Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Režissööri kommentaar

Tõnu Virve: „Olen tundnud Linnustet üle kahekümne aasta. Linnuste puhul on tegemist erudeeritud, keerulise, kuid samas tagasihoidliku isiksusega, keda on saatnud haarav elutee. Ideaalne kuju portreefilmi tegemiseks.

Praeguse filmi olulisus on, et heidetakse valgust väliseestlaste tegevusele Euroopas ja et Vahur Linnuste on protsessis isiklikult osalenud ja juhtivas rollis. Ta ehedad ja seni varjul olnud  mälestused toovad meie ajaloomällu värskendavaid tuuli ja uusi avastuslikke arusaamu nii sündmuste tõlgendamisel kui väärtushinnangutes tuntud ajalooliste isikute ja sündmuste puhul. Mitmed siiani kinnistunud arusaamad ja ajaloolised tõed seatakse kahtluse alla.
Esile tulevad erinevad kodu ja väliseestlaste arusaamad ja mõtteviisid. See on oluline.    

Erinevate ajaloomälude teema on filmi loomise üks eesmärke. Okupatsioonide all elanud põlvkonna ja nende järeltulijate loodud ajaloomüütidele ning arusaamadele vastandub filmis mitmeti uus ja Euroopale iseloomulikum käsitlusviis, mis annab teosele laiema väärtuse, loob dramaturgilise pinge ning muutub oluliseks ka eesti kultuuri seisukohalt.“

Vaata täiendavat taustainfot filmi kodulehelt:
"Armud jäänud, armud tulnud" film - Freyja Film

Filmi motost

„Seadusandjad ja revolutsionäärid, kes korraga lubavad ühesarnasust ja vabadust, on kas fantastid või šarlatanid.“
Johann Wolfgang von Goethe

Filmi režissöör Tõnu Virve: „Peep Puks, kes tegi filmile süvaanalüüsi, soovitas selle olulise tsitaadi ja moto keelekasutust kaasajastada. Jätsin heasoovliku ettepaneku arvestamata, sest tahtsin vanamoelise keelekasutusega rõhutada möödunud sajandi esimese poole ajaloolist algallikat. Nimelt on selle Goethe tsitaadi valinud noor krahv Richard Nikolaus Eijiro von Coudenhove-Kalergi oma programmilise raamatu „Totaalne riik, totaalne inimene” motoks. Filmi motoks ongi võetud raamatu esimese eestikeelse trüki originaalsõnakasutus. Raamat on eestikeelses tõlkes ilmunud Eesti Wabariigi ajal kaks korda ja üks kord Nõukogude Eestis. Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Coudenhove-Kalergi teos avaldas meie põlvkonnale tohutut mõju. Mäletan Siim Kallase, Marju Lauristini, Rein Veidemanni ja teiste toonaste noorte inimeste tuliseid poliitilisi arutelusid. Kui Vahur Linnuste rääkis (ja mis on ka filmis!), et Coudenhove-Kalergi oli Euroopa Kolledžis ta õppejõud, olin vapustatud. Linnuste on isiklikult diskuteerinud Pan-Euroopa liikumise rajaja ja Euroopa Liidu peaideoloogiga!“
Virve, T. (2012). Olemuse peidetud tahk [laienduseks Olev Remsu artiklile „Pariisis ja Lembitul”, Sirp. 25. V 2012]. Sirp, 24. aug, lk 26-27.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: Virve saab filmi lavastajana kaadrisse Linnuste nooruslikkuse, mis on kadestamisväärne. Kaheksakümnendates aastates härrasmees on vaimukas ja mõtteerk. Jutustab oma elu lugu, peamiselt alates sealt, kui ta Eestist noorukina lahkus. Seiklusi oli elus kõvasti, võõrad riigid, teised kultuurid. Filmilugu elust, mis paneb õhku ahmima.

On olemas ka metatasand. Nimelt on Vahur Linnuste ka üks filmi stsenaristidest ja selle tegemise sisse on programmeeritud soov oma elu filmikaadritesse jäädvustada.

Nii et osalt on film autoportree ja osalt ei ole. Sest sulaselgelt paistab välja ka lavastaja soov luua juurde veel üks tasapind, kus Vahur Linnuste mõõduka edevusega enesetalletamise soov justkui kaamera kõrvalpilgu läbi ilmsiks tuleb.

Asi puudutab neid episoode, kus film Linnuste heietamiseks kipub langema. On olemas loominguline antagonism stsenaristi ja lavastaja vahel, kuid kumbki pool ei suuda seda oma tahte järgi kunstiliseks plussiks pöörata. Ent väikest dramaatilist naginat pakub see küll. /---/
Laasik, A. (2012). Kuidas portreteerida elukutselist eestlast, kes tegutseb Pariisis. Eesti Päevaleht, 3. mai, lk 14.

Olev Remsu: Minu meelest on portreefilmi autori esimene vaev leida õige portreteeritav. Kas igast väljapaistvast inimesest saab teha hea portree? Kindlasti mitte. Inimese teened rahvuse ja ühiskonna ees, olgu siis kultuuris, majanduses, spordis või muul alal, on tugev plusspunkt, kuid õiget, filmilikku filmi need plussid ei garanteeri. Pigem võib tulemus kalduda lakeeritud kroonukunsti poole, milliseid filme meil ongi hakatud juba tegema.

Natuke filmilikumad on pahategijate filmiportreed, kuid ka ainult sellest, et keegi on paadunud kurikael, jääb heaks filmiks väheseks. Suure portreefilmi kandja peaks sisaldama endas midagi väga vastandlikku. Ja vaat selle poolest on Vahur Linnuste portreefilmi õige kandja.

Kes ta siis on? Noorvana, Pariisi eestlane, boheemlasest arhivaar, humanitaarlasest militaar, literaadist majandusteadlane, keelemehest poliitik, veinisõbrast luuraja, pagulasest vasakpoolne, isa, kelle lapsed on ilmale toodud umbes poole sajandi pikkuse ajavahega. Ilmselt leiaks mõne oksüümoronpaari veel, kuid piisab nendestki. /---/

Mul on au tunda Linnustet isiklikult (õige pisut) ja ma võin filmi vaadates endalt küsida: millised episoodid viivad vaataja minu Linnustele kõige lähemale? Arhiiviepisoodid! Kust leiab arhivaar Linnuste oma suurimad leiud? Ikka omaenese arhiivist, mis täidab veinikeldrigi osa. Sel kummalisel moel on kahtlemata kõige õnnelikumad just boheemlikud arhivaarid, kelle hulka on au kuuluda Linnustelgi. Ei pea ju arhiivis hoidma ainult väärtuslikku kila-kola, samuti mitte paberdokumente. Kui arhiiv asub keldris, siis sobib see ka suurepäraselt veinikeldriks, kus võib hoida sama väärtuslikke pudeleid nagu paljud arhivaalid. /---/

Tõtt-öelda film venib, ju ei ole suudetud mõnedest episoodidest loobuda ja teisi tihendada. Usun, et „Armud jäänud, armud tulnud” võiks vabalt olla pool tundi lühem. Filmina oleks teos võitnud, portreteeritava isikuna poleks Linnuste oskusliku kärpimise puhul midagi kaotanud.

Olemuse peidetud tahk

Veel üks detail, võiks öelda, et pisiasi, hakkas mulle vastu. Aga see pisidetail peaks andma mõtte nimelt filmile ja isegi Linnuste elule. See on filmi algustiitrite moto, nimelt Johann Wolfgang von Goethele omistatud tsitaat: seadusandjad ja revolutsionäärid, kes korraga lubavad ühesarnasust ja vabadust, on kas fantastid või šarlatanid. Minu meelest ajavad autorid sellega mingit võõrast asja, sellist, mis ei kuulu Linnuste juurde. On ju Linnustele ikkagi sümpatiseerinud vasakpoolsus, mis oli meie emigratsioonis mõnevõrra harukordne nähtus, kuigi mitte täielik erand.

Kuna end vasakpoolseks pidav bolševism allutas meie kodumaa, siis ei tohi paguluses keegi olla vasakpoolne, umbes nii kõlas emigratsiooni kirjutamata seadus. Aga Linnuste oli!

Toodud tsitaat unustab ära suure kolmiku liberté, égalité, fraternité kolmanda liikme, nimelt vendluse, mis peaks tegema võimalikuks vabaduse ja võrdsuse koosolemise. Just sellest fraternité (olgu pealegi, et totaalselt utoopilise) kandist oleksin mina söandanud otsida Vahur Linnuste olemust. /---/
Remsu, O. (2012). Pariisis ja Lembitul. Sirp, 25. mai, lk 25.

Vt Tõnu Virve vastust Olev Remsule:
Virve, T. (2012). Olemuse peidetud tahk. Sirp, 24. aug, lk 26-27,
 Olemuse peidetud tahk - Sirp

Tarmo Teder: Tõnu Virve dokumentaalfilmi arvustades viskab Olev Remsu oma artiklis õhku alati väga paeluva luureteema, et kuidas ja kas Vahur Linnuste oli seotud mingi(te) luure(te)ga, et „Linnuste puhul on juttu olnud siiski ainult (Prantsuse?) luure aitamisest, mitte millestki rohkemast”. Jah, filmis möönab peategelane Linnuste ise nagu muuseas, et tegi 1975. aasta augustis Helsingis peetud Euroopa julgeoleku ja koostöökonverentsi tarbeks Prantsusmaa välisministeeriumi palvel analüüsi Balti riikide kohta. Kindlasti oli Linnuste siis juba ammu pädev analüütik Baltimaade kultuuri, ajaloo ja olude asjus ning loogiline, et Linnuste teadmised huvitasid ka Prantsuse välisluuret. Rohkem Linnuste võimalikust luuretööst või sellega seotud tegevusest dokumentaalfilmis „Armud jäänud, armud tulnud” juttu ei tehta.

Selle üle pole midagi imestada, kuna Vahur Linnuste on temast tehtud portreefilmi kaasstsenarist, kes kontrollis hiljem üpris nõudlikult montaažiprotsessi – et mis filmi sisse läheb ja mis välja jääb. Loomulikult ei taha kunagised luurajad ja luure abilised ka auväärsesse kõrgesse ikka jõudes oma kunagisest luuramisest mingitki juttu teha. Filmile pole aga selline mokaotsast teema avamine ja intriigi õhku riputamine kasuks tulnud, pigem vastupidi. Võib isegi oletada, et režissöör Virvega on manipuleeritud: justkui oleks tema heatahtlikku järeleandlikkust ära kasutatud ja ta ümber ühe osava montaažikorraldaja sõrme keeratud. Nõnda tundukse peategelane ise endast dokfilmi abil meelepärase kuvandi loonud.

Vahur Linnuste mõjub „Jäänud armudes, tulnud armudes” soliidse vanahärrast intellektuaalina, kes räägib rahulikus, selges ja korrektses eesti keeles oma elulugu, alates lapse- ja poisipõlvest Eestis, kokkupuudetest Leo Talgre vastupanugrupiga, pagulusest Rootsis, edasiõpingutest Strasbourg’i Vaba Euroopa Kolledžis ning loomulikult elust ja tegevusest Pariisis, kus ta lõi infolehe Bulletin d’Estonie-Presse Balte. Pärast Stockholmi ülikooli, Strasbourg’i doktorantuuri ja Pariisi poliitikateaduste instituudi lõpetamist õpetas Linnuste oma 30 aastat Pariisi III ülikooli ida keelte ja kultuuri instituudis. Selge, et Vahur Linnuste panust eesti kultuuri edendamisel, Eesti riigi iseseisvuse taastamisel ja Euroopaga ühinemisel on raske ülehinnata. Ta on üks isepäiselt värvikas vedur, boheemlane ja akadeem, bakhant ja doktor, kelle kohta näiteks Arvo Valton on kirjutanud, et tal „ei ole inglitiibu ega kuradikapju, kuigi mõnede näitajate põhjal võiks arvata, et on nii need kui teised”.

Tõnu Virve filmis on igatahes tunda tolmunud inglitiibade sahinat, aga kuradikabja jälgi ei paista kusagilt. Õieti ongi „Armud jäänud, armud tulnud” üks mahe, oma elust ja tegevusest rääkiva pea soolo, režissööri heatahtlikkusest libisenud ja peategelase kontrollitud AV-manifest, mida õigustab väärikas vundament kui isiksuse amplituud.

Kuradikapjade klagin aga kajab edasi selles mustas materjalis, mis filmist välja lõigati ja režissööri off the record infona Sirbi vähemalt kahe toimetaja kõrvu on jõudnud. Nimelt: millist kultuurialast või mis tahes koostööd tegi Vahur Linnuste kui väljapaistev ja erudeeritud vasakpoolne intellektuaal Ida-Euroopa ühe kolmetähelise luurega külma sõja päevil? Õhku jääb ka küsimus: kas tal on julgust sellest ka avalikult rääkida?

Tõelised luurajad viivad oma saladused Valhallasse, tõelised loojad aga püüavad oma varjatud ainesega kunsti teha. Üheks mõjuvõimsa kunsti mootoriks on oma häbi ületamine. Kunstihuviline inimene on ju kord selline väeti olend, kellele meeldib näha oma liigikaaslase nõrkusi. Justkui muudaks see naljakas solidaarsus tema natuke tugevamaks.“
Teder, T. (2012). Vahur Linnuste varjatud aines. Sirp, 25. mai, lk 25.

Arvo Valton: „Kindlasti aga võib öelda, et Tõnu Virve ja tema meeskond on leidnud üles selle mitmekülgse mehe elu olulise ja meile huvitava aspekti ning selle veenvalt ette kandnud, sest hoolimata liikuvaid pilte saatvate intervjuulõikude järjepanu esitamisest on film huviga jälgitav. Aga eks see tulene kindlasti ka sellest, kas intervjueeritav on sisukas isiksus, kellel on oma huvitavad kiiksud ja küllap isegi veidrused.“
Valton, A. (2013). Poliitiline Vahur Linnuste. Teater. Muusika. Kino nr 1, lk 109-111.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm