Taevalaul (2010)

Filmi valmimisest

1999. aastal esitas Nukufilm Eesti Filmi Sihtasutusele filmi "Taevalaul" tootmistoetuse taotluse. Algselt oli kavas teha "Taevalaul" piksillatsiooni-, mängufilmi- ja joonisfilmi sugemetega filmina, mille tootmises oleks osalenud kolm firmat - Faama Film, Eesti Joonisfilm ja Nukufilm. Kuna projekt osutus liiga kalliks, see töösse ei jõudnud. 2008. aastal jätkati.

Produtsendi kommentaar

Tagantjärele tarkusega võib nentida, et projekti tootmise mittetoetamine 1999. aastal on lõpptulemusena tulnud loodava filmi kunstilisele tervikule kasuks. Digitaalne salvestus ja sellel põhinev võimalus pilditöötluseks arvutis annab filmi tegijatele uued vahendid oma ideede realiseerimiseks.
Mati Kütt on loobunud filmi visuaalset stilistikat lõhkuvast erinevate tehnikate (Live näitlejatega ja stseenid joonisfilmi tehnikas) miksimisest, kuna kõike on nüüd võimalik teha arvuti kaasabil nukutehnikas. Tehnoloogia muutumine ja ka aeg on lubanud autoril teha muudatusi loo ja kujunduse detailides, muutmata filmi mõtet ja kontseptsiooni. Muudatused ja täiendused stsenaariumis on täpsustavad ja Kütilikult mahlakad.

• Olen ära jätnud postikooli direktori sigari ja suitsuvorsti sarnasusele viitava tegevuse. Sigariga seoses olen konkretiseerinud postikooli direktori persooni Sigmund Freudi näol ja toonud sisse uue tegelase - suitsunaise, kes voolab psühhoanalüütiku sigaretiotsast välja ja tantsib erootiliselt. /---/
• Postitornis olen telegrafisti rolli asetanud Luis Bu ñueli ja tema partnerina seina taga on giljotinist Salvador Dali. /---/
• Lastele raadiolaval trikki tegev kuumees on Alfred Hitchcock.
• Postiljon ei muutu gravitatsiooni puudumisel kriipsujukuks, vaid säilitab oma endise kuju (kuna tegelased on nüüd nukud ja mitte elavad näitlejad, siis ei ole transformatsioon vajalik).
• Kuuelanike seleniitide tegelaskujud on saanud veel täpsema kuju.
Mati Kütt  02.02.2008

Filmi tootmine

Ettevalmistusperiood: 01.03.2008 - 25.05.2008
Võtted: 133 päeva perioodil 26.05.2008 - 31.12.2008
Järeltootmine: 05.01.2009 - 27.03.2009
Videokoopia valmimine: aprill 2009

Allikas: EFI

Autor oma filmist

Katke Tiit Tuumalu intervjuust Mati Kütiga

Film pulbitseb «krüptilisest» sürreaalsusest, vaataja aju «suitseb» konstantselt, on võimast visuaali, mastaapi ja lennukust, tegevus jõuab otsaga kosmosesse välja. Samas võtab see teos ilusasti kokku inimese eksistentsi mõjutavad tungid, aga ka sellesama eksistentsi mõtte enese, millest me terve elu mööda rühime – selle lihtsusele vaatamata.
Mulle meeldivad sellised kunstiteosed, mis ei koosne ainult lihtlausetest. Mulle meeldib, kui kunstiteosed ei avaneks kohe. Ja ega üks tõsine teos vist päris lõpuni seda kunagi teegi. Kõige vähem tahan ma ise midagi üle seletada. Ja ma olen väga halb rääkija ka.

Kas ma eksin, kui nimetan «Taevalaulu» väga isiklikuks filmiks?
Ei eksi. Eks siit kuma läbi, et kui inimene saab vanemaks ja on üksjagu siin ilmas kulgenud, hakkab ta paratamatult minevikku kiikama. Kas tahtlikult või mitte. Teinekord teeb ta seda ka teadvustamata. Filmis on tegelikult palju episoode, mis on pärit minu lapsepõlvest. Mõistagi läbi kunstikeele.

Kirjeldage palun mõnd iseäranis keerukat episoodi.
Näiteks kuumehe episood. Teda mängib Hitchcock. Ta  teeb lastele teatrit. Selle taustal on samaväärne õudus. Vaataja ei tea päris täpselt, mille pärast lapsed karjuvad, Hitchcocki või lava taga toimuva pärast. Sealt liigub läbi üks sajajalgne toru. See on ju praegu tundlik teema, need torud – olgu siis veealused või maapealsed –, mis võiksid hoobilt meie keskkonna hävitada.

Tekkis küsimus, mis materjalist võiks olla see ökoloogiline jälg, mis torust maha jääb. Miks mitte tõrv? Jah, see hangub kiiresti, aga jätab ka läikleva ja reljeefse pinna. Ükski värv ei suuda seda asendada, pealegi oleks see võlts. Ega midagi – kunst nõuab ohvreid.

Lülitasime tuletõrjealarmid välja, pigistasime ninad kinni ja panime katlad tulele. Aken oli lahti, assistent jooksis kogu aeg kopsikuga katelde ja võtteplatsi vahet – seisma jääda ei tohi, muidu hangub ära –, mina animeerisin tõrva ning Marilii Toome ja Andres Tenusaar teisi tegelasi. See oli vähemalt 12-tunnine võte. Kogu maja oli ärevil.
Tuumalu, T. (2010). Mati Kütt keerutab vuntsi ja usub, et Freud oli pesueht sürrealist. Postimees, 18. nov, lk 14-15.

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „Arvestades, et Kütil on hullumeelse fantaasia ja geeniuse käed, siis mingid järeldused võib siit teha, ent seda sümbolite ja sündmuste virvarri peab lihtsalt oma silmaga nägema. Peategelaseks on üksildasel teekonnal Kuu poole kulgev postiljon Rain, ekraanil näeb teiste seas oma mässulise ajuga diskuteerivat Freudi ja lapsi lõbustavat Hitchcocki, rääkimata muudest kultuurilistest viidetest, mis on veidrasse ja ainult veidi rahutuks tegevasse kokteili kokku keeratud.“
Kressa, K. (2010). Sigmund Freudi veider unenägu: Pimedate Ööde filmifestivalil. Eesti Päevaleht, 27. nov, lk 18.

Martin Oja: „Nõnda on meil õigupoolest kaks valdavat võimalust «Taevalaulu» mõistmiseks. Satiiri arvesse võttes hoomame rafineeritud kriitikat kõigi nende süsteemide suhtes, alates repressiivsetest pereringidest, kus lapsi sunnitakse mõttetusi tegema, lõpetades parteide ja riikide ja lõputule tootmisele orienteeritud maailmavaatega, kus kasutuid kaupu või enesele viitavat retoorikat püütakse serveerida kui midagi olulist ja tähenduslikku.

Teine võimalus on psühhoanalüütiline. Iroonia Freudi ja kompanii suhtes on piisavalt sõbralik, et jätta alateadvusele oma võimalus. Võimalus, et need sügavusest tulevad segased signaalid on siiski mingil määral olulised. Mitte küll läbi lootuse neid «õigesti» tõlgendada – sellega on freudism naeruväärselt läbi kukkunud –, vaid väärtuslikud toorikuna, alles tähistatavaga sidumist ootavate märkidena.
Nii on igaühel vabadus tühjusele oma isiklik tähendus anda ning seda jagades luua juba tõelist informatsiooni.“
Oja, M. (2010). Alateadvuse kütt, visuaalne laskemoon. Postimees, 8. dets, lk 15.

Tiit Tuumalu: „«Taevalaul» on monumentaalne teos, mis õigustab olemasolu iga sekundiga. Ka aasta filmi tiitlit välja andva Eesti Filmiajakirjanike Ühingu hääletusel oli ülekaal mäekõrgune.
«See on film, mis ületab sürrealistliku jõuga gravitatsiooni ja tõuseb kõrgustesse, kus hingata jaksavad vähesed,» kõlas põhjendus.“
Tuumalu, T. (2011). "Taevalaul" võitis, aga Nukufilmi tulevik on tume [Eesti Filmiajakirjanike Ühing valis aasta filmiks 2010 Mati Küti "Taevalaulu"]. Postimees, 6. jaan, lk 14- 15.

Tarmo Teder: „Kuule jõudnud Postiljon tunneb hapnikupuudust, kraatritest hõljuvad välja ebeme moodi olendid lendvaibakestel. Gravitatsiooniga raskuses heitlev Postiljon külmutatakse, aga ta sulab pikapeale lahti ja aitab kala kuujõe voolus. Nüüd avaneb ka moraalimaitsega sõnum.         

„Siin kosmos, siin kosmos, kosmos siin.”     
„Siin Maa, siin Maa.”
„Kalaga läks ilusti. Mine nüüd mööda kuujõge ja tee kõik inimesed paremaks ja õnnelikeks. Kaota Maa pealt kurjus ja vägivald.”
„Juba teengi.”  
„Side lõpp.”      

Mulle tundub, et just selle lihtsa dialoogiga koorubki režissööri peamine sõnum ehk tema „Taevalaulu” tuum. Kahjuks aga pole seda minu jaoks piisava jõulisusega manifesteeritud. Ühtlasi kerkib kohe küsimus: kui palju ja mil moel võiks kunst olla ideoloogia teenistuses? See küsimus on Küti „Taevalaulus” väga oluline, sest oma filmikunstis ei jahmerda ta mitte mingisuguse  poliitilise ideoloogiaga, vaid esitab selgelt eksistentsiaalse probleemi: kui kestlik on inimkond?“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Vapra Postiljoni sõnum inimkonnale — Sirp
Teder, T. (2011). Vapra Postiljoni sõnum inimkonnale [animafilmist "Taevalaul"]. Sirp, 14. jaan, lk 22.

Ülo Pikkov: „Mulle tundub, et „Taevalaul” ongi ühe idee (ümbrikus kiri) ja ühe inimese lugu, kes seda ideed kannab. Teekond kuhugi või nagu Kütt tunnistab — teekond enda sisse. Kas enda seest aga on enam tagasiteed? Tõenäoliselt on, aga mitte enam endisesse maailma. [---].
„Taevalaul” on esteetiliselt täiuslik — veidi salapärane, erinevaid assotsiatsioone loov. Üheaegselt nii reaalne kui ka ebamaine, argikogemusest väljapoole jääv. See on autobiograafiline lugu kunstiideest ja kunstnikuks olemisest.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.efis.ee/UserFiles/Lugemisnurk/%C3%9Clo%20Pikkov.pdf
Pikkov, Ü. (2011). Sürrealismi tee eesti animatsioonfilmi [sürrealismist eesti animafilmis, pikemalt Mati Küti "Taevalaulust"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 92-97.

Andres Ehin: „See on sürrealism üsnagi puhtal kujul — alateadvuse ja unenäo tõde valitseb kõige muu üle. See on lugu ühe maailma loomisest, kus keskne kuju on Sigmund Freud. [---].
Kütt on tõsine tegija, tema ei pooseta. Ta lähenemine libiidole on kaugel pornode macho’likkusest ja kergatslikkusest. Ta räägib Freudi kuju ja vulvoidsete kujundite kaudu oma alateadvuse lugu — niipalju kui seda üldse on võimalik teadvuse perve peale vinnata. Ta ei kipu eriti fallosega vehkima. [---]. Küti Freud on niivõrd tungide ja alateadvuse keskne, et ta lausa tõrjub teadvust, kreeka pähkli taolise faktuuriga ajusid. Aju on tal otsekui puuriloom, kes vahetevahel viivuks puurist välja lastakse, sest muidu segaks ta alateadliku eneseväljendamise vabadust.“

Arvustuse terviktekst:
FREUD JA VULVA - Teater. Muusika. Kino
Ehin, A. (2011). Freud ja vulva. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 98-100.