Ada + Otto (2013)

„Multivant – uued eesti animafilmid“

„Ada + Otto“, režissöör Ülo Pikkov
„Limonaadi lugu“, režissöör Vallo Toomla
„Liivamees“, režissöör Pärtel Tall

Kohaspetsiifiline „Ada + Otto“

Pikkov otsustas tuua filmi sündmustiku Tallinnasse, sest mingis kindlas kohas toimuvat animatsioonilugu Eestis eriti ei tehta.
"Kui anima ajaloo peale mõelda, siis enne teist maailmasõda oli USAs palju selliseid filme, mis olid kohaspetsiifilised ja samuti kajastasid kaasaegseid probleeme, kas oli muutuv maksupoliitika või tööpuudus. Need filmid olid seotud ajalehekarikatuuridega ja see päevakajalisus oli nendes olemas," selgitas Pikkov.
"Lihtsalt nüüd on läinud animafilmid kaasajal kuidagi anonüümsemaks aegruumi suhtes. Ega ma ei oskagi öelda, miks. Aga nüüd vähemalt on üks animafilm, mis on suhteliselt konkreetses kohas ja ajas toimuv," lisas ta.
Kolm Eesti režissööri näitavad vaatajate köitmiseks oma animafilme koos / Uudised / ERR, http://uudised.err.ee/v/kultuur/8fcbee77-1d75-4958-91bb-f7457fe5af63 (12.03.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Pikkov oma tuntud headuses, aga siingi jäi natuke puudu loo selgusest. Tehniliselt väga hästi teostatud. Ääretult võluvana mõjus Tallinna vanalinn.“

Roman Baskin: „Vanad head multikad tulevad meelde. Lugu jookseb, lihtne ja haarav, tegelased huvitavad, ja mis põhiline: vaimukas!“
Eksperdid hindavad: Lastefilmide kassett „Multivant“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmidele]. Postimees: AK, 26. okt, lk 10.

Jaan Ruus: „Filmi moraal: kui oled vares, siis ole, sa ei pea endale inimabikaasat ihaldama. Nalja filmis ikka saab, Pikkovi käekiri on à la noor Pärn.“
Ruus, J. (2013). Multivant - eesti animafilmid. Eesti Ekspress, 24. okt, lk 47, ill.

Kristiina Davidjants: „Tõsi ta on, et filme oleme jälle professionaalsel moel tegema hakanud alles viimastel aastatel, kuid tõsi on ka see, et mitte ükski hoone ei valmi ilma tugeva vundamendita ja näiteks huvi filmi vastu saab alguse juba lapseea multikate aegu ning neid on kodumaised animalavastajad teinud küllaga. On põlvkondi, kelle sirgumist tähistas Aatomiku sahmerdamine, on ka neid, kes mäletavad oma lapsepõlvest peamiselt Klaabut või siis veidi hiljem hoopis naksitralle.

Nüüd siis esilinastub Artise kinos kolm uhiuut eesti animafilmi. Ühispealkirja «Multivant» all saab neid näha mitmes Eestimaa kinos ja teadupärast aitab Kinobuss tuua filme ka sinna, kus kino kui säärast enam pole. Sedakorda on tegu filmidega, mis loodudki mõttega lastele näitamiseks ja vaatamiseks.  
/---/

Kui kaks eelmist [ "Limonaadi lugu" ja "Liivamees" - toim] jutustust pärinesid Nukufilmi stuudiost, siis Ülo Pikkovi «Ada + Otto» näol on tegemist joonisfilmiga. «Ada + Otto» on kolmest filmist tugevaim, kuid see pole ka ime, sest Pikkovil on teiste kolleegidega võrreldes tugev edumaa kogemusepagasi näol olemas (annet rõhutada oleks vist triviaalne, seda on pealegi ilmselgelt kõigil kolmel küllaga).

Pikkovi animafilmimaailma iseloomustab lisaks vaatemängulisusele sõna otseses mõttes tugev kohataju, kus vilksatavad diskreetselt ajaloolised sümbolid ning teada-tuntud kohad ja hooned. Suvises turistiderohkes Tallinnas elab ja unistab vares Ada. Vabal ajal piidleb ta ilusaid pulmalisi ning unistab ka ise suurest armastusest. Ning oh üllatust – tema kire objektiks saab arhitekt Otto, kes sebib mööda vanalinna ringi, kaenlas uhke pilvelõhkuja projekt.

Et Otto oma võrku püüda, on Ada sunnitud ette võtma imelise muundumise, mida kirjeldada pole mõtet – seda on lõbusam näha oma silmaga. Aga kui kaugele sa vaene hing võõraste sulgedega ikka lendad...

Õnneliku lõpuga Ada ja Otto loole annab värvi juurde Vaiko Epliku lendlev muusika. Pikkovi visuaalne maailm on tihe, kuid mitte pealetükkival moel. Pigem annab see vaatajale võimaluse vaadata filmi mitu korda, et avastada iga kord midagi uut.

Lõpetuseks võib tõdeda, et eesti animafilm on mitmekesine kraam – äärmustesse minnes öelgem, et see ei tähenda ainult Priit Pärna, kellest mööda vaadata on võimatu, või siis Lottet, kes on veelgi kindlamalt meie argielus oma kanda kinnitanud. Siia mahub igat masti autoreid ja nemad omakorda teevad oma filme erinevatele vaatajatele. Tuleb vaid osata vaadata.“
Davidjants, K. (2013). Eesti lood meie lastele ["Multivant"- uued eesti animafilmid: "Ada+Otto", "Limonaadi lugu" ja "Liivamees"]. Postimees, 18. okt, lk 17, ill.

Andres Laasik: „Uued kodumaised lühianimafilmid on küll head, kuid Eesti animatsioonimaailmas siiski keskmised. Et kolm lühianimafilmi vormusid kinos Artis üheks seansiks, on suurepärane. Vallo Toomla „Limonaadi lugu”, Pärtel Talli „Liivamees” ja Ülo Pikkovi „Ada ja Otto” esindavad head animatsiooni, ent häda on selles, et meie kodumaine animafilm on nii äge, et laiemas perspektiivis vaadates on tulemus keskmine.

Just keskmine, mitte keskpärane, sest viimast ei luba nende teoste kohta öelda kolme filmi isikupärasus ja kunstiambitsioon. /---/

Kõiki kolme teost päris ühise nimetaja alla viia oleks vale. Pikkovi vares Ada lugu on pikem, aga ka küpsem ja teostuse poolest meisterlikum. Kuid siiski on narratiivi lonkamist siingi, hea absurdihuumoriga kõrvalteemad kipuvad pealiini katkendlikuks tegema. Terviku kokkukõla võinuks olla suurem ja see häda on teise kahe animatsiooniga ühine.

Mingil juhul ei ole nende animatsioonifilmide vajakajäämised nii hullud, et tegijaid võiks ideepuuduses süüdistada. Oma tera on igas loos ja seda saab mõnuga nautida nii laps kui ka täiskasvanu. Aga selleks, et kinos seansina läbi lüüa, peaks teosed tugevamad olema.

Kõigi kolme filmi autorid mängivad mõnuga sürrealistlike vormidega, mis on muutunud Eesti animatsiooni kaubamärgiks. Fantaasiat, mida visuaalsete kujundite nuputamisel rakendada, on igal filmil küllaga. Puudub aga võime kõik need kujundid ühtsesse ritta seada.

Midagi on meie animatsiooniga lahti. Meie audiovisuaalkultuuris ja ka etenduskunstides vohav lugude põlve peal nikerdamise kihk kipub ka animatsioonis kunstitulemust varjutama. Äkki tuleks värskeid tuuli otsida koostööst kirjanikega? On ju Eesti animatsioonile kirjutanud sellised klassikud nagu Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Arvo Valton ja Rein Raud. Teise inimesega midagi koos teha on muidugi raskem, aga kes on öelnud, et töö peab kerge olema.“

Laasik, A. (2013). Vares Ada ei lenda väga kõrgelt [arvustus: "Multivant"- uued eesti animafilmid: "Ada+Otto", "Limonaadi lugu" ja "Liivamees"]. Eesti Päevaleht, 30. okt, lk 12-13.