Kertu (2013)

Intervjuu meespeategelast Villut mänginud Mait Malmsteniga

Ilmar Raagi filmis „Kertu” meespeategelast Villut mänginud Mait Malmsten peab oma tööd peagi linalejõudvas teoses õnnelikuks. See on näitleja kolmeteistkümnes ülesastumine pikas mängufilmis. Malmsten mängib „Kertus” väikese külakoha Don Juani, elu-, viina- ja naistemeest, kellesse nimitegelane kiindub.

Kuidas toimus rolli saamine? Kas oli casting, proovivõtted, konkurendid?
Nii palju kui tean, oli enne mulle helistamist ka teisi variante. Kuidas minuni jõuti, tuleb küsida ikka neilt, kes valikuid teevad. Igal juhul olen tõesti õnnelik, et läks nagu läks. Õnneks mingit casting’ut polnud. Meie ahtakeses ruumis, kus inimesed üksteist ikkagi väga hästi teavad, on see omavahel sobitamise jant suts liiast.

Millal said stsenaariumi? Kas oli piisavalt aega loo ja esitatava tegelase peale mõelda?
Looga sain tutvuda täiesti piisavalt, et tekiks mingigi tunnetus. Just tunnetus on mulle väga oluline – midagi, mis on sõnade taga, ridade vahel. Midagi, mis haarab ja kõnetab, ilma et peaks palju seletama. Midagi, mis ajab naerma ja nutma korraga. Ja selles loos oli see interpreteerijat aitav vägi sees.

Töötad oma vanaisa teatris ja oled kolmanda põlve näitlejana põline linnainimene. Nüüd aga tuli kehastada külanoorhärrat. Kuidas siseneb linnataustaga näitleja maainimese ellu?
Mart Raukas tõi hiljuti ühes oma kõnes hea näite, kuidas me teineteist ja iseend identifitseerime. Lugu räägib ühest kreeka poisist, kes nägi kümnesena esimest korda merd ja ta vanaema teatas seepeale, et unusta meri, sest see on kõigi hädade põhjus. Mägede inimesed umbusaldavad rannikuinimesi ja vastupidi. Linnainimene maainimest. Ma pole olnud sedavõrd urban, et puuduks igasugune kontakt kartulipõlluga. Võin merd rahuliku südamega vaadata.

Mis teemadest räägib sinu mängitud Villu kuju ja terve „Kertu” film?
See on lugu juhusest, äratundmisest, hoolimise võimalikkusest, enesekesksusest, pilastusest ja armastusest.

Millist oma kaamera ees tehtud tööd pead enda jaoks kõige olulisemaks? Mida toob sel alal tulevik?
Väga huvitav töö oli „Nuga” Marko Raadiga. Samuti tantsufilm „Teine” Helena Jonsdottiriga. Kindlasti ka tööd koos Andres Puustusmaaga. Eks neid on veel, aga loodan väga, et palju on ees.
Laasik, A. (2013). Mait Malmsten: mulle on tähtis rolli tunnetada. Eesti Päevaleht, 4. okt, lk 13.