Avaleht » Filmiliigid

Kirjad Inglile (2011)

Kui ei ole Üht, siis ei ole midagi. Platon

Mängufilmid | Draama Kestus: 118:00

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

"Kirjad Inglile" on film aastaid tagasi Afganistani sõdima saadetud ning seal islamiusu omaks võtnud Jeremia Juunas Kirotajast (Tõnu Oja), kes kodumaale naastes seisab silmitsi teistlaadi sõjaga.
Laokil Eesti väikelinnas jookseb rindejoon ida ja lääne kultuuri, meeste ja naiste, terve mõistuse ja hullumeelsuse vahel. Kusagil nende lahingute keskel on tema tütar Ingel, kelle Kirotaja on otsustanud pärast aastaid kestnud eemalolekut üles leida. Ainsaks juhtlõngaks telefonis kostnud tütre nutt ja sidevahendiks kaustik täis tütrele adresseeritud kirju. Kuid kodumaal on temaga teised plaanid, ja linna valitsevad naised näivad just temalt närivale tühjustundele lunastust ootavat.
www.kirjadinglile.ee

Filmi saamisloost

"Kirjad Inglile" on Sulev Keeduse esimene kaasajast jutustav mängufilm. Kaadrid Eesti oludest vahelduvad filmis piltidega Jeremia teisest kodumaast Afganistanis, mis on üles võetud Loode-Aafrikas Mauritaanias. Täisidigitaalsena üles võetud "Kirjad Inglile" pakub vaatamiseks ka uut pildilist kvaliteeti.

Mängufilmide "Somnambuul", "Georgica" ja doki "Jonathan Austraaliast" autor Sulev Keedus selgitab, et pikk film vajab küpsemiseks aega ning päris esimese tõuke "Kirjad Inglile" filmi loomiseks sai ta õigupoolest juba enam kui 30 aastat tagasi: "Sain peale ülikooli lõpetamist sõjaväekutse. Minu punaste kaantega sõjaväedokumenti oli kirjutatud "SNAIPER". Kõik viitas sellele, et oleksin sattunud Riiga, eridessandi väljaõppesse, kust tulid parimad tapjad. Kui mul augusti lõpus poega poleks sündinud, siis tõenäoliselt oleksin 1979. aasta jõulude ajal sattunud Afganistani ja parimal juhul sealt kaks aastat hiljem vaimse sandina pääsenud."
Kirjad Inglile, www.kirjadinglile.ee (20.11.2012).

Sulev Keedus: “Ma olin selle looga hirmus hädas. Algusest peale töötasid kõik vastu. Lõhmus [Jaak Lõhmus, toonane Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert, Karlo Fungi eelkäija – toim] ütles, et unusta ära. Ega see stsenaarium ei olnudki täiuslik, aga ta vähehaaval arenes, filmimise ajal ja hiljemgi muutus palju. Raha ei saanud tükk aega mujalt kui Eestist, lõpuks natuke Soomest ka. Saatsime stsenaariumi venelastele, kaastootmise lootusega, nende vastus kõlas, et “zatšem vam pornuhha” (milleks teile porno – toim). Tristan [Priimägi] Eesti Filmi Sihtasutusest käis vaatamas üht vahemontaaži ega saanud loost midagi aru ja kurtis, et kõik need naised lähevad tal segamini. Ja nii edasi. Ikka lõpuni välja.
/---/
Mauritaanias, kus me Afganistani stseene filmisime, on muide haruldaselt puhas islam. Kõik need seal filmitud kaadrid on dokumentaalsed. Alguses oli küll kavas lavastada, aga see oleks läinud väga kalliks, ja see oleks olnud väga papist. Mauritaanias on kümne aasta jooksul tehtud üks mängufilm. Me käisime seal kaks korda. Maikuus ja septembris. Septembris, ramadaani lõpus, oli meie kohalik teejuht juba kolm nädalat nälginud, ei teinud suitsu ka, midagi. Ja siis lõi temas välja viha. Meil oli üks tüdruk kaasas, kes oskas prantsuse keelt, ja teejuhi vaen kaldus tema peale. Asi läks väga inetuks.

Aga asjata me ei käinud, see teine käik kinkis meile kaks liivatormi. Tõnul oli kogu aeg kostüüm kotis või seljas, saime kohe võtta. Isegi Tõnusse hakkas islam imbuma. Ta oli esialgu väga tõre, oli kunagi Egiptuses käies saanud ebameeldiva kogemuse.

Ja kui siis tuled islamiriigist suvel Eestisse, istud trollibussi ja vaatad, mis tänaval toimub, siis paneb imestama küll. Nagu mingisugune taju oleks kadunud inimestel. /---/
Tõnson, M. (2011). Sulev Keedus: Misjonär mehelikkuse kriisikoldes. Eesti Ekspress, 27. jaan, lk 25-27.

Dublante filmis:

Katrin Saukasel (Lovely Laabus) oli autosõidul dublant  Ginta Naha
Sidny Uuel  (Tüdruk kiigel) oli akvaariumis dublant  Saskia Mustallikas
Gunnar Kont, kes oli matuseliste hulgas, mängis jalgadega ise ka kadunukest

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: "„Kuigi Sulev Keeduse “Kirjad Inglile” on ilmselgelt tema kõige vaatajasõbralikum film, jääb see parajaks pähkliks ikkagi. “Kirjad Inglile” lugu on näiliselt väga lihtne ja loogiline. /---/ Keeduse ühegi mängufilmi süžeed pole olnud võimalik nii nappide sõnadega ümber jutustada, rääkimata temapoolsest paikapidavast žanrilisest määratlusest — road-movie. “Kirjad Inglile” ongi üks suur rännak — nii geograafiliselt ühest kultuurist teise kui ka nende kultuuride sees ning kangelase monoloogi vormis sügav rännak endasse.

Mis on selles rasket?

Mis teeb aga “Kirjad Inglile” nii mõnelegi raskesti vaadatavaks? Nagu see paraku on juhtunud ka tema varasemate töödega, eriti “Georgicaga”. Tegelikult oli ka “Georgica” ääretult lihtsa süžeega, keeruliseks tegid selle ehk paralleelselt kulgevad poisi ja vanamehe mälestuste read, mis põimudes tegelikkusega, luues orgaaniliselt väljaujuvate kujundite süsteemi, moodustasid omapärase kinopoeemi. Keeduse “Somnambuul” oli keerulisem ja minu jaoks ülekonstrueeritud nii süžeeliselt kui ka oma kunstlikult tekitatud kujundite poolest.

Elu on näidanud, et vaataja mõte haakub keeruliste filmidega, kui need on esmalt režissööril endal selgeks mõeldud. Keedus teeb oma mängufilme seitsme aasta tagant, hoides vahepeal vaimu ja kätt värskena dokumentaalfilmidega. Ilmselt on ka see tegelikkus, millega ta dokke tehes kokku puutub, aineseks, kust hiljem materjali ammutada.

“Kirjad Inglile” on väga lähedalt seotud, et mitte öelda dokumentaalfilmi “Joonatan Austraaliast” otsene transformatsioon, ainult palju sügavama ja laiema teemakäsitlusega. Mudel on aga sama: Omade keskel Võõraks muutunud Oma, kelle nihestunud pilgu läbi näeme ümbritsevat tegelikkust.

“Kirjad Inglile“ teeb raskesti jälgitavaks ja paiguti ka ehk raskesti mõistetavaks süžee areng kahel tasandil: väline, tegevuslik ja alltekstil rajanev sisemine areng. Vaataja peab omaks võtma autori grotesksed sürrealistlikud fantaasiamängud ja laskma ennast mõtteliste verstapostide vahel autori vihjetest kantuna kulgeda. Samas on just selles filmis tunda mingit erilist režissööripoolset kergust, vaba mängulisust ja isegi huumorit, mis Keeduse puhul on absoluutselt uudne ekraanikogemus.

Väärtus omaette

Keeduse tohutu võlu ja olulisus, võrreldes meie paljude teiste filmitegijatega, on selles, et tema filmides on mõtte mastaapi ja sa tunned neid vaadates aja tukset — siin ja praegu — ning samas on nad oma üldistusjõus ajatud. Nad ei tegele ainult Eesti asjaga, vaid tabavad mingit sõnastamatut kaasaegset närvi ja maailmavalu.

Huvitavaks ja nüüdseks juba väärtuseks omaette on kujunenud Keeduse esteetiline maailm — selle juured ulatuvad Andrei Tarkovski kuldajastusse, sealt pärit kujundite keelest on aastate jooksul kujunenud välja Keedusele ainuomane käekiri. /---/

Jõulised detailid

Selles filmis on märkimisväärne kunstniku- (Toomas Hõrak) ja operaatoritöö (Rein Kotov). Võib-olla ainult Veiko Õunpuu “Sügisballis” oli viimati detailil samasugune jõuline väljendlikkus.

See on mingis mõttes enesehävitamise lugu, olgu üksikisiku või maailma tasandil. /---/

Läbi valusa groteski antakse siin edasi ka mehe ja naise suhted, õigem oleks küll öelda võimetust suhelda. Naise keha ei ole enam iseseisev kunstiteos, erootiliste fantaasiate kandja, vaid materjal kellegi kätes, sõnumite edastaja (vt Elvis ja tema hieroglüüfe täis tätoveeritud naine).

Peab ütlema, et naistesse ei suhtu režissöör just kõige lahkemalt. Võimalik, et see on seotud sellega, et nemad on need, kes kasvatavad poegi…

“Kirjad Inglile” on piiride kompamise lugu. Me ei saa lõpuni aru (ja ei peagi saama), kas ekraanil toimuv on unenägu või reaalajas toimuv tegevus, kas tegu on elava või surnud kangelasega. Elvis (Rain Simmul) ja Michael Jackson (Elle Kull) on nostalgiahõngulised märgilised ikoonid, mis kõnelevad konkreetsetest aegadest, vihjates samal ajal oma ilmumisega reaalse ja irreaalse maailma piiride haprusele, olles sõnumitoojad teispoolsusest.

Jeremija ise oli kunagi surnuks kuulutatud — tema kirst oli küll tühi, aga ühest vastust sellele, kas meil on tegu elava või surnuga, me tegelikult ei saa. Nii nagu me ei saa iialgi teada, kas Ingel, kellele ta kirjutas oma kirju, oli reaalne väike tüdruk või oli ta hoopis kaitseingel. Ingel, kes on meiega, et me ei oleks üksinda, kellega oleks võimalik pidada dialoogi, mis sisaldab monoloogi….

Kokkuvõttes ei oma see aga tõepoolest mingit tähtsust, sest fantaasia ja reaalsus põimuvad ses filmis läbitunnetatud ja mõtestatud poeetiliseks tegelikkuseks. Me kohtume Keeduse maailmaga ning on üsna loomulik, kui mõni meist võtab vastu seal valitsevad mängureeglid ja teine heidab need kõrvale.

Kokku põrkavad selles filmis ka religioonid: kristlus ja islam ning kusagile sinna vahele jääv õigeusk ja piiriülesed setud.

Kirotaja minek jõge mööda koos Haldjaga (Feega) Soosaarele isa matustele on tervikuna võimas kujund, mis hõlmab enda alla terve elu ja surma filosoofia. Jeremija ei ole kunagi näinud oma Inglit, ta ei ole teda ka kunagi rääkimas kuulnud — ta on vaid üks kord kuulnud teda nutmas. Millal ja miks? Küllap siis, kui Ingel tajus oma võimetust peatada inimkonna enesehävitusprotsess.
Lühendatult:
Lokk, T. (2011). Millal inglid nutavad? Siis, kui tajuvad võimetust. Maaleht, 3. veebr, lk 30-31.

Huvitavat lugemist lisaks:
Tõnson, M. (2011). Sulev Keedus: Misjonär mehelikkuse kriisikoldes.
Eesti Ekspress, 27. jaan, lk 25-27.
Davidjants, K. (2011). Afganistani teema on aastaid olnud ülekantud tähenduses meie kõigi lahinguväljaks. Sirp, 28. jaan, lk 1, 18.
Tomberg, D. (2011). Võõras ja teadmata kadunud
. Sirp, 4. veebr, lk 23.
Remsu, O. (2011). "Kirjad Inglile" suured paralleelid, mitte spikerdused. Sirp, 8. aprill, lk 23.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm