Polli päevikud (2010)

Filmi saamisloost

Chris Kraus: Polli päevikud" on minu väga isiklik lugu mu esivanematest

„Ma olen identiteedilt suuresti baltisakslane,” ütleb filmimees ja kirjanik Chris Kraus enda kohta. „Minu vanemad on pärit Riiast ja lapsena sain väga palju teada Riia kohta. Kuni viieaastaseks saamiseni arvasin ma, et Läti ja Eesti on Saksamaa osad, sest neist räägiti palju just sel moel.” Chris Krausi jutu järgi võtsid 1939. aastal Saksamaale siirdunud baltisakslased oma maailma endaga kaasa ja see püsib koos nendega omal moel siiamaani. Sealjuures ei koosne baltisakslaste pärand sugugi mitte ainult luulelistest sentimentaalsetest lugudest, vaid siin on peidus ka omad konfliktid. Ühega neist puutus Kraus kokku omal nahal ja see on seotud just „Polli päevikute” ainesega. „Kui õppisin nooruses, 1980. aastatel ülikoolis kirjandust, avastasin enda jaoks huvitava luuletaja Oda Shaeferi, kes osutus ootamatult mu enda vanatädiks. Kellega mu suguvõsa läbi ei käinud. Mus tärkas ta vastu suur huvi. Ta oli luuletajana 1950-ndatel väga tuntud. Lugesin huviga läbi ka tema mälestusteraamatu. Tema mälestused olidki aluseks loole, mille kirjutasin 1996. aastal, ja filmile, mis nüüd selle loo põhjal valmis.”
Chris Krausi Großtante Oda on „Polli päevikute” üks peategelane. Oda Schaefer (1900– 1988) on mitmete kirjandusauhindadega pärjatud luuletaja, kelle elulugudes tuuakse enamasti esile tema Baltikumi päritolu.
Laasik, A. (2010). Chris Kraus: "Polli päevikud" on minu väga isiklik lugu mu esivanematest. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 10-11.

Filmi tootmisest

“Polli päevikute“ võtted toimusid 2009. aastal Eestis, Pärnumaal, Varbla vallas, Matsirannas. Filmimisperioodile eelnes 14 aastane töö stsenaariumiga ja kolm aastat võtete ettevalmistamist. Filmi peamise võttepaiga, merre ehitatud vaiadel mõisahoone püstitamiseks kulus kuus kuud. Pärnumaal toimunud filmivõtetel osales üle 1000 statisti, võttemeeskonnas oli üle 150 inimese üle Euroopa, filmis kasutati sadu kostüüme, dekoratsioonide ehitamiseks kulus tohutul hulgal ehitusmaterjali. Kõik see keeruline ja komplitseeritud logistika sai teoks tänu kahekümne nelja erineva rahvusliku ja rahvusvahelise filmifondi ja telejaama toetusele. “Polli päevikud“ on Euroopa viimaste aastate kõige ambitsioonikam ja kallim film [kaheksat miljonit eurot ehk 125 miljonit Eesti krooni – toim].
Koppel, A. (2011). "EurAsia" parimad palad tulid Euroopast. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 115.

Näitlejatest

Filmivõtete ajal vaid 14-aastane Paula Beer valiti Oda rolli enam kui 2500 kandidaadi hulgast, see on tema esimene suur filmiroll. Eesti näitlejale Tambet Tuisule on üks filmi peaosadest esimene rahvusvaheline filmiroll.

„Tambet Tuisu ja noorukese Paula Beeri kõrval teeb filmis kaasa suuri staare. Oda isa Ebbo von Sieringi rolli mänginud Egdar Selge on teinud suure portsu filmirolle, mänginud kuulsates teatrimajades nagu Müncheni Kammerspiele ja Viini Burgtheater. Paar aastat oli tal roll krimisarjas „Vana rebane”, mida selle žanri tippteoste armastajad Soome televisioonist vaadata said. Ka Oda isa teist naist Milla von Sieringit mänginud Jeanette Hain on kopsaka filmograafiaga näitleja.“
Laasik, A. (2010). Chris Kraus: "Polli päevikud" on minu väga isiklik lugu mu esivanematest. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 10-11.

Autoriõigused

Autoriõigused jagunevad vastavalt tootjate osalusele:
Kordes & Kordes Film GmbH/Saksamaa 79%
Amrion/Eesti 2%
DOR Film/Austria 19% 
Polli päevikud, http://www.amrion.ee/index.php?id=10571 (13.02.2012).

Kompromissidest autentsuse saavutamisel

Chris Kraus: „Olen väga õnnelik, et võtsime vastu otsuse filmida just siin [Eestis], minnes sellega ka pisut rahastajate tahte vastu. Et meil on ühes peaosas fantastiline eesti näitleja Tambet Tuisk. Et me ei teinud europudingit – lihtsalt raha pärast. Lõpuks on see minu enda suguvõsa lugu, mille kaudu mõtlen tagasi tervele 20. sajandile.
Tuumalu, T. (2010). Film, mis kaevab välja kadunud baltisaksluse [intervjuu  Chris Kraus’iga]. Postimees, 20. dets, lk 14.

Chris Kraus: „Kuna see on nii kallis film, siis avaldati meile alguses survet, et teeksime selle ingliskeelsena, kuna ingliskeelsel filmil on suuremad võimalused pääseda rahvusvahelisse levisse. Minul oli oma nägemus, tahtsin, et sakslased räägiksid saksa keeles, venelased vene keeles ja eestlased eesti keeles, nii nagu see tegelikult oli. Vahepeal otsisime filmi jaoks raha Itaaliast ja Prantsusmaalt.Kui sa leiad mõnelt maalt rahastaja, tahab ta tavaliselt, et mingeid rolle mängiksid selle maa staarid. Ma siis mõtlesin, et kuidas oleks, kui eestlasest mässaja rolli mängiks mõni kena itaalia või prantsuse kutt. See ei tulnud kõne allagi! Ta pidi olema eestlane.“
Laasik, A. (2010). Chris Kraus: "Polli päevikud" on minu väga isiklik lugu mu esivanematest. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 10-11.

Chris Kraus: „Taastasime baltisaksa aktsendi, mida enam ei eksisteeri.“

„Leidsime endile õpetaja Anita Kugleri, kes sündis pärast sõda Saksamaal, aga kasvas kuni 14-aastaseni üles keskkonnas, kus seda kasutati. Ta ise räägib seda imeliselt. Kokku kolm kuud harjutasime. See tuli pisut ootamatult isegi nende jaoks, kes filmi jaoks raha andsid. Sellise raha eest (eelarve oli 125 miljonit Eesti krooni – toim) filmitakse ju tavaliselt inglise keeles. Meil kõlab aga veel eesti ja vene keel, saksa kirjakeelest rääkimata.
Tuumalu, T. (2010). Film, mis kaevab välja kadunud baltisaksluse [intervjuu  Chris Kraus’iga]. Postimees, 20. dets, lk 14.

Võttepaikadest

1993. aastal, kui Eesti oli uuesti vaba riik, käis Chris Kraus tutvumas oma juurtega ja otsis üles Polli, oma esivanemate pärusmõisa. „Poll on Põlula mõis Rakvere lähedal,” seletas Kraus, hääldades seejuures õ-tähte, mis paljudele välismaalastele raskust teeb, täiesti laitmatult. „Kui ma tol ajal Polli külastasin, oli mõisahoone räämas. Seal oli veel tunda 20. sajandi alguse hõngu. See innustaski mind oma vanatädi looga tegelema.” Manteuffelitele ja Stackelbergidele kuulunud Põlula mõis läks alates 1863. aastast Krausede aadlisuguvõsa valdusesse. Ja kuulus neile kuni mõisa võõrandamiseni viinud maareformini Vabadussõja järel. Praegu asub mõisahoones Põlula põhikool.

Kui filmitegemine lahti läks, kaaluti Krausi sõnul filmimise kohana ka Poolat, Lätit ja Soomet. „Ma käisin peale, et filmivõtted peavad toimuma tingimata Eestis,” rääkis võtteplatsi otsingutest Kraus. Ent filmi kulisside leidmine ei läinud sugugi lihtsalt. Läbi käidi suur hulk mõisahooneid ja loomulikult alustati päris Pollist – Põlulast. „Möödunud 15 aasta jooksul olid paljud asjad muutunud. Vahepeal oli Põlula mõis korda tehtud, uued aknad pandud. Tegemist oli modernse hoonega, kus oli kasutatud moodsaid materjale. Enam ei olnud majas jälgegi minevikust ega ajaloost, mis selles filmis olema peab. Nii otsustasimegi, et ehitame filmi dekoratsioonid uuesti üles. Tegime seda Matsirannas Varbla lähedal. Seal oli olemas pikk paadisild, mis viis meres asuva mõisahooneni, mille me valmis ehitasime. Tahtsimegi luua ebareaalse maailma, mis on täis müüte ja minevikku.” Müüdid kipuvad aga vahel saama osaks tegelikkusest ja nii on juhtunud ka filmi-Polliga. Nii on Saksamaal ilmunud artiklitest võimalik lugeda, et Poll on reaalne koht ja asub mere ääres. Mis ei vasta tõele, sest Sämi jõele alguse panevate allikate juures asuvast Põlulast on mereni hulk maad.
Laasik, A. (2010). Chris Kraus: "Polli päevikud" on minu väga isiklik lugu mu esivanematest. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 10-11.

Eesti Päevaleht: „Lääne-Eestis asuva väikse Varbla valla Matsi ranna äärde otse merre on kerkinud igati luksuslik ning pealtnäha autentne Balti-Saksa mõisahoone.
Hoone väsinud olekust annab märku hiiglaslik pragu fassaadis ning lohakalt looka vajunud katuseserv. Ainult et hoone ei ole vana, vaid on selliseks taotluslikult ehitatud. Ning selle fassaadil ilutsevad sambad ei ole mitte kivist ega marmorist, vaid sõrmenukkidega koputades kajab kunstmaterjal valjult vastu.
Statistide rolli pääseb ka üle 60 kohaliku Varbla valla elaniku.
Sobiva asukoha leidmiseks kammiti läbi 4000 mõisa Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. Kui päris sobivat ei leitudki, otsustati ehitada uus.“
Roonemaa, H., Laasik, A. (2009). Merre ehitatud mõisas vändatakse Eesti ajaloo kalleimat mängufilmi. Eesti Päevaleht, 17. juuni, foto.

Faktitruudusest

„Stsenaariumi lugedes võib järeldada, et ajaloolist faktitruudust pole taga aetud, Oda elab filmireaalsusest tingituna, et ikka Eesti taasiseseisvumine ära näha, mõned aastad vanemaks kui ta tegelikult elas, ning telekas Münchenis vahendab talle 1989. aastal kaadreid 1991. aasta sündmustest.“
Tõnson, M. (2009).  Müstiline sammastel häärber Eesti vetes – mis see on? Eesti Ekspress: Areen, 20. juuni.

Detailitäpsusest

Mõningates detailides omab oma põhjalikkuse ja autoritaarsusega võrdlusi Lars von Trieriga ära teeninud režissöör aga väga konkreetset visiooni - näiteks hobused ja ratsanikud, kes kehastavad tsaari ulaane, tuuakse kohale Ungarist ja Poolast, sest nende kehahoiak pidi olema autentsem kui niisama ratsutajatel.“
Tõnson, samas.

Filmi vastuvõtust

Andri Ksenofontov: "Baltisaksa päritolu režissöör Chris Krausi film „Polli päevikud” on üks kunstiliselt õnnestunumaid filme Eesti ajaloo ainel. Olgu tegemist  filmi või romaaniga, need kaks sõna „Eesti ajalugu” varjutavad vahel teose muu sisu ja väärtused.
/---/
Meespeaosatäitjad Tambet Tuisk ja Edgar Selge olid suurepärased – mida hullem koletis, seda enam teda imetlema jäid. Neist esimene on eesti näitleja ja teine võiks nime poolest samuti eestlane olla, aga on siiski sakslane. Kui enamasti esinevad tegelased püsisuurustena, kes eri olukorras toovad esile erinevaid  jooni, siis filmi muutujaks on nooruke Oda von Siering. Niisugust veel välja kujunemata ja maailma avastava noore inimese rolli on raske veenvalt mängida, aga näitlejanna Paula Beer sai oma tegelase tõlgendamisega väga hästi hakkama.       

„Polli päevikute” puhul on tähelepanuväärne, et selle peamist dekoratsiooni on nimetatud filmi üheks peategelaseks. Von Sieringite mõisahoone on filmis veel üks asjaolu, mis viib  vaataja mõttele, et ei, see kõik ei saa olla tõsi. Nagu oleks Tartu ülikooli puidust koopia kitsale postamendile keset merd tasakaalu seatud. Aga hoone õhus rippuvate ja oma raskuse all lonti vajunud tiibade toeks pandud toikad andsid selgelt mõista, et mõisa loomulik olek on tasakaalust kaugel. Von Sieringite häärber meenutab tädi Josephine maja Brad Silberlingi filmis „Lemony Snicketi sari õnnetuid lugusid”. Mõisa meistriteosega sai hakkama filmikunstnik  Silke Buhr. Eeskuju valiti põhimõtte järgi, et seesuguseid hooneid kusagil mujal maailmas samal ajal ehitati. Alaskas olevat selliseid klassitsistlikke maju merre projekteeritud ning Chris Krausi perekondlik sisetunne ütles, et baltisaksa ekstsentrilisele vaimule võis selline lahendus täitsa sobida. Samal ajal kui maailm läks ümberringi hulluks, mängiti von Sieringite tondilossis pilli ja teatrit. Mõisa arhitektuur ise on samuti hullumeelne nagu ekspressionistlikes  saksa filmides, sobiv kunstikamber inimveidrustele ja unarideedele. Näiteks anatoomiline teooria, millega otsiti inimese kurjusele teaduslikku seletust ja see ühes ajunäärmes leiti. Kuna teadlasest filmikangelase lõikuslauale sattus siniverelisi harva, seal ilmselt ainult lihtrahva seast pärit kunded pikutasidki, on ka mõistetav, miks ta oletas, et kurjusenääre valitseb just eestlaste ajusid. Anatoomia kinolinal paistab efektne. Ent Ebbo von Sieringi prototüüp  Ebherard Kraus, Oda Schaeferi isa, tegeles hoopis kirjandusega. Ilma tema teoreetilisi töid lugemata ei ole aga võimalik hinnata, kas tema tekstianalüüse saaks üldse võrrelda lahtilõigatud organismi groteskiga. 
Ksenofontov, A. (2011). Põlula, Poll ja ajalugu, mida ära ei tunne. Sirp, 28. jaan, lk 28.

Kriitik Dan Fainaru kirjutab Briti filmiajakirja Screen International veebilehel, et tänu Chris Krausi filmi süngele õhustikule peaks „Polli päevikud” festivalikorraldajatele meeldima, ent kinode ärameelitamisega läheb tegijatel raskeks.
„Daniela Knappi kaameratöö annab filmile teatava videvikumeeleolu ja kunstnik Silke Buhri kujundatud võtteplatsid, eriti tokkidele toetuv mõisahoone, haakuvad teemaga suurepäraselt,” leiab kriitik. „Probleeme on stsenaariumiga, mis ei vaevu lahti seletama tegelaste sugulussuhteid, paneb 14-aastase tüdruku tema jaoks liiga keerulisi poliitilisi kõnesid pidama ega suuda jõuda selge lõpplahenduseni, katsetades üksteise järel eri versioone.” Näitlejatele annab Fainaru positiivse hinnangu, eriti tunnustab ta noort naispeaosalist Paula Beeri. Kriitiku ül­dine seisukoht on pigem negatiivne, kuna süžee jääb pidevalt detailidesse takerduma ja lõpplahendus venib. Fainaru meenutab lugejale, et film põhineb lavastaja tädi, baltisakslase Oda Schaeferi päevikutel.
Kressa, K. (2010). "Polli päevikud" ei vaimusta kriitikuid. Eesti Päevaleht, 25. sept, lk 15.

Annika Koppel: „Tambet Tuisk teeb Paula Beeri kõrval väga hea rolli; ütlemata meeldiv on näha eesti näitlejat rahvusvahelises seltskonnas nii heal tasemel tegutsemas. Silke Buhri tähelepanuväärset kunstnikutööd hindab Daniela Knapp operaatorina tundlikult ja vääriliselt, ehkki vahetevahel liiga kauaks samadesse detailidesse takerdudes ja taas nende juurde tagasi tulles. Pean silmas ennekõike laboratooriumi ja seal leiduvaid monstrumeid, mida kaamera kuidagi maha jätta ei taha. See on muidugi ka montaaži küsimus; sellised kohad tõmbavad maha dünaamikat ja film hakkab venima.

Merre ehitatud mõisa juurde viib pikk sild. Plaanid mõisast erinevate nurkade alt erinevates valgustes tekitavad võõritusefekti — keegi ei oota, et sellises majas ka tõepoolest elataks, see on rohkem kummitusloss või maastikumonument. Elu toimub pigem rannas, selline tüüpiline tšehhovlik hängimine, kus mitte midagi tehakse ilusasti ja õhates. Taustal aga leiab aset  mässajate karm ja kirglik salaelu, teine elu, teine Eesti. Aimamisi.

Läbinisti kunstlikul taustal peab arenema tuline armastuslugu, aga tänu osatäitjatele, kelle ees seisis raske ülesanne, see veenab meid. Paula Beeri ja Tambet Tuisu vahel käivitub hea keemia. /---/

Chris Kraus töötas stsenaariumiga neljateistkümne aasta jooksul ja võib olla see oligi liiga pikk aeg. Igatahes kohati paistab stsenaariumi hõredus häirivalt välja, mõned alustatud liinid jäävad ka korralikult lõpetamata (näiteks Oda ja tema kasuvenna teema). Kuid lõppkokkuvõttes õhkub „Polli päevikutest” heas mõttes suurfilmi ambitsiooni. Tänu peaosatäitjate veenvale mängule ja oskuslikult ning täpselt atmosfääri loovale kunstnikutööle ei jää kogu pingutus õõnsaks ambitsiooniks, vaid täitubki kunstiga. Kraus ja tema meeskond tegid igati profi töö. Võime ikka rõõmsad olla küll, et taas üks hea filmilugu räägib ka Eestist.“
Koppel, A. (2011). "EurAsia" parimad palad tulid Euroopast. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 113-115.

Blogijast filmihuviline: „Mul polnud üldse plaanis “Polli päevikuid” vaadata, sest miskipärast oli mul kindel eelarvamus, et see film mulle ei meeldi. Aga telekas oli lahti ja kiskus pilku enda poole ja nii ma lõpuks ikka vaatasingi.

Jah, mulle meeldis, nii lugu kui pilt. Loo juures meeldis mitmekihilisus (suurtest sotsiaalsetest vapustustest intiimsete hingemaastikeni), pilt oli lihtsalt nii hästi komponeeritud, et seda peaks täiselamuse saamiseks vähemalt korra üle vaatama.

Miskipärast tuli meelde Kõivu ja Lõhmuse “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan”, mille tegevus toimub umbes samal ajal maarahva paralleelmaailmas. Päris mitmeid seoseid tekkis nende kahe asja vahel.

Mõjuv film, tõepoolest. Lummav. Painajalik. Magasin rahutult, nägin unes saksakeelse dialoogiga košmaare ning ärkasin paistes silmade, uimase pea ja valutava kurguga.“ Tavainimene, 30.12.2011, http://ignorabo.wordpress.com/2011/12/30/polli-paevikud (9.10.2012).

Festivalidest

Eesti kalleim mängufilm esilinastub täna Toronto filmifestivalil

Toronto rahvusvaheline filmifestival kuulub A-klassi filmifestivalide hulka ning on Põhja-Ameerika kõige olulisem festival. Sel aastal toimub festival juba 35. korda.
„Polli päevikud“ linastub programmis “Special Presentations”. Koos režissöör Chris Krausi ja näitlejanna Paula Beeriga esindab Torontos filmi ka Tambet Tuisk.
Eesti kalleim mängufilm esilinastub täna Toronto filmifestivalil (2010). Delfi: Publik, 16. sept, http://publik.delfi.ee/news/kino/eesti-kalleim-mangufilm-esilinastub-tana-toronto-filmifestivalil.d?id=33190579  (12.02.2012).

"Polli päevikud" noppis Rooma filmifestival auhindu

Saksa-Austria-Eesti koostöös valminud filmi "Polli päevikud" režissöör Chris Kraus pälvis viiendal Rooma rahvusvahelisel filmifestivalil žürii eripreemia, filmi helilooja Annette Focks sai auhinna parima filmimuusika eest.
Itaalia press ja festivali publik tervitasid filmi ja selle peaosalisi Paula Beeri, Edgar Selget, Tambet Tuisku ja Jeanette Haini suurte ovatsioonidega.
Festivali lõputseremoonia galal anti filmi originaalmuusika autorile Anette Fockile üle ka parima filmimuusika auhind, millega kaasneb auhinnaraha 10 000 eurot. Tegemist on ühe rahvusvaheliselt kõige olulisema filmimuusika auhinnaga. Eelmisel aastal sai selle Ennio Morricone "Baaria" jaoks loodud filmimuusika eest.
Käänik, K. (toim) (2010). "Polli päevikud" noppis Rooma filmifestival auhindu. Õhtuleht, 8. nov.

PÖFFi parima režissööri tiitel läks Chris Krausile Polli päevikute eest

Eesti-Saksa-Austria ühistööna valminud suurejoonelise mängufilmi “Polli päevikud” režissöör Chris Krausi tunnustati eile PÖFFi lõputseremoonial parima režissööri tiitliga.
Kraus rõhutas oma tänukõnes, et tegemist on igas mõttes eelkõige eesti filmiga.  “See film räägib eesti ajaloost ja eesti inimestest, Eestimaal aset leidnud konfliktidest. Film on üles võetud Eestis ja eesti meeskonna kaasabil. Te peaksite uhked olema, et teil on nii väikese maa kohta nii palju häid inimesi ja suurepäraseid näitlejaid,” sõnas ta.
Film osales PÖFFil EurAsia võistlusprogrammis. Baltisaksa juurtega Chris Kraus on saksa üks tuntumaid ja paljulubavamaid stsenariste ja režissööre. Ka tema varasemad mängufilmid - “Scherbentanz” (2002) ja “Neli minutit” (2007) - on pälvinud rohkelt tunnustust nii Saksamaaal kui ka mujal maailmas. Viimane neist on võitnud üle 50 kodumaise ja rahvusvahelise auhinna.
Rand, E. (2010). PÖFFi parima režissööri tiitel läks Chris Krausile Polli päevikute eest. Eesti Päevaleht, 4. dets.

"Polli päevikuid" saatis Saksamaal enneolematu menu

Eesti-Saksa-Austria koostööfilmi "Polli päevikud" saatis Saksa filmiauhindade jagamisel enneolematu edu.
8. aprillil jagas Saksa Filmiakadeemia välja Saksamaa 2011. aasta filmiauhinnad - Lolad. Lola on Saksamaa olulisim filmiauhind ja sealne nö Oscar.
"Polli päevikud" (režissöör Chris Kraus) võitis auhinna neljas kategoorias - parima kõrvalosatäitmise eest (Richy Müller), parima operaatoritöö eest (Daniela Knapp), parima kunstnikutöö eest ja parimate kostüümide eest (Gioia Raspé). Film oli auhinna nominent kokku viies kategoorias, teatas filmi produtsent Riina Sildos.
Silm, S. (toim) (2011). "Polli päevikuid" saatis Saksamaal enneolematu menu. Õhtuleht, 13. apr.

Auhinnasadu Polli päevikutele Minskis

XVIII Minski rahvusvahelise filmifestivali „Listapad“ lõputseremoonial kogus ajaloolise draama „Polli päevikud“ režissöör Chris Kraus terve rea auhindu: publikuauhind „Listapadi“ Publiku Pronks, Minski linna auhind parima filmi eest ning sama tunnustus, Parim Film, ka festivali peasponsori Belaruskali poolt.
Eesti-Saksamaa-Austria koostöös valminud mängufilmi edu jätkub vaid kaks päeva pärast seda, kui näitlejanna Jeanette Hain võitis parima naisnäitleja BAMBI oma töö eest juba niigi mitmekordselt autasustatud Esimese maailmasõja taustal toimuvas eepilises linateoses (muuhulgas neli Saksamaa filmiauhinda Lola).
„Listapad“ on Moskva, Tallinna ja Kiievi kõrval olulisim filmifestival endise Nõukogude Liidu territooriumil, esitledes oma kõrgetasemelises võistlusprogrammis ekslusiivselt Ida-Euroopas toodetud või aset leidvaid filme.   Auhinnasadu „Polli päevikutele“ Minskis [pressiteade] (2011). 14. nov. http://www.amrion.ee/index.php (4.01.2012).

Baieri Filmiauhinnad, 2010, Saksamaa – parim näitleja (Edgar Selge), parim uustulnuk (Paula Beer), parim kunstnikutöö (Silke Buhr)
Polli päevikud, http://www.amrion.ee/index.php  (4.01.2012.

“Polli päevikute” DVD nüüd müügil

Chris Kraus’i ajaloolise mängufilmi “Polli päevikud” DVD on suuremates kauplusekettides saadaval alates 14. detsembrist [2011]. Peamiselt saksakeelne film on varustatud eesti-, vene- ja ingliskeelsete subtiitritega.
 PÖFFi parima režissööri auhinna pälvinud filmi kodupubliku arv ulatus 11 365 vaatajani. Lisaks on Torontos esilinastunud ning terve aasta jooksul rahvusvahelist festivalilevi nautinud film kogunud muljetavaldava hulga auhindu. Muuhulgas võideti neli Lolat ehk Saksamaa Filmiakadeemia auhinda, kolm Baieri filmiauhinda, kolm auhinda Minski ning kaks Rooma festivalidelt. Filmi tunnustati ka Biberich’is ning Euroopa meediaauhinna Bambi jagamisel. Seejuures on pärjatud pea kogu näitlejatrupp.
Filmi rahvusvaheline levitaja on Bavaria Film International. Eestis korraldab DVD-levi Film Distribution OÜ.
“Polli päevikute” DVD nüüd müügil (2011). 15. dets, http://www.amrion.ee  (12.02.2012).

Levist

Kinoekraanidele on “Polli päevikud” jõudnud peale Eesti veel Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Bulgaarias ja Lõuna-Koreas. Filmi on müüdud ka teistesse riikidesse, kuid siis otse telesse või DVD-le.