­tesk on paradoksaalselt teise­nev, hüplev, artistlik; oma näi­lises  kergemeelsuses jõuab ta aga ootamatult tõsistele järeldustele.
Multiplikatsioonisuundade arengutasandil on Pärna filmid poleemilised: tema karikatuur­sete kujundite vaimurikkaid metamorfoose on «Sojuzmultfilmi» mõni vanameister nime­tanud «liikuvaks graafikaks» (see ütlus peaks kandma kergelt halvustavat tähendust). Allakirjutanule igatahes tundub, et Pärn püüab maksimaalselt kasutada just ajas para­doksaalselt liikuva joone võimalusi. Neid tulvab eriti tihedalt tema filmides «... ja teeb trikke» (ve­ne keeles «Roheline karu») ning «Harjutusi iseseisvaks eluks». Igatahes on Pärn tänu oma nii laste kui ka täiskasva­nute poolt võrdsel heal meelel vaadatavatele filmidele saanud tunnustuse ja leidnud arvuka publiku.“
Ruus, J. (1981). Multifilmi liikumisi [eesti animafilmist ja selle tegijaist]. Sirp ja Vasar, 17. apr, lk 3, 11.

Jaan Paavle: „Priit Pärna juba vara­semates filmides huvitavalt avaldunud anne näib aga kulmineeruvat filmis «... ja teeb trikke». Väga ähmane ja kaudne paralleel ammu näh­tud «Kollasele allveelaevale» ei sega filmi jälgimist, nautimist ja mõistmist, et see on tehtud särava fantaasiavooga ja läheb tõusvas joones algu­sest lõpuni välja, kuigi kohati tekib kiuslik mõte: «No näis, mis ta nüüd veel suudab väl­ja mõelda?», ent film ise oma trikkidega veenab meid ime­de loomulikkuses  ja võima­likkuses, piiramatuses. Va­hest vajalikkuseski. Ka puhtvisuaalselt pakub film palju: ootamatud, värvikontrastil põhinevad kaadri ülemine­kud, ootamatu kujundiloogi­ka. On see liialdus öelda, et «... ja teeb trikke» on trikimeister Priit Pärna autoport­ree?
/---/
Filmis «... ja teeb trikke» oli kahe vastandpoolu­se kokkupuude vaid visuaal­ne, vaatlev: üks, teistest radikaalselt erinev olend, võlur-karupoeg, lõbustas tõsiseid ja vägevaid. See, kas need tri­kid, nende vaatlemine, kedagi ka muutsid või mitte, ei ole teada — see polnud filmi si­suks ega eesmärgiks. /---/

Kummatigi aga tõestab Priit Pärn veenvalt, et imede-trikkide ilmumine pole ei ta­valine ega ka imeline, vaid et elu ise koosnebki imedest — kuid mitte imede tavalisusest, vaid imede kordumatusest. /---/

Kunsti ülesanne ei ole anda lõplikke vastuseid, ta ülesanne on meid ärgitada neid ot­sima elust, vastama eluga. Ja lohutama, julgustama, ka naerutama, lõbustama. Kõiki neid nõu­deid on Priit Pärna kolm autori­filmi järginud ja täitnud, autori areng on liikunud tõusuteed, mis aga peaasi: filosoofilise süvene­mise suunas.“
Paavle, J. (1981). Trikimeistri ehtsad trikid [Priit Pärna filmidest "...ja teeb trikke" ja "Harjutusi iseseisvaks eluks"]. Sirp ja Vasar, 29. mai, lk 11.

Jaan Ruus: „Juba esimeses filmis õnnestuvad Pärnal karikatuurijoont abiks võttes filosoofilised üldistused: see, mis ei õnnestunud Raamatul. Ja Pärn jätkab. Ta avastab, et joonisfilmis saab tegelastega toime panna lausa mustkunstnikumoondumisi. «... ja teeb trikke» külvab Pärn üle vaimukate metamorfoosidega, ladudes head ja halvad trikid valimatult üksteise kõrvale, oluline, et aga naerma ajaks. (Mille eest, just selles sõnastuses, saigi Nõukogude Eesti filmifestivalil preemia — ju siis ajaski naerma.)

Kõik Pärna filmid on poleemika kirjandusliku süžee vastu. "Maakeras" viib ta süžeenõude absurdi — sirgjoon (ümber maakera) osutub ringiks, tegevus lõpeb sealsamas, kust algas. «... ja teeb trikke» küll säilitab näiliselt süžee, kuid filmidramaturgiat kannab trikiakrobaatika. Mitte vektoriaalne sirge, vaid ringjoon (spiraal?) näib teda huvitavat — ka kontseptuaalselt. Tema tööd üritavad vaimukalt ja haakudes osaleda aktuaalsete probleemide lahendamata ringis, nagu ühele karikaturistile kohane. Seda ka viimases, ekraanidele veel mitte jõudnud filmis «Kolmnurk».

Igatahes on Pärn oma teadmatuses ja tahtmatuses teha filme nii, nagu seni on tehtud, muutunud filmimeheks, kel on nüüd oma nägu ja laad, mida  koteeritakse üleliiduliseltki. Võimalik, et just teatav isolatsioon annab teinekord mõningatele kunstinähtustele läbilöögijõu.“
Ruus, J. (1982). Multimarginaale [animafilmidest "Suur Tõll", "Klaabu kosmoses", "...ja teeb trikke", "Ohver", "Välek Vibulane"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 38-47.

Andreas Trossek: „“...ja teeb trikke” on vormiliselt täiesti ühemõtteliselt „Kollase allveelaeva” sõiduvees teostatud linateos: popiesteetikast tuletatud kujundusliku lahendusega, jaburate loomatüpaažidega ja värvikirev, kandes samas äratuntavalt Pärna idiosünkraatilist käekirja, mis ei lase rääkida otsesest eeskuju kopeerimisest. Pärn on eri aegadel korduvalt kinnitanud, et „...ja teeb trikke” tegemise põhiajend oli erinevate kujutisega metamorfoosidega katsetamine ja kui tegemist polnuks Nõukogude Liidust pärit autori, vaid „vaba Lääne” animalavastajaga, tekkinuks paratamatult paralleelid 1960. aastate lõpu psühhedeelilise kunsti ja muu hipiajastu populaarkultuuriga.“
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.

Eesti multifilmide arutelu Moskva Kinomajas 30. jaanuaril 1980

Põhiväitlus käis A. Paistiku ja P. Pärna tööde ümber, mis olid ka lähtekohaks põhimõttelisemale poolt- ja vastujutule eesti joonisfilmi suundumuste üle. Diskussioon kujunes nii elavaks ja sõnavõturohkeks, nagu ta oli, osalt ehk tänu vene joonisfilmi vanameistri F. Hitruki mõneti intrigeerivale avajutule. Tunnustades eesti nooremate joonisfilmiloojate ülihead visuaalset fantaasiat, nende filmide rikkalikke detailileide, mida korduvatel vaatamistel üha avastad, huvitavat joonistust ning autorite head graafilist ettevalmistust, ei pidanud F. Hitruk Pärna ja Paistiku töid veel eriti kinematograafiliseks multiplikatsiooniks, pigem liikuvaks graafikaks. Puuduvat sisemine kinematograafiline liikumine, ka ehtsalt filmlik montaaž: siin oldavat veel tee hakul. Nii «Klaabus» kui ka P. Pärna filmis «... ja teeb trikke» on süžee ise väga lihtne (viimases banaalseim!), kuid teostatud ülirikka fantaasiaga, kogu aktsent on sellel, kuidas asi tehtud. Sealjuures aga ei olnud «Sojuzmultfilmi» maestrole meie noorte multifilmikunstnike joonis alati vastuvõetav: ta laskis käiku termini «Priit Pärna filmide antiesteetika».

Samas leidis F. Hitruk kohe mitu oponenti. Nii arvasid filmidramaturg A. Lipskerov, P. Stepantsev, S. Assenin ja teised, et termin «antiesteetika» ei ole kohane: P. Pärna filmide puhul on tegemist oma, teistsuguse ning väga huvitava esteetikaga, mis on aga arvestatav ja perspektiivikas.

A. Lipskerov: «Vaatan kadedusega eestlaste multifilme! Meie siin nagu teame täpselt, kuhu ja kuidas multifilmi tee läheb, ning kõnnime seda teed mööda, nemad aga ei tea, pöörduvad kõrvalteedele, otsivad, eksperimenteerivad! Nii tekib erinev esteetika, kuid see ei häiri sugugi. Meie oleme harjunud ühe teega, las käime seda. Nendel on teine tee!»

Režissöör J. Gamburg: «Termin «kinematograafiline multiplikatsioon» on nonsenss: multiplikatsioon on iseseisev kunstiliik, tal on omad väljendusvahendid. Nii loovad ka eesti multifilmitegijad oma vorme, mis võivad olla vägagi viljakad.»
Balbat, M. (1980). ...ja tegid trikke [eesti multifilmide arutelu Moskva Kinomajas]. Sirp ja Vasar, 15. veebr.

Info peale lõputiitreid

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee
ja trickWilk (Saksamaa)
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
© Tallinnfilm 1979 / 2007

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Priit Pärna varajaste animafilmide DVD on sarja 6. DVD, ilmunud 7.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Kas maakera on ümmargune (1977)
... ja teeb trikke (1979)
Harjutusi iseseisvaks eluks (1980)
Kolmnurk (1982)
Aeg maha (1984)
Eine murul (1987)

Prantsuse kogumik        

Prantsusmaal anti välja kogumik kahest DVDst "Priit Pärn Integral 1977-2010"

9.12.2013

Prantsuse stuudio Chalet Pointu ja CaRTe blaNChe andsid välja Eesti animalegendi Priit Pärna DVD. Retrospektiiv hõlmab kõiki Pärna 12 animafilmi ja kannab nime “Priit Pärn Integral 1977-2010”. Filmid on inglise, prantsuse ja jaapani keelsete subtiitritega. Lisaks on DVD’l veel 3 reklaamfilmi, üks Pärna õpilaste film ning kaks dokumentaalfilmi Pärnast. Filmidele lisaks on DVD’ga kaasas ka 20 lk buklett. DVD on mõeldud peamiselt prantsuskeelsele ja Jaapani turule.

Seoses Priit Pärna DVD esitlusega Pariisis, näitas Forum des Images 6. ja 7. detsembril ka valikut varasematest filmidest. Linastusid “Kolmnurk” (1982), “1985” (1995),  “Karl and Marilyn” (2003), “Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) ja “Tuukrid vihmas” (2010). Priit Pärn oli ka ise Pariisis aukülalisena kohal, et oma filme sisse juhatada.
Prantsusmaal anti välja DVD Priit Pärna animafilmidega / Joonisfilm, http://www.joonisfilm.ee/archives/1747 (2.09.2015).