Polli päevikud (2010)

Chris Kraus

Chris Kraus filmi üht peategelast, eestlasest anarhistlikku mässajat Schnapsi mänginud Tambet Tuisust:

„Alguses kartsin, et näitleja leidmine eestlasest revolutsionääri rolli on raske, Eestis on ju vähe näitlejaid. Mu hirm oli täiesti asjatu, Tambet Tuisk on fantastiline näitleja, kes tegi suurepärase töö.” Rääkides näitlejatest, lipsas Chris Krausi suust läbi ka Mait Malmsteni nimi, kelle suhtes ta palju kiitust jagas. Küsimuse peale, kas ka Mait Malmsteni nimi oli kaalumisel Schnapsi rolli, ei kosta lavastaja aga midagi.
Tambet Tuisu suhtes pole Chris Kraus kiitustega kitsi. „Ta oli õnnelik, et selle rolli endale sai, ta tahtis väga seda mängida. Tal tuli väga palju tööd teha saksa keele kallal, mida ta enne ei osanud sõnagi. Aga ta tuli sellega perfektselt toime. Tambet oli väga avatud. Kui ma tulin võtete jooksul uute stseenidega, mis ma vahepeal juurde olin kirjutanud, lähenes ta asjale paindlikult ja tuli kiiresti kaasa. Ta töötas väga kõvasti. Ma olen kindel, et Tambet Tuisk on oma ande ja oskuste poolest rahvusvahelise staari mõõtu näitleja.” „Polli” lavastaja on nõus määratlusega, et Tambet Tuisk on filmilinal olemise poolest sarnane David Bowiega, kui viimane oma noorpõlves filmides mängis. Enim torkab see sarnasus silma, kui tuua paralleeliks Bowie pearoll brittide ja jaapanlaste kahasse tehtud filmis „Merry Christmas, Mr. Lawrence”, kus kuulus laulja mängis Jaapani sõjavangi langenud Briti ohvitseri. Mõlemas kõhnas mehes on nii väline kui ka sisemine askeetlus. Sarnasust on ka näojoontes ja naeratuses.
Laasik, A. (2010). Chris Kraus: "Polli päevikud" on minu väga isiklik lugu mu esivanematest. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 10-11.

Tambet Tuisk

Maria Ulfsak-Šeripova: Kuidas sa “Polli päevikutesse” sattusid?

Tambet Tuisk: Sakslased käisid jaanuaris 2009 Eestis casting’ul ja palusid Riina Sildosel kokku kutsuda sobilikud näitlejad üsna laiades vanusepiirides, umbes 25–38aastased. Kandidaate oli päris palju. Sakslastel olid ajaliselt suured nõudmised, kuna võtete algus lükkus suvel kuu võrra edasi, aga meil on ju kõik näitlejad teatriga seotud, filminäitlejaid pole. Õnneks mul asjad klappisid, teatris tehti samal ajal “Onu Tomi onnikest”, mis oli väksema koosseisuga. See on küll laiem teema, aga kui ometi saaks varem teada, millal ühe või teise filmi võtted on, siis saaks oma töid palju paremini planeerida.

Stsenarist ja režissöör Chris Kraus töötas selle filmi kallal väga pikalt, neliteist aastat. Kuidas see võtteid mõjutas?
Ta kirjutas algul stsenaariumi mõnele teisele režissöörile lavastada, vahepeal taheti seda filmida kusagil mujal Ida-Euroopas, siis otsiti kohta Eestis. Kuni lõpuks jõuti samm edasi, et autentsete välivõtete jaoks mõis hoopis ehitada, mis on väga lahe, sest mõisahoonest tuli filmi üks karakter juurde. Aga Kraus muutis stsenaariumi võtete käigus õige palju, seega me polnud kinni mingis kunagises versioonis. Ta kirjutas reaalsete näitlejate järgi mõne stseeni täiesti ümber. Näiteks algul pidin ma olude sunnil poisi silme all tapma tema vanaisa, kuid ta otsustas, et seda pole vaja, ja kõik muutus. Tihti läksin hommikul grimmi ja seal sain uue stseeni, see keeras muidugi peas kogu krempli pahupidi, sest kõik, mis ette oli valmistatud, muutus asjatuks.

Kas näitlejal on sellise meetodiga töötada parem või halvem kui tavapäraselt ettevalmistatud stseene tehes?
Selles mõttes halvem, et sul tõmmatakse vaip jalge alt ära. Ise ei kontrolli enam midagi – oot, kuidas see nüüd eelmise stseeniga kokku läheb? Aga järgmisega? Kas ta kirjutab järgmise ka ümber? Õnneks usaldasin teda ja sain aru, et see pole hetke-emotsiooni ajel, sest ta ise kontrollib kõike ja teab, mis tahab. Mängisime nagu teatris pikki raskeid stseene järjest otsast lõpuni läbi – see oli väsitav, aga samas jõudsime ehk mingi terviklikuma tulemuseni. Ma pole varem nii režissööri-keskset filmi teinud, tean, et tehnilistele töötajatele olid sellised muudatused eriti keerulised.

“Polli päevikud” on meie mõistes hiiglasliku eelarvega ajalooline suurfilm. Mis oli selle töö juures veel teisiti, võrreldes sinu varasemate filmikogemustega?
Filmi meeskond oli Brasiiliast, Austriast, Eestist, Saksast, Poolast jne. Selline rahvaste paabel, et läks aega, kuni inimesed üksteist mõistma ja usaldama hakkasid.
Ja ma pole varem kogenud sellist tööd festivalidel. Olen ju küll käinud näiteks Karlovy Varys, aga seal oli pigem selline lõbus ühelt joomapeolt teisele jalutamine. “Polliga” on aga festivalidel võimsad graafikud, kes millal kuhu peab intervjuusid andma, millistele ajakirjadele poseerima jne – see on päris muljetavaldav olnud, kuidas filmiga pärast esilinastumist edasi töötatakse.

Kuidas sa ise valmis filmiga rahule jäid?
Jäin. Hea indikaator oli see, et kui ma filmi esimest korda Torontos täispikalt ära vaatasin, siis ta imes mind enda sisse. Ja kui ma teist linastust läksin vaatama kümme minutit enne lõppu, et küsimuste-vastuste voorus osaleda, siis ta imes mind uuesti sisse, läksin filmiga täielikult kaasa. Ka Saksamaal ja Roomas festivalidel vaatasin huviga ja elasin kaasa.

Kas oled festivalidelt, näiteks Torontost või Roomast, ka mingeid uusi tööpakkumisi saanud või kellelegi silma jäänud?
Mujal maailmas käib kõik ju läbi agentide. Ja agendi leidmine on Põhjamaa inimese jaoks liiga edevustnõudev. Eks mul mingid asjad on õhus, aga sellest on vara rääkida.
Ulfsak-Šeripova, M. (2010). Festivalid on raske töö [intervjuu Tambet Tuisuga]. Eesti Ekspress, 16. dets, lk 50-51.