Avaleht » Filmiliigid

Dialogos (2008)

Animafilmid Kestus: 04:43

Huviinfo

Autor filmi saamisloost

Ülo Pikkov: „Mind on paelunud küsimus, miks oleme oma lemmik­laulu või -ansamblit nõus kuulama sadu kordi, seevastu lemmikfilmi vaatame harva üle paari korra. Olen ammu tahtnud teha muusikavideolaadset animafilmi. Seni olen pea kõik oma filmid teinud Eesti Joonisfilmis, kus on abiks suur hulk animaatoreid ja teisi tehnilisi töötajaid. Soovist end üksi proovile panna ja uudishimust uute tehnikate vastu tekkis ka see idee. Oma rolli mängis muidugi asjaolu, et õpetamine kunstiakadeemias võtab mu põhilise ärkveloleku aja ja paralleelselt kooliga ei ole võimalik stuudios filmi teha. «Dialogos» ongi valminud põhiliselt öösel, kui kõik teised inimesed magavad.“
Tuumalu, T. (2008). Eesti animatsiooni homne päev annab endast märku. Postimees, 19. mai, lk 16.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Väga üldiselt öeldes kujutab Ülo Pikkovi eksperimentaalne animakomöödia endast filmilindile kribitud trikkide jada. Selles üpris suvaliselt seotud ahelas tuleb ette igasugust inimlikku jama, äpardusi, animaalset absurdi, ebaloomulikku deformatsiooni ja plahvatuslikke moondumisi. Režissöör tunnistas, et tegi seda pealt neljaminutilist filmi neli aastat. Varasemast meenub, et Mati Kütt graveeris kunagi 1990. aastatel eesti filmi kriisi ajal samal meetodil otse filmilindile oma kümmekond tuhat kaadrit.

Pikkovi trikistiku jada on oma vaimukates ja ka vähem haaravates üleminekutes jälgitav ühe kaskaadina, milles pole jutustavat lugu, ent seda enam pead pööritama panevaid haakimisi. /---/

Tempo on tõesti väga üles kruvitud, üks vaimukus ei jõua emotsionaalselt õieti lahenedagi, kui teine juba peale kargab – ja vuhinal aina edasi. Visuaalse vastuvõtuks ja selle tõlgenduseks ei jää vähimatki mahti. Nõnda hakkavad mingil sekundil eraldi võetavad trikid ja nipid üksteist neelates tühistama. See ongi lühifilmi suurim puudus, aga kummatigi ka voorus, sest tervik mõjub ühe kiirelt piitsutava padajannina. Pildi ja minimaalselt markeeriva sõna vahekord antakse kiiresti justkui välgutavas tempos animeeritud tsirkus.

Kahjuks ei saanud seda valangut vaadata analüütilisemalt aegluubis. Oletan, et mõneti häiriv tervik võiks sellest midagi võita, kui filmi tempo ehk liikumiskiirus umbes 25 protsenti aeglasemaks keerata. Sellisel juhul aga peaks hoolikalt eristama kiirust nõudvaid lahendusi, mis hakkaksid tingima jõnkse. Nõnda aga kaoks „Dialogos’t” läbiva meeletu trambi terviklikkus, mida on samas ühtse ja ülekoormatud ahelana raske hoomata. Vaataja on igasuguste pistetega läbi raputatud ja need sutsakad jäävad ärritavalt sügelema; film ei vihtle nagu mahlakas kasekimp, vaid kui kuivanud kadakas. Ja kiiruga nuheldud vaatajas jääb hõõguma kihelev ärritus.

Pikkovi piitsutav pildipadajann peaks animafilmifestivalide nõudlikumal publikul juhtmed vahelduseks lühisesse viima. Vahest see ongi taotluslik ülekeevitamine?“
Teder, T. (2008). Pikkovi piitsutav padajann [joonisfilmist "Dialogos"]. Sirp, 13. juuni, lk 15.

Mari-Liis Rebane: „„Dialogose” näol on tegu karikatuuranimatsiooniga, kus iga lõik markeerib mingit sketši, semiootilist vigurit või sõnamängu. /---/

Mirjam Tally muusika loob jutustuse ümber kergelt humoorika varjundi, mis liigub oma bobmarley’likult põrkuva meloodiaga nagu deformeeruv kummipall läbi kogu filmi, kätkedes vahepeal sigivate kärbeste tüütut pininat, sigade ruigamisest plahvatusteni välja.

Kiirelt vahelduva, pealtnäha liiga hüpleva montaaži vahel on siiski loetavad seosed, mis võivad esimese hooga vaataja silme alt ära joosta. Tegu on sprindiga, kus pärast stardipauku enam aega selja taha vaadata ei ole.

Võib öelda, et animeeritud kaadrid ise on pigem staatilise iseloomuga, sest animatsioon markeerib enamasti vaid väiksemaid liikumisi ja ei tegele realistliku dünaamika ega huvitavate rakursside loomisega, vaid lihtsa ja art brut’ilikult naiivse kujutamisstiiliga. Animeerimise staatikat on leevendama pandud filmi turbomontaaž, samuti on filmi peale joonistamise meetodi eeliseks elav, särisev-elektriline visuaalkeel, mis juba ise lisab staatilistele kaadritele dünaamilisust. See äratuntav tulemus on ka põhjus, miks animaatoril tasub kraapimistehnikasse kui visuaalsesse väljendusvahendisse nii kannatlikult suhtuda. Tegemist on meetodiga, mis on kuulsaks teinud ka legendaarse animatsiooniguru Norman McLareni, kes samade animeerimisvõtetega on edukalt püsima jäänud kui üks olulisim kaameravaba animatsiooni viljelnud režissöör.

Ülo Pikkovi sõnul oli „Dialogose” idee kaotada ära kindel lugu, tekitada popmuusikataoline essents, millel ei ole mingi konkreetse loo struktuuri. Kui vaataja juba teab loo korrastatud kulgu, ei teki tal enam huvi seda uuesti vaadata. "Dialogose" puhul oli eesmärk saavutada situatsioon, kus vaatajal on himu seda uuesti ja uuesti vaadata. Kui me oleme vaatajatena tavaliselt filmi puhul harjunud, et lugu on üles ehitatud selgetele loo jutustamise printsiipidele, mis kannavad meid läbi aja, kasvatavad empaatiat ja otsivad ülesehituse rütmis seoseid ja eesmärgile viivat tähenduslikkust, siis „Dialogos” ei ole tüüpiline ajas kulgev tervik, mistõttu selline narratiivsus on omapärane, sest selle suhe tervikuga on pooljuhuslik, peatumatu kulg ise ongi loo voolavus ja selle fiktiivsus eneses.“ /---/
Rebane, M.-L. (2010). Klaustrofoobiline absurd animatsioonis. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 114-116.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm