Rotilõks (2011)

Tootjafirma sünopsis

"Rotilõks" on psühholoogiline põnevik, mille tegevus toimub tänapäeva Tallinnas. Peategelased on kaasaegsed inimesed, kes kohtuvad ühe avaliku elu tegelase korraldatud kummalisel valimiseelsel vastuvõtul. Peo lõppedes avastavad nad, et toimunud on midagi pöörast, mis muudab nii nende kui ka nende lähedaste elu. Kaduma läheb kujuteldamatult suur summa raha. Sellele järgnevad sündmused viivad olukorrani, mida resižöör Puustusmaa iseloomustab järgmiselt: „Katarsis vaatajale samastub nagu Ameerika põliselanike Peyote tseremoonia - sisemine jälkus on nähtav ainult iseendale". Nelja peategelase elud, mida esmapilgul ei ühenda justkui miski, ristuvad ja välja joonistub moodsa Euroopa inimese koondportree.
EFSA

Tootjafirma sisukokkuvõte

Põhjajoonud kinnisvaramaakler Sergei (Ilja Nartov) on sattunud tõsistesse võlgadesse, teda ähvardab korterist väljatõstmine, teda painavad võlasissenõudjad ning meeleheide. Sergei sõber Pjotr (Kirill Käro) elab oma lapse emast Katjast (Marina Aleksandrova) lahus, ta on kehval järjel kirjanik, kes elab teises riigis ning ta võimalused oma väikest tütart näha on piiratud. Lapse ema ei ole vaimustuses mõttest, et mehe väljailmumine tütre sünnipäeval lapsele rõõmu teeks. Kristiina (Natalja Murina-Puustusmaa) on moefotograaf, kelle äril ei lähe viimasel ajal hästi. Lisaks on ta isa tõsiselt haige ning vajab ellujäämiseks kulukat operatsiooni, mida on võimalik teha vaid välisriigis. Kristiinat vaevab küsimus, kas ta peaks oma isa jaoks tema elusügisel üldse olemas olema, sest isa kõndis pere juurest omal ajal minema ega ole viimase 15 aasta jooksul tütre käekäigu vastu mingit huvi ilmutanud.
Toomas (Mait Malmsten) on lakutud poliitik, kellel seisab ees valimiskampaania. Pealtnäha enesekindla tippametniku varjus on senini alles hirmunud poisike, kelle ebakindlus kohati ka täiskasvanud Toomase käitumisest välja kumab. Õigupoolest ei olene Toomasest suurt midagi, ta on mutrike masinavärgis, mis liigub omasoodu. Toomast on vaja vaid veenvuse lisamiseks, ta on pigem marionett kui otsustaja, pigem näitleja kui lavastaja.
Kõiki peategelasi ühendab vaikne kulgemine läbi elu, nad on ühel või teisel moel omadega ummikus. Lõõgastust pakub Toomase juures toimuv piirideta pidu, kus alkohol voolab ojadena, rahanumbreid ei tunta ning kauneid naisi on jalaga segada. Meie lõbus seltskond lahkub Toomase peolt viimasena, aimamata, et viimane neid toime pandud kuriteos kahtlustab. Edasi arenevad sündmused psühholoogilise põnevusfilmi laadis, kus ohvreid püütakse panna üles tunnistama seda, mida nad pole võib-olla korda saatnudki.
Mahajäetud lasteaias on kõik tegelased omaette oma mineviku ja hirmudega, lõksus lolli kassiahastuse tõttu, lõksus olematu õigluse nimel.
Uus hommik toob selguse ja pääsemise. Vangid vabanevad, mälu on taastunud, sihid on selgemaks saanud. Nüüd jääb tegelastel üle otsustada, kuidas ja kuhu edasi minna. Igaüks on möödunud vapustuse ajel mingist taagast vabanenud.
EFSA: filmitegijate kokkuvõte filmist.

Filmi saamisloost

Kristiina Davidjants: Oled ajakirjanduses „Rotilõksu” iseloomustanud kui draamat, milles on kriminaalseid jooni. Millest film veel räägib?

Andres Puustusmaa: Ühest tõestisündinud loost, mille üks osalisi olin ma ise, nagu ka mu tuttavad ja lähedased. See on suhtefilm nendest äärmuslikest situatsioonidest, millesse meie tegelased ise on ennast elanud, ja ka situatsioonidest, mis  järgnevad sellele, kui nendele äärmuslikele olukordadele veel omakorda vint peale keerata, kuidas loo tegelased nendes olukordades käituvad või siis teisiti öeldes puhastuvad. Aga kui üldistada, siis eks räägi film kõigest, mis mind huvitab või mulle muret teeb. Kuidas sa teistmoodi maalid, luuletad või pilti teed, kui mitte endast lähtudes.  

Kaua sa stsenaariumit kirjutasid?

Oktoobri lõpus panime esimesed sõnad paberile, mais oli käsikiri olemas. Loo põhja tegin ma ise, vahepeal kutsusin Mait Malmsteni ka appi. Seal me siis soperdasime, aga stsenaariumi kirjutamine on ikka natukene teine amet, sestap on filmil nüüd kaasstsenarist.       

Oled ka filmi tootja. Kas usaldad ennekõike iseennast, et film saaks tehtud?

Antud loo puhul küll. Alustasime me seda kahe-kolmekesi, talvel liitus Andres Peets, kes tegi väga suurt ja tublit tööd, ning mingil ajal tahtsid venelased seda lugu ära osta. Hoolimata mõnest nõrkushetkest, ma seda siiski ära anda ei tahtnud, sest siis oleks see film muutunud jälle tellimustööks stiilis: „Kuule, Andres, rõhume ikka ainult vaataja peale ja võtame staare mängu”. Ma tahtsin ise vastutada.
Davidjants, K. (2010). Režissöör Snežkin tõi Puustusmaale peegli ja ütles, et no mis venelane sa oled?!. Sirp,  10. sept, lk 22-23.

Filmitegijad

Lisaks Eesti näitlejatele osalevad filmis ka tuntud Vene näitlejad Marina Aleksandrova ja Nikolai Fomenko. Ühena peategelastest esineb filmis eesti juurtega tõusev vene filmitäht Kirill Käro.
Filmi stsenaariumi on kirjutanud Tigran Agavelyan, Andres Puustusmaa ülikoolikaaslane Moskva Filmiinstituudi päevilt. Kriminaalse tegevusliini filmimisel nõustab filmi meeskonda ekspolitseinik Andres Anvelt.
Filmi operaatoriks on mitmeid rahvusvahelisi auhindu pälvinud Timo Salminen.
Rotilõks, http://www.forumcinemas.ee/Event/299055/ (13.03.2012).

Võtted ja võttekohad

Peostseen

Režissööri sõnul on filmi peostseen justkui sõlmpunkt, milles põimuvad kõikide tegelaste lood kokku. Seepärast olid võtetel kohal pea kõik näitlejad ja lisaks neile ka hulk tuntuid peoloomi – näiteks Unistuste-Roberto De Silvestri, seksikas poliitik Indrek Tarand, staarfüsioterapeut Allan Oolo, meelelahutusärimees Peeter Rebane ja paljud teised.
Võtted toimusid Tiiu Kuiki ema majas, mille kinkis talle supermodellist tütar.
Vaata, kuidas filmiti Rotilõksu..., http://www.elu24.ee/395503/vaata-kuidas-filmiti-rotiloksu-peostseeni-supermodell-tiiu-kuiki-majas/ (13.03.2012).

Modellid

Andres Puustusmaa paljuräägitud «Rotilõksu» kõige erootilisemad kaadrid kestsid vaid mõne sekundi. Nende lühikeste hetkede filmimine oli aga kogu võttegrupile vaieldamatult kõige meeldejäävam elamus, sest lahti riietati tervelt 20 Playboy modelli.
Playboy avaldas oma 2011. aasta märtsinumbris fotoseeria sellest, kuidas möödus meedias rohkelt kõneainet pakkunud filmi «Rotilõks» võttepäev koos kaunite modellidega.
http://www.elu24.ee/404893/filmi-rotiloks-seksikaimad-kaadrid-pandi-playboysse/ (13.03.2012).

Mustkunstnik

Mustkunstnik Meelis Kubol on pisikene, ent efektne roll. Filmi peostseenis esitab Kubo majaperemehele, poliitik Toomas Port'ile (Mait Malmsten), ühe silmamoonutuse triki rahaga. Peo käigus lähebki poliitiku villast kaduma suur hulk raha.
http://www.elu24.ee/391443/mustkunstnik-meelis-kubo-stiilinaide/ (13.03.2012).

Maakri tänav

Filmigrupp oma kaamerad ja mikrofonid üles seadnud Tallinnas Maakri tänaval, kus ETV saatejuht Ilja Nartovil on kulm rulli löödud ja ta jookseb elu eest mööda kitsukest tänavat.
http://www.elu24.ee/?g=1911&art=302970#68330 (13.03.2012).

Vabaduse väljaku massistseen

20. augustil toimusid Tallinnas Vabaduse väljakul filmi «Rotilõks» suure massistseeni võtted. Taasiseseisvumispäeva tähistati Tallinnas Vabaduse väljakul uue Eesti mängufimi «Rotilõks» suure massistseeni filmimise ja sellele järgnenud tasuta kontserdiga. Boonuseks sai kohale tulnud rahvas kuulata-vaadata Eesti filmimuusika pärlite kontserti, kus astusid üles Ott Lepland, Maria Listra, Getter Jaani, Kene Vernik, Margus Vaher, Jalmar Vabarna ja Toomas Krall.
http://www.elu24.ee/302912/galerii-uue-eesti-filmi-rotiloks-massivotted-vabaduse-valjakul/  (13.03.2012).

Musitseerivad James Werts ja Andres Peets

Nädalavahetusel sai Rotilõksu võtetel purki stseen, kus James Werts ja Andres Peets klaverimängu ja lauluga peomeeleolu loovad. Andres Peets on üldsusele tuntud eelkõige ärimehena, aga paljud ei tea, et ta on ka suurepärane pianist, kelle hinges leegitseb tõeline kirg muusika vastu.
Vaata ka eksklusiivmaterjali Jamesi ja Andrese proovisessioonist Andrese kodus Rotilõksu Facebook'i leheküljelt: www.facebook.com/rattrapmovie
http://www.youtube.com/watch?v=UZK1hCLdfbA&feature=related (13.03.2012).

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Kõige tähtsam, millega Puustusmaa „Rotilõks” eristub, on multikultuursus. Tegemist on esimese Eesti filmiga, mis püüab sama loo sisse panna eestlasi ja siinseid venelasi. Puustusmaa paneb ristuma teed, mis elus kipuvad kulgema paralleelselt. Väljakutse on väärt kõrgeimat hinnet, sest sellise ühise nimetaja leidmine heas või halvas oleks tõsine saavutus. Vähemalt osalt taotletu õnnestuski.“
Laasik, A. (2011). Eesti poliitik klaarib filmis venelastega arveid. Eesti Päevaleht,  9. märts, lk 13.

Donald Tomberg: „„Rotilõks” on nimetatud sotsiaalkriitiliseks, action’i elementidega draamaks, kus režissöör Puustusmaa on lasknud kõrvuti kulgeda mitmel plaanil. On sotsiaalkriitika ja kriminaalne plaan, mille eesmärgiks on esile tuua hoopis tegelaste psühholoogia ja valikud; on erinevad vaatepunktid ning väikesed mikrosüžeed, mida kannavad kõrvaltegelased. Filmi ideeline telg on määratud Toomase võimuiha sisemise peegeldusega ning tundub, et „Rotilõksus” kumab läbi taotlus lasta erinevatel plaanidel  teineteises peegelduda ka üldises dramaturgilises ülesehituses.         

Korrati annavad need peegeldused ka huvitavaid lahendusi. Nõnda oigavad ühes episoodis suletud ukse taga kinnipeetavad, esiplaanil arutavad aga vanad miilitsad igapäevaelu muresid. Teises episoodis, kus Toomas relvaga kinnipeetavaid ähvardamas käib, mees libastub, kukub, relv läheb lahti ja kuul kihutab napilt mööda vanast miilitsast. Vägivald nihutub nõnda kohati absurdi, muutumata cool’iks ja see on üsna huvitav käik. Vägivallal ei olegi adekvaatset põhja, sisimas on ta mõttetu. Siiski ei jõua erinevate plaanide vastastikused peegeldused „Rotilõksus” kokku n-ö ühte helistikku. „Rotilõks” võitnuks palju, kui pinget oleks taotletud just ühtse atmosfääri kaudu, praegu kiigub filmi üldine tonaalsus pigem erinevate hoiakute vahel. Kõige lihtsama näite võikski siin tuua muusikalise kujunduse poolelt. Hämara eelaimuse loomisele järgnevad hoogne rock, lastelaul ja kergelt sentimentaalne motiiv klaveril. Midagi ei ole teha, meeleolu kipub killustuma. Kuivõrd „Rotilõksus” on just klaveril ühes stseenis ka märgiline tähendus, siis võinuks ju keskenduda ka heliribas ühtse meeleolu huvides just klaverivariatsioonidele?“
Täpsemalt:
Tomberg, D. (2011). Poliitik, lõks ja tühi peegel. Sirp,  11. märts, lk 22.