Kertu (2013)

Filmi saamisloost

"Kertu" võtted algasid 2012. aasta suvel. Algust tehti Saaremaal Lõmala sadamas, kus 17. juunil 2012 lavastati filmi tarbeks jaanituli, kuhu kutsuti massisteseenist osavõtjaid. Filmis nimelt kohtuvadki armastajad silmast-silma jaanipeol. Film on üles võetud enamasti Saaremaal, peamiselt Loode-Saaremaal - Kihelkonnal, Karalas, Võhmal jne.
Vinni, R. (2012). Ilmar Raag kutsub kõiki uue filmi jaanitulele. Saarte Hääl, 6. juuli.

Saaremaale filmi üles võtma ei mindud siiski Ilmar Raagi saarlase kodakondsuse pärast. „Me kaalusime võttekohti üle terve Eesti,” rääkis loo konkreetsesse kohta istutamisest filmi produtsent Riina Sildos. „Sõitsime palju ringi, kaalusime kohti Läänemaal. Viimaks otsustasid meie kunstnikud Jaagup Roomet ja Kristjan Suits Saaremaa kasuks. Üks neist valmistas võteteks ette ühe talukoha ja teine teise.”
Lugu näidatakse esmalt saarlastele. Eesti Päevaleht, 4. okt, lk 13.

Võtteperioodile Saaremaal jääb Ilmar Raag tagasi vaatama hea sõnaga. See oli tema jaoks üks ilusamaid kogemusi ja ta on väga rahul, et filmi just siia tegema tuli. “Tihti jäädakse ju võtetega Tallinna ligidale, et kokku hoida öömajakulusid, aga tulemuseks on see, et ei teki seda tõelist meeskonnatunnet ja maksimaalset keskendumist konkreetsele tööle,” selgitas ta.

Lisaks vedas filmitegijail Raagi sõnul väga öömajaga Karala külas Mardi talus. Kogu meeskonnal olnud seal tunne, et neid hoitakse, ning Raag loodab, et see tunne väljendub ka filmis.

Filmis lõi kaasa ka mitmeid kohalikke inimesi ja vallateatrite näitlejaid. Nimesid välja toomata kinnitas Raag, et jäi ka nendega väga rahule. Eriti tore oli tema arvates väike stseen poe taga, kus mehed õlut libistasid ja juttu ajasid. “Kohalikud näitlejad olid seal nii usutavad, et pidime neid paradoksaalselt vähemaks lõikama. Muidu oli liiga hästi aru saada, et Mait Malmsteni mängitud Villu on tegelikult ikka linnamees.”

Kertu, kes pole tegelikult kohtlane

Kertu looks sai Ilmar Raag ainest mitmelt poolt. “On tõsi, et kuulan, mida inimesed räägivad, sest tõelised lood on tihti kõige huvitavamad, aga neil pärislugudel puuduvad tihti arengud ja lõpud,” tähendas ta. Seetõttu ei saa ta ka oma sõnul öelda, et filmis räägitud lugu on juhtunud päriselt. Kõige rohkem mõjutas Ilmar Raagi seda lugu selliselt kirjutama, nagu see välja kukkus, Saaremaalt pärit naistearsti Häli Metsa kunagi räägitud jutt ühest tüdrukust, kes alles operatsioonilaual otsustas, et ta ikkagi ei tee aborti ja tahab oma lapse alles jätta. Teisalt olid allikateks ka Tartu naiste varjupaiga ekspertide räägitud seigad eesti naiste elust. “Kuid loo põhiliini, mis on armastuse lugu, olen ma kokku seadnud siiski omaenese mõttemaailmast,” kinnitas Raag.
Kalmus, K. (2013). Ilmar Raagi Kertu sai just selline, kui pidi. Saarte Hääl, 9. okt.

Kuna „Kertu” alus on elus toimunud lugu, siis filmi tegijatel tuli mõelda ka võimaluse peale, kus prototüübid keelavad teose linastamise, nagu see juhtus Kadri Kõusaare „Magnusega”. „Meil läks see stsenaariumi läinud lugu ikkagi edasi, kirjutamisele tõuke andnud juhtum ei ole meie filmis äratuntav,” ütles [produtsent Riina] Sildos „Kertu” loomise tausta kohta.
Lugu näidatakse esmalt saarlastele. Eesti Päevaleht, 4. okt, lk 13.

Ursula Ratasepp suutis oma rollisooritusega tabada seda Kertut, keda Raag vaimusilmas nägi, ideaalselt. ”Ursula on fantastiline,” nentis ta ja avaldas lootust, et siit edasi pakutakse näitlejatarile aina paremaid filmirolle. “See on tüdruk, keda tahad hoida ja kellesse kaitsja instinktiga mehed võivad ka armuda.”

Filmi kirjelduse kohaselt peetakse Kertut kohtlaseks. Elus on aga tihti nõnda, et kohtlaseks peetakse inimest, keda millegipärast ei mõisteta, kuid kes tegelikult ei ole teps mitte selline, kui teda lähemalt tundma õppida. Raag on nõus, et just nii on ka tema filmiloos.

Raagi Kertut peetakse kohtlaseks eelkõige seetõttu, et ta ei suhtle kuigi kergelt. Selle põhjus on aga noore naise vanemates, kes on ühel hetkel ise hakanud teda kohtlema kui kohtlast. “Võime tihti saada selleks, kelleks teised meid nimetavad ja peavad, sest need teised loovad olukordi, kus justnagu ei saagi teisiti käituda,” selgitas Raag. Kertu on tema sõnul negatiivse enesesisenduse ohver ja filmi lugu on sellest, kuidas ta hakkab endasse uskuma.
Kalmus, K. (2013). Ilmar Raagi Kertu sai just selline, kui pidi. Saarte Hääl, 9. okt.

Katkeid intervjuudest Ilmar Raagiga:

Kuidas tekkis mõte teha film ühe kogukonna varjatud suhetest?

Ma olen paaril korral näinud, kuidas kollane meedia on üles võtnud mõne kõmulise suhteloo, aga teinud seda täiesti valesti. See näeb välja nii, et leitakse mingi armulugu, pannakse peale paar stereotüüpi ja lastakse siis liugu. Kahel juhul konkreetselt tean, et inimesed, keda nendes lugudes oli kujutatud, kannatasid väga. Eelkõige veel kommentaatorite tõttu, kes tõde teadmata olid rünnanud neid meedias avaldatud vale põhjal. Teisalt on aga kogu lool passiivsem pool. See, et me tõesti ei suuda teinekord ette kujutada teiste inimeste kõige ilusamaid tundeid. Ikka on lihtsam neid enese jaoks kuidagi ära lahterdada. Nii ma soovisingi vastupidiselt rääkida armastusloo sellistest inimestest, kellele rahvasuu omistab harva siiraid tundeid.
Roos, K.(2013). „Kertu“ on armastuslugu neist, kellele ei omistata siiraid tundeid. Linnaleht, 11. okt, lk 18.

Referentsfilmidest

Ilmar Raag: „Veel kolme lemmikut vaatasime võttegrupiga „Kertut“ ette valmistades referentsfilmideks. Esimene neist oli Lars von Trieri „Laineid murdes“ (kuigi mulle tundub, et Trier vihkab inimkonda ja ma ei jaga seda tunnet, on ta filmitegijana väga osav ja efektiivne), teiseks Alejandro González Iñárritu „Paabel“ ja kolmandaks Sulev Keeduse „Jonathan Austraaliast“.

Mulle meenus „Kertut“ vaadates Thomas Vinterbergi „Jaht“ („Jagten“).
Jah, esimese hooga läksin seda nähes väga tujust ära. Hetkeks tekkis sama tunne, mis „Klassi“ puhul: pagan, jälle jõudis keegi ette! /---/

„Jahi“ esilinastuse ajal möödunud kevadel oli mul „Kertu“ käsikiri valmis ja võttedki planeeritud. Ent jällegi – Vinterbergi põhiteema on minul kõrvalteema ja vastupidi. Ma püüdsin anda põhiliinina edasi Kertu ja Villu armastuslugu ja nagu armastusfilmis ikka, on siin põhiküsimus selles, miks armastajad ei saa koos olla, miks nad ei saa kohe õnnelikuks. Kogukond on „Kertus“ üks segavaid faktoreid nagu „Romeos ja Juliaski“.Vinterbergil on armastusliin ka olemas, aga peamine on just indiviidi ja kogukonna vastuolu.
Ilmar Raag: filmidest, Eestist ja tulevikust (2013). Kinoleht La Strada, nr 1(23), lk 3.

Välismaist teekonda alustab Varssavi festivalil

11. oktoobril algava Varssavi rahvusvahelise filmifestivali peamises võistlusprogrammis on üks Eesti teos, mis kannab pealkirja „Miłość jest ślepa”.

Eesti keelde ümberpanduna oleks filmi pealkiri „Armastus on pime” ja filmi tegijate järgi otsustades on teos Ilmar Raagi kirjutatud ja lavastatud „Kertu”. Muide, ka ingliskeelsena turustatakse filmi pealkirja „Love Is Blind” all.

Varssavi festival on Ida-Euroopas täiesti respektaabel üritus, mida on peetud juba 25 aastat. Rahvusvaheline võistlusprogramm on seal esinduslik, viieteistkümne filmi seas on töid eri riikidest ja mandritelt.

Eesti on esindatud Varssavis veel teisegi filmiga, sealsamas võistlusprogrammis on ka Eesti-Gruusia koostööfilm, 1. novembril siin linale jõudev „Mandariinid”, kus peaosa mängib Lembit Ulfsak.
Välismaist teekonda alustab Varssavi festivalil [Ilmar Raagi mängufilm „Kertu]. Eesti Päevaleht, 4. okt, lk 13.

Vastuvõtust Jaapanis toimuval  Euroopa filmide festivalil EU Film Days

Film esilinastus 7. juunil [2014 – toim] mainekas Tokyo Uue Kunsti Muuseumi filmikeskuses täissaalile, misjärel alustas teekonda üle kogu Jaapani erilinastustega Takamatsu, Okayama ning Fukuoka linnades. 

Pressiteatest: „Tänavu kaheteistkümnendat korda toimuv EU Film Days on olulisematest välismaiseid filme tutvustavatest filmisündmustest Jaapanis, mida korraldab Euroopa Liidu delegatsioon Jaapanis  koostöös liikmesriikide saatkondadega. 30. maist 22. juunini linastub festivali raames filme 23 Euroopa riigist. Neist viis parimat, mille hulka kuulub ka Ilmar Raagi “Kertu”, linastuvad  eriprogrammis, mida tutvustatakse üle kogu Jaapani. 

Kindlasti on “Kertu” suure publikuhuvi üks põhjuseid see, et Ilmar Raagi eelmine film “Eestlanna Pariisis” oli Jaapani kinolevis möödunud aastal üks vaadatumaid Euroopa filme, kogudes üle 130 000 vaataja. “Kuna Ilmari nimi on siin juba piisavalt tuntud ning tagasiside on olnud eranditult positiivne loodame, et “Kertu” jõuab varsti siin ka kinolevisse ning Eesti film saab Jaapanis sammhaaval kanda kinnitada”, kommenteerisTokyos õppiv PÖFFi rahvusvahelise filmitööstuse programmi juht Sten Saluveer.

Kohapeal oli filmi tutvustamas ja vaatajate küsimustele vastamas “Kertu” peaosatäitja Ursula Ratasepp.

“Ootamatu oli see, et Jaapani publiku jaoks jäid filmis kajastuvad ühiskonna probleemid mõnevõrra arusaamatuks ning eelkõige nähti selles armastuslugu. Hoolimata sellest võtsid vaatajad filmi vastu soojalt ning huvitavate küsimustega“ märgib Ursula Ratasepp.

Filmi linastust ning jaapanikeelsete subtiitrite tootmist toetasid EU-Japan Fest Japan Committee, Eesti Kultuuriministeerium ning Eesti Vabariigi Suursaatkond Tokyos.“
Allikas: Amrion OÜ pressiteade, 17. juuni 2014.

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „Kui nüüd rääkida sellest, miks see film hea on, siis tuleb kõigepealt kiita stsenaariumi. Sündmuste tempo on täpselt timmitud ja asjad juhtuvad õiges kohas, olles arusaadavad ka inimliku käitumisloogika seisukohast. Raagil, kes ise ka stsenaariumi kirjutas, on nähtavasti neetult tugev empaatiavõime. Ka dialoog on märkimisväärselt elulähedane.

Muidugi tuleb realistliku pildi loomise eest tunnustada ka näitlejaid, kes mõjusid kõik nagu filmis, mitte nagu teatris – asi, mis pole Eesti filmis alati enesestmõistetav. Kummalgi peategelasel pole tegelikult palju repliike. Jänesena puuri surutud Kertu vaikimine on kramplik ja pingestatud, Ratasepp on füüsiliselt nagu loodud sellist kuju edasi andma. Villu lihtsalt ei viitsi pikka juttu teha, talle tüüpiline emotsiooniurahtus on: „Käige kõik persse!” Ja ometi mängib Malmsten seda rolli lüüriliselt ja õrnusega. Kertu vägivaldsest türannist isa (Peeter Tammearu) kipub kerkima kolmandaks peategelaseks. Karakter on võigas, aga lavastaja ja näitleja näitavad seda delikaatselt.

Kui tahta millegi kallal kangesti norida, siis võiks ehk rohkem avaneda Kertu ema (Külliki Saldre) tegelaskuju tegutsemise motiivid ja ajendid.

Näitleja enda töö on ikka hea, nagu filmis läbinisti, aga Sääliku kehastatud kannatlik joodikuemmest pensionär saab sama väikese ekraaniajaga tuttavamaks. Teine väike kivi lavastaja kapsaaeda puudutab seda, et ei Kertu ega tema ema näos ei paista olevat sinikaid, mis seal loogiliselt olema peaksid.“
Kressa, K. (2013). Raagi parim film räägib armastuse võimalusest näruses külakolkas. Eesti Päevaleht, 10. okt, lk 11.

Tiina Lokk: „Ilmar Raagi parim film. Kõik on paigas: nii lugu, näitlejad kui režii – minimalistlik ja pretensioonitu, aga terviklik. Puudu jääb pildi  sügavusest nii otseses kui kaudses mõttes. Aeg-ajalt häirib konstrueeritus, aga film on sümpaatne ikkagi. Väga hea peaosalise valik.“

Roman Baskin: „Kui kujundlikult rääkida, oli terve filmiajal selline tunne, nagu mindaks üle purde ja aeg-ajalt varitseb tohutu oht, et kohe-kohe kukutakse kuristikku. Aga ennäe imet, mõne hetke pärast leitaakse tasakaaal ja minnakse edasi ja lõpuks jõutaksegi õnnelikult teisele kaaldale. Ja see on iseenesest tunnustust väärt; eriti ohtlik ja melodramaatiline finaal, mis samuti kannab välja, ja täiesti usutavana. Ja ikkagi; need üsnagi sagedased augud ei lase tervikul lendu tõusta. On mitu ilusat näitlejatööd.“
Eksperdid hindavad: „Kertu“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 12. okt, lk 10.

Tiit Tuumalu: „“Klass on kindlasti olulisem film kui „Kertu“, mis sest, et amatöörlikumalt tehtud. Seal oli raevu ja väge, kuulutust. „Kertu“ on jälle palju paremini, huvitavamalt kirjutatud. Raag on üldse hea kirjutaja. See tuleb tal vist isegi paremini välja kui lavastamine. Vähemalt praegu veel.

„Kertuski“ oleks küllalt suure filmi ainest, kui ta suudaks vältida teatavat telelikkust, liiga palju on siin odava seriaali esteetikat. Kõik on taandatud väga funktsionaalseks, üheselt mõistetavaks, minnakse kõige lihtsamat teed, lugu ei kõnele millestki muust kui sellest, mis ekraanil juba kirjas on, napib filmilikku maagiat – ka võtmeepisoodidele ei taheta anda piisavalt aega, et need kujundiks tõuseks.“
Tuumalu, T. (2013). Latt olgu 2.31 peal [mängufilmi „Kertu“ arvustus]. Postimees: AK, 12. okt, lk 10.

Peeter Sauter: „Stsenaarium on kirjutatud jumala käega. Näitlejad mängivad nagu kulda. Peaosatäitjaid patsutatakse nagunii, aga ma tahan esile tõsta Tammearu Peetrit, kes viskab isa rolli teha nii, et süda lustib. Ta silm muutub, ta on korraga armastaja ja siga, ja me hakkame teda vihkama ja tunneme talle kaasa – ja usume Tammearu mängu. Seda on eesti filmi kohta juba väga palju.

Olgu, Tammearule on ka hea osa kirjutatud, mitmeplaaniline, aga peategelastel polnud sellist dostojevskilikku karakterit stsenaariumist võtta, nad pidid läbi ajama sellega, mis võtta oli. See on Raagil võib-olla suur pluss. Teha lihtne ja selge stoori joodiku ja autisti (või Aspergeri sündroomiga tüdruku?) armastuse loost, aga anda kõrvale ka nahaalist ja päheistujast isa, ehk isegi seksuaalpervert, kes oma tütart üle kõige armastab ja teda joodikule loovutades end maha laseb.
/---/

Ja nüüd ma ütlen ühe asja, mille eest ma saan arvatavasti veel aastate pärast nuhelda. Filmi peaks tegema iseendale! Ja mitte püüdma vaatajale meeldida, isegi kui need nõksud on üsna hästi käes (ja on sestap lootust ka järgmise filmi raha saada). Selles mõttes on Õunpuu kohati tüütu „Ballaad” ausam kui Raagi sile ja südamlik hollywoodlik pisarakiskuja. Hinnanguid ma küll anda ei taha. Nimetatud filmid on totaalselt erinevad ja see ongi hea. Ooperit ja rokikontserti pole vaja võrrelda.
Kõik on justkui tore ja kõik on justkui hästi tehtud ja sellega asi piirdubki.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/kus-on-ilmar-raagi-sisu/
Sauter, P. (2013). Kus on Ilmar Raagi sisu?. Sirp, 18. okt, lk 32.

Jürgen Rooste: „Tõtt-öelda, kui ma ütlen “pisarakiskuja”, siis Raagi puhul ei mõtlegi seda negatiivselt. Ta ei ole mingi metsik mõtte kunstipärasusse uputaja (siiski, ka “Kertus” on ilusaid, pikki, nukraid, põhjamaiseid kaadreid, aga nendele ei kulutata kogu püssirohtu), vaid loojutustaja. Ja nende lugudega oskab ta helladele kohtadele vajutada. Aga tal on oma eesmärk, ta on nagu säärane koolipapa kinematograafias.

Jah, tal on sõnum. Mitte virvendus, meeleolu, ajastuvaim, suur hõlmamatu kunst, vaid sõnum. Ja sellisena ma kunsti ette kujutangi tegelikult: sel peab olema mõte. Mõte on tähtsam kui ilu. (Ja ma ei eita, et mõte võib vahel peituda absurdis või enese mõttest vabastamises, vahel ka puhtas ilus, aga see pole praegu oluline.)
/---/

Filmi üks paremaid osatäitmisi on Peeter Tammearu Kertu isa rollis: edukas, enesega hakkama saav mees, aga kodus vägivallatseja ja isegi pervert (sellele vihjatakse üsna otse, ehk ongi Kertu säärane olek tema süü), kontrollifriik. Ta on lihtsalt kuradi usutav, mängib pervar-macho’t paremini kui mõnigi Hollywoodi suur nimi, kes säärastesse rollidesse aastatega takerdunud... Isegi näolihased on paigas. Ja tegelaskuju on me ühiskonnas kahjuks realistlik, isegi liialdamata kujutatud.

Siin on mitu duelli, võitlust. Villu ja ühiskond, Villu ja Kertu isa, Villu ja ta surmatõbi, Kertu ja Villu (ta mandunud pool), Kertu ja ta isa, Kertu ja ta ise (ta allavandunud pool). Kertu ja Villu emade siseheitlused ja armastus-võitlus oma lastega, nende pärast. Vana kooli lugu, tõeline draama, õnneks mitte Shakespea­re’i võtmes.

Raag ei saa endale seda lubada, et ta oma Romeo ja Julia surnult teineteise kõrvale lebama jätaks. See ei sobiks tema rolli, tema sõnumiga. Ta tahab anda lootust. Olgu see või “enne surma keegi ära näha”.“
Rooste, J. (2013). Maailmaparandaja Raag tegutseb jälle. Maaleht, 11. okt, lk 36.

“Kertu” Euroopa filmiakadeemia parimate filmide hulgas

Ilmar Raagi eelmisel aastal [2013 – toim] esilinastunud film “Kertu” valiti Euroopa filmiakadeemia poolt viiekümnesesse filminimekirja, mis hakkavad aasta lõpul kandideerima n-ö Euroopa filmi-Oscaritele, ehk Euroopa filmiakadeemia auhindadele.

Lühinimekiri on muljetavaldav: siit leiab nii Cannes’i filmifestivali võidufilmi “Talve uni”, Ukraina sel aastal rohkelt auhindu võitnud kurttummade keeles filmi “Hõim”, Lars von Trieri “Nümfomaani”, meie kinodes praegu jooksvad või tulevad “Preili Julie” ja “Ida” jpt.

“Kertu” on ainuke Baltikumi film, Skandinaaviast lisandub talle kokku veel kaheksa nominatsiooni. Eesti mängufilme jõuab sellesse nimekirja haruharva, viimati kandideerisid parima kunstnikutöö auhinnale Jaagup Roomet ja Markku Pätila Veiko Õunpuu filmiga “Püha Tõnu kiusamine” 2010. aastal, kui Euroopa filmiakadeemia pidulik gaala toimus Tallinnas.

Allikas: Amrion OÜ pressiteade, 17.09.2014.