Kitsas on värav (2002)

Kersti Uibo film uuris elu Kosovo kindlus-kloostris

Kerstist sai kloostris Katarina. “Kui ma esimest korda Kosovos käisin, ei võetud mind Gracanica kloostris omaks – kloostrimaailm on nii suletud süsteem. Alles siis, kui ma aasta pärast sinna tagasi läksin, oli suhtumine teine,” räägib Kersti Uibo. Filmi tegi ta Katarina Uibona, sest kloostris kutsuti teda Katarinaks – kõik kümme nädalat, mis ta filmis.
Helesinise põllega serbia nunn. Filmi peakangelane nunn Teodora, kes veedab päevi Kosovos kloostri väraval seistes ja naljaviluks rahuvalvajaid kepiga sihtides, astus õhtupäikeses otse kaadrisse juhuslikult. Sellest sai alguse sõprus. “Filmisin õhtuses valguses seda väravat ning sellest sai filmi juhtmotiiv “kitsas on värav, mis viib ellu,” ja Teodora kui selle värava väravavaht,” lausub filmitegija.
"Teodora elab teadmisega, et kõik siin maailmas on ajutine. Ka see klooster, kus ta praegu asub, võib pärast sõdurite lahkumist märklauaks osutuda,” räägib filmilooja. Teodora eesmärk on naerda või naerma ajada ajal, kui kõik nutavad. Kuidas muidu saakski ta oma jumalat teenida kloostris, kus igal hommikul toimuvad sõdurite rivistused ja mille ümber kerjavad lapsed ning tapetakse ikka veel inimesi. “Minu jaoks on Teodora pühak, kuigi see teadmine kloostrile meeldida ei pruugi,” ütleb Uibo. “Ma katsun elada samamoodi, nagu Teodora – selles hetkes, mis meile on antud,” ütleb Uibo.
http://www.epl.ee/news/kultuur/kersti-uibo-film-uuris-elu-kosovo-kindlus-kloostris.d?id=50928979

Kersti Uibo: „Elu lavastab ja sina võtad üles”

Kust tuli Kosovo teema?        
Nägin kord üht brittide tehtud dokfilmi „The Cry from the Grave” („Karjatus hauast”). Kogu film oli surmast, algas ühe tapetu matustega ja lõppes matustega. Tekkis mingi trots, et miks portreteeritakse Balkani inimesi kui julmi või jõhkraid ja tekitatakse stereotüüp. Vahel saab mõõt täis. Sõda oli Balkanil väga verine. Briti televisioonis näidati seda pidevalt, ka Sarajevo blokaadi. See puudutas väga tugevasti. Kui näed aastaid, et kui õudsed inimesed seal on,  siis ühel hetkel elu lükkab su n-ö käima. Juba tasakaalu pärast on vaja vastandit. Mõtlesin, et tahaksin sinna sõita ning teha ühe inimliku filmi tavalistest inimestest ja näidata, et need inimesed, kes seal elavad, on täpselt samasugused nagu meie.

Ja siis läksitegi. Kuidas kohapeal filmitegemisse suhtuti?        
Läksin sinna neli kuud pärast pommitamist. Inimestel oli šokk. Sõda on kõige õudsem asi, mis juhtuda saab. Sõda on eriolukord. Sõja ajal on ju kõik inimesed liimist lahti, kogu ühiskond on haige. Igasuguseid asju juhtub sõja ajal ja kõik väravad on lahti. Ma ei ole õnneks pidanud seda ise üle elama, Kosovos nägin ma 2000. aastal järellainetust. Nii albaanlased kui  ka serblased olid kuidagi nii hädas seal ja kui kusagilt normaalsest elust tuleb keegi nende juurde – see annab jõudu. Sellest saab aru, kui matustel tullakse sinu juurde kaastunnet avaldama ja antakse kätt. See ei ole lihtne komme, vaid sellest saab jõudu. Mina läksin sinna tervest ühiskonnast, kus ei olnud sõda. Mind võeti hästi vastu.

Mis keelt te rääkisite? Kas nad teadsid teie rahvust?    
Rääkisin vene keelt. Serbia keelt ei osanud ma üldse. Miron oli ülikooliharidusega, tema teadis Eestist ja Baltikumi iseseisvumisest, teistele olin ma seal venelane ja Katja. Mul on meeles, kuidas esimese filmi ajal nunn Teodorat filmima hakates  ta mind kepiga „tulistas” ja ütles, et olen ameeriklane. Vastasin kiiresti, et ei, olen inglane. Ma ei ole kunagi oma rahvuse kohta valeandmeid öelnud, kuid seekord pidin stseenil laskma säilida. Kui oleksin öelnud, et olen eestlane, oleks kogu stseen lagunenud: ta oleks küsinud: „Mis, kuskohast?”. Esimest korda Kosovosse tulles mul mingi hirm siiski oli. Fond, kes mulle raha andis, lubas mind sinna ainult koos nende antud ihukaitsega.

Kosovo-teemalise dokfilmi „Kitsas on värav” tegemisest teie uue filmi valmimiseni on kulunud kümme aastat. Kas see, et lähete tagasi ja teete veel ühe filmi, oli juba tookord selge?        
Ei. Kui ära tulin, mõtlesin, et siia ma enam tagasi ei tule. Olin päris haige siis. Võib ju mõelda, kui raske on inimestel elada, kui on perevägivald. Aga kui vägivald ulatub üle kogu maa, siis oled nagu musta vihmapilve all. Tundlik inimene on nagu käsn: sa võtad kõik endasse, see lihtsalt tuleb sinu sisse. Olin tookord energiast täiesti tühi. Ütlesin, et sõidan Eestisse, et end taastada.  Kosovo-filmidega on mulle selgeks saanud, et ma pidin need filmid tegema, et kui inimesed näevad neid kaht filmi, tekib neil arusaamine.
Viitol, L. (2011a). Kersti Uibo: "Elu lavastab ja sina võtad üles" [intervjuu režissöör Kersti Uiboga]. Sirp, 27. mai, lk 24.