Avaleht » Filmiliigid

Kevade (1969)

Digitaalselt taastatud 2006

Oskar Lutsu jutustuse "Kevade" ainetel

Mängufilm | Draama | Komöödiafilm Kestus: 83:51

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Filmi "Kevade" kirjanduslikuks aluseks on Oskar Lutsu samanimeline jutustus, mille tegevusaeg viib tagasi möödunud sajandi lõpuaastatesse Eesti külas. Esmapilgul võib arvata, et see on lugu ühe kihelkonna, ühe külakooli laste eluolust ühe õppeaasta kestel, sügisest kevadeni. Kuid selles aineses on sedavõrd palju põnevaid sündmusi, värvikaid inimtüüpe, sügavaid inimlikke tundeid ja tabavat huumorit, et sellest kõigest kasvab välja jutustus noorte inimeste maailmavaatest, aususest, sõprusest, esimesest armastusest, ühesõnaga - inimese elukevadest.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 456.

"Tänu Arvo Kruusemendile võib Eesti filmilugu uhkustada täiesti pretsedenditu triloogiaga "Kevade", "Suvi", "Sügis". Siin põimuvad elu ja kunst kõige otsesemal moel, sest samad näitlejad-tegelased vananevad koos sündmustikuga, mängides oma tegelaskuju ka vanemas eas. Teist sellist triloogiat Eesti filmiloos pole ega ole keegi osanud ka maailmast midagi sama väärset võrdluseks kõrvale tuua."
Koppel, A. (2010). Kevade. Suvi. Sügis: Arvo Kruusemendi filmid. Tallinn: Kadmirell, lk 187.

Filmi saamisloost

Oskar Lutsu esimene trükis avaldatud teos, jutustus “Kevade” ilmus aastail 1912-1913 ja võeti rahva poolt kohe hästi vastu. Esimese katse “Kevade” filmimiseks tegi Oskar Luts ise juba 1926. aastal, kirjutades valmis tummfilmistsenaariumi “Joosep Toots”. Film pidi valmima stuudios Estonia Film, lavastajaks kirjaniku vend Theodor Luts (Postimees, 15.09.1926). Filmist siiski asja ei saanud. Selle käsikiri on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis.

Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk avaldasid soovi teha Lutsu "Kevadest" filmistsenaarium 1959. aastal, kui kirjutasid mainitud aasta 20. veebruaril vastavasisulise kirja Tallinna Kinostuudio direktorile. Mõlemale oli see esimene kogemus filmistsenaariumi kirjutamisel. Nii Kaljo Kiisal kui Voldemar Pansol oli "Kevadega" kogemus teatrist: mõlemal lavastajana vastavalt 1954. ja 1965. aastal, Kiisal lisaks veel Tootsi osatäitjana. 29. aprillil 1959 sõlmiti leping Panso ja Kiisaga kirjandusliku stsenaariumi saamiseks - see pidi valmis saama sama aasta 1. detsembriks. Stsenaarium aga ei taha lepinguga sätestatud tähtajaks kuidagi valmis saada. Panso ja Kiisa suulisel palvel pikendatakse seda veel aasta võrra. 1962. aasta maikuus aga teatasid stuudio direktor N. Danilovitš ja stsenaariumide osakonna juhataja Ants Saar stsenaristidele, et kuni 1963. aastani puuduvad "Kevade" linastamisvõimalused. 28. detsembril 1963 otsustas Tallinna Kinostuudio "Kevade" stsenaariumi jätta määramata ajaks "perspektiivi". 1968. aastal soovitas "Tallinnfilmi" toimetuskolleegiumi juhataja Lembit Remmelgas Arvo Kruusemendile võtta kaua “riiulil tolmunud” "Kevade" oma esimeseks iseseisvaks režissööritööks ekraanil. Arvo Kruusement redigeeris stsenaariumi korduvalt NSVL Kinematograafia Komitee parandusettepanekute alusel.

Üheks põhjuseks, miks kaua seisnud filmikäsikiri lõpuks otsustati käiku lasta, oli “Tallinnfilmis” valitsev stsenaariumide põud. Peatoimetaja Remmelgas vastutas selle eest, et tootmine ikka jätkuks ja stuudios tööd oleks. Pealegi soosis ta eestimeelse mehena eesti kirjandusklassika ekraniseerimist. Ja ka rahvas nõudis “Kevadet”. Palamuse koduloolane Johannes Paju oli juba mitu aega stuudiot kirjadega pommitanud, küsides, millal ometi kord tuleb “Kevade” filmina. Ta kartis, et sellega võib hiljaks jääda, kuna looga seotud ajaloolised kohad kipuvad hävima.
Koppel, A. (2010). Kevade. Suvi. Sügis. Arvo Kruusemendi filmid. Tallinn: Kadmirell, lk 16.

Asudes käsikirjaga tööle, oli Kruusemendile kohe selge, et ta peab selle oma lavastajanägemuse järgi ümber kohendama. Dokumentaalfilmis “Kuidas tuli “Kevade”?” räägib ta, et Lutsu sedavõrd populaarse jutustuse puhul, mida tunnevad küllap kõik eestlased, oli lavastamise risk suur ja vastutus tulevase vaataja ees hirmutav. Lavastaja eesmärgiks oli, et rahva ette jõuaks jutustuse põhitoon. “Põhiline oli see, et see helin, mis on selles raamatus, et see kõlaks edasi ka filmis,” märgib ta. Seepärast valis ta ka erinevalt varasematest teatrilavastustest keskseks tegelaseks Arno Tali ja keskendus tema lüürilisele liinile. Arno on kõige lähedasem Lutsu hingelaadile ja temas on kõige enam seda lutsulikku helinat. “See ülesanne oli nii kohutavalt raske minu jaoks, et mina hoidsin võimalikult Oskar Lutsu külje alla…ma pugesin nii-öelda tema nahka.”

Kruusement kirjutab stsenaariumi tugevasti ümber. Oma kontseptsiooni võtab ta kokku nii: “Luts kirjutas ju inimelu kevadest, tee algusest, mil kõik on esmakordne. Esimene armastus, esimene pettumus. /---/ Selles sissejuhatuses elusümfooniale me kuuleme peateemasid, mis hiljem omandavad täiusliku kõlajõu. Just selles eas, koolipõlves kujunevad inimese peamised hingeomadused, mis edaspidi arenevad isiksuse iseloomujoonteks. See on raske ja huvitav aeg. Seepärast on filmi peategelaseks Arno. Ta avastab pidevalt maailma, temale on tähtis mõista, mis on elus peamine, mis ilus. Selle elumõtte otsinguid kehastab just Arno. See peaks ka kõige lähedasem olema Lutsu teostele ja tema autorikontseptsioonile. /---/ Tootsi vembud pipardavad lugu, aga Arno liin oli ka Lutsul peamine. Kui nüüd oleks ehitanud stsenaariumi Tootsi vempudele, kadunuks loo lüüriline kandvus, see tuulekandle helin, mis on raamatus olemas. See on rohkem tunnetatav, nähtamatu, aga mina pidin tegema selle nähtavaks, kirjutama stsenaariumi nii, et Arno ja Teele liin oleks peamine.”
Koppel, samas, lk 18-19.

12. detsembril 1968 kiidab Tallinnfilmi toimetuskolleegium Arvo Kruusemendi režiistsenaariumi heaks ja 5. veebruaril 1969 saab paika tootmisplaan. Filmi võtted algavad sama aasta 1. märtsil Palamusel. Esimese stseenina filmitakse Imeliku ja Kuslapi sõitu saaniga üle lumise välja kooli.

Osatäitjate otsingul

Režissöör Arvo Kruusement pidas algusest peale ainuvõimalikuks, et “Kevade" tegelasi mängivad nende eakaaslased. Osatäitjate leidmiseks avaldas Tallinnfilm 13.04.1968 ajalehes Nõukogude Õpetaja üleskutse kõigile kirjandusõpetajatele, et need abistaksid lapsosatäitjate otsimisel. Kandidaatide vanusepiiriks määrati ligikaudu 12-16 aastat. Üleskutset kordab samas ajalehes poole aasta pärast lavastaja (26.10.1968), kuna esimesele üleskutsele vastas vaid 15 kooli.

Kruusemendi pöördumist saadab tulemuslik vastukaja. Ka tema abilised sõidavad tegelaste leidmiseks mööda maad ringi. Kõige rohkem käiakse Tallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi koolides. Kokku saadakse umbes 330 õpilast, kellede seast tehakse valikud.
Koppel, samas, lk 22.

Väljavalitutega tehakse teksti- ja fotoproovid, kindlamate kandidaatidega ka filmiproovid. Arhiivimaterjalide ja publikatsioonide põhjal olid filmi peaosade kandidaadid järgmised.

Teele osasse valiti õpetajate pakutuist välja 3 kandidaati: Riina Hein ja Marika Lenk Tallinnast ning Helve Soeorg Võrust. Esimesel oli lavastaja sõnul siiski kõige rohkem rolliks vajalikku kuraasi.

Arno osasse kandideerisid mitmed poisid, kuid ükski neist ei olnud “see päris”. Arno Liiver Tallinnast leiti n-ö viimasel minutil ja üsna juhuslikult Pioneeride Palee näiteringist saadetud foto põhjal.

Tootsi osa kandidaadid olid esialgu Riho Siren (Tallinn), Urmas Kolga (Haapsalu) ja Udo Jääger (Tartu). Väljavalituks osutus esimene, kuid pahanduste tõttu koolis arvati ta poole pealt võttegrupist välja. Lõplik Toots Aare Laanemetsa näol leiti alles 1969. aasta suvel Tartu laulupeol viibinud poiste seast, mistõttu juba tehtud talvised võtted tuli uuesti teha.

Õpetaja Lauri osasse kandideerisid Leonhard Merzini kõrval veel Jaak Tammleht ja Peeter Haage.
Filmiarhiiv, säilik 5174, “Kevade“ fotoalbumid näitlejaproovidega.

Õpetaja Lauri hääle on aga sisse lugenud hoopiski Aksel Orav, kuna Merzin oli niivõrd seotud Kozintsevi filmiga "Kuningas Lear", et tal polnud aega tulla teksti pealelugemisele.
Kerge, R. (2016). "Kevade" näitlejate saatused: palju varalahkunud andeid. Õhtuleht, 22. okt, lk 14-15.

Margus Lepast oleks vabalt võinud Kiir mitte saada, sest tema ema, ETV režissöör ja näitleja Astrid Lepa sõdis poja osalemisele filmis «Kevade» kogu hingest vastu.

«Margus oli just sanatooriumist tulnud ja kaalus 180sentimeetrise pikkuse juures 54 kilo,» on ema rääkinud aastate eest Eesti Päevalehele. Keeldumise põhjuseks oligi hirm poja tervise pärast. Nimelt – 1968. aastal, kui Arvo Kruusement Marguse Kose bussipeatusest avastas, oli poiss pärast sapiteede põletikku olnud terve aasta dieedil, sonde neelanud ning ainult üksikutest toiduainetest toitunud. Ema, kogemustega näitleja, teadis kindlalt, et filmivõtetel Palamusel pole ilmselt korralikku toitumist.

Vastuseis oli isegi nii tugev, et Marguse ema salgas maha oma hea tuttava Arvo Kruusemendi. «Kes sulle kinostuudiost helistas? Kruusement? Ma ei tunne mingit Kruusementi,» kostnud ema toona poja kinojuttude peale. Aga hetkel, kui Kruusement ta filmistuudios kinni pidas ja näitas fotot, kus Kiire isa mängiv Ervin Abel Margust noomib, sai vastuseis murtud. «See oli huvitav pilt, kus Margus oma pikkuse juures püüab alandlik olla ning Ervin Abel noomib teda ähvardavalt. Hakkasin naerma. Edasine kemplemine tundus mõttetu,» on Astrid Lepa meenutanud.
Paavle, S. (2013). Palju õnne, Kiir! Õhtuleht, 7. okt, lk 10-11.

Filmivõtetest

Palamusel tehti filmivõteteks palju eeltöid: ehitati koolimaja juurde uus saun, paisutati Amme jõge, ehitati jõele purre. Kuna Tootsi osatäitja vahetuse tõttu tuli talviseid stseene suvel ümber teha, filmiti osa episoode tuletõrjevahu abil. Nii näiteks saunastseenis, kus Toots põgeneb koos Kiire riietega ja viimane talle läbi lume poolpaljalt järele lippab, katab maad tuletõrjevaht.Teele ja Arno “talisuplus jääaugus” korraldati aga hoopis Tallinnas, Pärnamäe kalmistu lähedal sünteetilise kile, sooja vee ja jääd imiteeriva parafiini abil. Üksnes  kõrkjad on selles võttes ehtsad - pärit Palamuselt.
Klaassen, O.-M. (1977). “Kevade” tee ekraanile. Tallinn: Eesti Raamat, lk 43.

Filmi menust

Kruusemendi võetud risk õigustas end. Film õnnestus ja puudutas Eesti rahvast. See osutus tohutult menukaks. Vaatajaid oli ainuüksi esimesel linastusaastal üle poole miljoni Külastatavuse poolest on Eestis menukam olnud vaid “Viimne reliikvia” (1969). Esilinastus toimus 3.01.1970 Palamuse koolimajas, kus viiel seansil kokku käis ligi 1000 vaatajat. Seda filmi tulid vaatama ka need ümberkaudsed vanemad inimesed, kes kordagi varem elus polnud kinos käinud, meenutab filmi operaator Harry Rehe. Film müüdi paljudesse välisriikidesse ja 1974. aasta lõpuks oli sellest tehtud 1672 filmikoopiat.

Aastal 1972 saab “Kevade” Nõukogude Eesti preemia – Arvo Kruusement filmi lavastamise ja Veljo Tormis muusika eest.

Filmi “Kevade” populaarsuse fenomenist on palju kirjutatud. Kahtlemata on üheks alustalaks kirjanduslik algmaterjal, Lutsu igihaljas jutustus, mis on pea sajandi toiminud erinevate põlvkondade ja rahvakihtide sidustajana. Ent samavõrd olulist osa mängib Kruusemendi  õnnestunud režissööritöö ja oskus töötada lastega, saavutamaks nende loomulik olek ning kogu võttegrupi panus.

Ükski tekst ei karga ise kinolinale, nii hea kui see ka ei oleks, rõhutab filmikriitik Tiit Tuumalu.”Väärib tänini imetlust, kui oskuslikult, jõuliseltki on Kruusement rõhutanud ja välja mänginud teose lüürilisuse, kui loomulikult mängivad noored näitlejad, kui õnnestunud on teose pildikeel (Harry Rehe) ja muusikaline taust (Veljo Tormis)”.
Tuumalu, T. (2007). Täies hiilguses “Kevade” jõudis DVD-le. Postimees, 6. veebr.

 “”Kevade” film on ausalt tehtud, selles puudub vigur ja nipitamine. Tegijad on oma tööd väga tõsiselt võtnud, aga samas peitub selles eluterve huumor, mis ei puuduta mitte ainult üht põlvkonda, vaid enamaid,” leiab Tõnissoni osatäitja Ain Lutsepp. Imelikku mänginud Rein Aedma tõstab Lutsu teksti kõrval samuti olulisena esile režissööripanust, “sest on kunst panna film kokku nii, et raamatu hingus tunda jääb. Sellepärast me seda filmi ikka ja jälle vaatame ja hindame”.
Koppel, samas, lk 205.

Filmis kõlanud luulest

„Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa”

Arno Tali aitab Tõnissonil lauluraamatust pähe õppida salmi, millest nii raamatus kui filmis edastatakse vaid neli esimest rida. (Edasi läheks muuseas nii: „Kes tuuli, pilvi, taevast, / kõik hästi valitseb, / küll see sind päästab vaevast / ja su eest muretseb.”) Aga loeb selle ka ise ette, kui kontrollitakse, kas ta Tõnissoniga koosolemise kohta ei valeta.

Nii saab „Kevades” luulest tõe, aga ka sõpruse kriteerium. Tähendusväli avardub tundmatuseni, neli banaalset ja küündimatut rida muutuvad millekski hoopis kõrgemaks ja kirkamaks. Sellega stseeni paljutähenduslikkus veel ei piirdu. Salmi päheõppimise ajal mõtleb Tõnisson ju hoopis parunivõsude parve põhjalaskmisest – seega aetakse tagurliku religioonisirmi varjus edumeelset vabadusvõitluse asja.

Teksti algallika „Befiel du deine Wege” autor on Paul Gerhardt (1607–1676); EE LK kodulehel asuv tõlge (algteksti põhjal uuesti tõlkinud Toomas Jeremias Põld) on hilisem kui Tali ja Tõnissoni koolipäevil käibinud variant. Ning kogu tekst pole mitte neli (nagu „Kevades” oli vaja pähe õppida), vaid üksteist salmi pikk. Nii et Tõnisson pääses veel kergelt.
Märka, V. (2012). Miks see maailm küll kummuli käis? Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni. Sirp, 22. juuni. 


Eesti Film 100

Koht edetabelis

„Kevade“ on valitud 2002. ja 2012. aastal Eesti filmiajakirjanike poolt kõigi aegade parimaks eesti mängufilmiks.
Eest film 100, http://www.ef100.ee/index.php?page=85& (28.05.2012).

Sajandifilm - "Kevade"

30. aprillil 2012 kuulutati välja eesti filmi sajandiauhinnad, mis tõstsid esile tipphetki Eesti kinoloost möödunud saja aasta jooksul. Kategooriaid oli kokku kaheksa, igas viis nominenti. Eelvaliku tegi ja võitjad valis välja žürii, kuhu kuulusid Jaak Lõhmus (esimees), Marianna Kaat, Merle Palmiste, Peep Pedmanson, Ülo Pikkov, Peep Puks, Riina Roose, Edith Sepp, Timo Steiner, Artur Talvik, Manfred Vainokivi ja Hardi Volmer.

Eesti filmi sajandiauhindadest leidis "Kevade" tunnustust kahes kategoorias:

Sajandi filmipaar - Arno ja Teele ("Kevade")
Sajandi filmimotiiv - paljutähenduslikud silmad ("Kevade")

Lisaks kuulutati välja ka Eesti rahva armastatuim mängufilm, milleks osutus Arvo Kruusemendi 1969. aastal valminud “Kevade”.

Eesti sajandi film on "Kevade" (2012). ERR uudised, 30. apr, http://uudised.err.ee/index.php?06251760 (02.08.2012).

Nominentidest täpsemalt:
Eesti Film 100, http://www.ef100.ee/Eesti_film_100/Sajandiauhinnad.html (02.08.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Kevade“ on filmiklassika-sarja 2. film, ilmunud 28.04.2012.

Taastatud eesti filmid

"Kevade" on esimene eesti mängufilm, mis on taastatud koostööprogrammi "Eesti Film 100" raames aastal 2006. Taastatud filmi esilinastus toimus kinos Sõprus 13. aprillill 2006.

Filmi pildirea taastas Digital Film Finland OY
Digitaalne restaureerimine Giuseppe Di Giorgio
Värvikorrektsioon Outi Kinnunen
Helirea taastas Film Audio OÜ /Ants Andreas
Koopiad valmistas Finnlab OY
Filmi taastamist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium

Põhjalikumalt filmi saamisloost, osatäitjatest, võttepaikadest jpm filmiga seonduvast vt:

Koppel , A. (2010). Kevade. Suvi. Sügis: Arvo Kruusemendi filmid. Tallinn: Kadmirell.
Neider, A.-M. (2006). Dokumentaalfilm “Kuidas tuli “Kevade”?”. Tallinnfilm.
Klaassen, O.-M. (1977). “Kevade” tee ekraanile. Tallinn: Eesti Raamat.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm