Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmi idee

Idee vanadest rokimeestest film teha oli Maimiku-Tolgi sahtlis vedelenud juba mõnda aega. «Alguses oli meil plaan see seriaalina välja tuua, kuus osa oli juba valmis kirjutatud. Kuid siis tuli vabariigi 90. aastapäev ja leiti, et on vaja üht sõjalis-patriootilist seriaali, ning raha läks hoopis «Tuulepealsele maale», räägivad nad.

Projekte arendati vahepeal teisigi ja et kõik signaalid näitasid, et oodatakse «Jan Uuspõld läheb Tartusse 2»-nimelist produkti, prooviti ka seda. «Lõpuks tundus see kuidagi hapu, sest kaua sa sinna vanasse kaevu ikka...,» selgitab Maimik. «Vot, ja kui sai mõeldud, milline film see siis võiks olla, mida tuleksid vaatama ka sellised vaatajad peale nende, kes niikuinii eesti filmi käivad vaatamas, tundus «Kormoranid» kõige tugevam olevat.»

Karakterite päritolu ja sünni kohta ütlevad Maimik ja Tolk niipalju, et inspiratsioon olevat pärit ühelt vanalt ja vähetuntud eesti bändilt. Milliselt, jääb paraku saladuseks, sest Tolgi sõnul ei soovi bänd oma nime avaldada. Ent rollid kirjutati siiski konkreetseid näitlejaid silmas pidades.

Küsimusele, miks just sellised näitlejad, vastavad Maimik ja Tolk kiiresti: «No keda sa kujutad eesti näitlejatest ette vanu rokipeere mängimas, kui mitte neid.»

Maimiku ja Tolgi eelmine mängufilm «Jan Uuspõld läheb Tartusse» püsib oma 76 000 vaatajaga siiamaani taasiseseisvusaja kinoedetabeli kolmandal kohal. Vähemaga ei lepi autorid ka «Kormoranide» puhul. «Üks film, pealkirju nimetamata, sai vist 170 000 vaatajat, sellele võime ära teha küll,» arvab Maimik. Tolk lisab, et vaatajate arv pole siiski kõige tähtsam. «Ega me seda filmi raha pärast tee, ikka sellepärast, et meeldib.»

«Kormoranide» muusika on kirjutanud või autorite sõnutsi vanad Kormoranide lood üle kõpitsenud Röövel Ööbikusse kuuluv Sten Šeripov, kes koos Vaiko Eplikuga vastutas ka Jan Uuspõllu filmi saundträki eest. Kanguri vokaalipartiid on sisse laulnud Kolumbus Krisi solist Urmas Oja.

Näitlejatena astub üles veel terve hulk avaliku elu tegelasi alates Anu Saagimist ja lõpetades Metsatöllu laulja Markus Teeäärega. «Kormoranide» võtteperiood kestab septembri alguseni, kinodesse peaks film jõudma tuleva aasta märtsis.
Ala, J. (2010). Maimik ja Tolk äratavad rokipeerud koomast. Postimees, 23. juuli, lk 11.

Tolk ja Maimik osatäitjatest

Guido KangurKaarel Jõeveski ehk rokipeer Keiser. Me ikka suutsime Guido lüürilise kesta alt rock’i-mehe eluka välja meelitada. Guido on tegelikult peenetundeline džässisõber, ja motikaga sõidab ka vaikselt pup-pup-pup isegi siis, kui jalge vahel möriseb metsik harley.

Võtteplatsil elas Guido materjali nii sisse, et ükskord palus, ärme rohkem duubleid tee, ma ei pea lihtsalt vastu.

Roman BaskinTaisto Marjapuu ehk Santana. Suveräänne kunstnik, ise tegi oma rolli, üle kahe-kolme duubli tema peale ei läinud.

Jüri Vlassov – kristlik mees Ivo Kuusk ehk Tormilind, kibestunud mees, kes otsib elus kohta.

Laskis võttepäeval neli-viis purki õlut läbi, aga purjus polnud kunagi.

Jüri Vlassovist on filmi ilmselgelt kauneim kaader – hõbedased lokid, sünk sinine taevas ja sihvakas Oleviste torn.

Harri KõrvitsUku Masing ehk Masin. Tema oli see mees, kes ülejäänud meestesse rockpundi fiilingut süstis.

Enn Klooren – legendaarne produtsent Bernhard Upsi.

Vanus ei ole Enn Klooreni stiilile pärssivalt mõjunud. Enn oleks justkui ühest reast Endel Pärna ja Vello Viisimaaga (“Mehed ei nuta”). Või Ronald Reagani ja Garry Grantiga Hollywoodi endistest aegadest.

Tõsi, sellised laused, kus olid sees tänapäevased sõnad DVD ja CV ja intervjuu, läinud Ennul segi ja lõpuks tegi ta laused ise mugavamas sõnastuses ümber. Aga Ronald Reaganil ei tulnud ka vanemas eas sõnad meelde.

Ester Pajusoo – Keisri krapsakas ema. Estrit sellesse rolli valides seadsid Tolk ja Maimik aluseks kontrasti­printsiibi. Guido on lõunamaine, karvane, kandiline ja mörisev, Ester tilluke, valge, habras. (Nii räägib Maimik.) Alateadlikult võiks vaatajal tekkida küsimus – kuidas nii suur mees nii väikese naise sisse kunagi ära mahtus. (Tolk.)

Elina Pähklimägi – Keisri noor pruut Liisi. Elinal on omadus olla ühtaegu “ilus ja mittestan­dardselt ilus”. Just sellist paueriga kaunitari meil vaja oli.

Ene Järvis – Taisto Marjapuu valvas naine. Ene teeb briljantselt stseeni ära. Ja siis – iga jumala kord – hoiab kahe käega peast kinni: mitte midagi välja ei tule, mitte midagi ei tule!

Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis – kristlikud neiud, kellele oli Maimikul ja Tolgil selge juhis: sulnis seksuaalsus ja õed Sõnajalad!

Jürgen, M. (2011). Aga ühel päeval nad ütlevad, et vanamees, vabasta koht. Eesti Ekspress, Areeni kaanelugu, 17. märts.

"Kormoranid" said hakkama aasta turunduskampaaniaga

Andres Maimiku ja Rain Tolgi filmi «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta» esilinastusele eelnev kampaania oli klassikaline näide edukast turundusest, kus maksuliste reklaamikanalite asemel kasutatakse meediat ja sotsiaalvõrgustikke.

«Mina annaksin «Kormoranide» turundusele aasta PR-auhinna,» ütles reklaamiekspert Marek Reinaas. «Kogu töö teevad ära Tolk ja Maimik kahekesi, kasutades meediat oskuslikult ära. Nii on kampaaniat kõige odavam teha ja see on väga mõistlik meetod Eestis millegi promomiseks.»

Tolk ise kommenteeris asja nii: «Üleeile andsin seitse intervjuud, olen varsti kuulsam kui Mihkel Raud ja Andrus Ansip ühtekokku.»

Reklaamikampaania läks tegelikult lahti juba 2009. aasta novembris, kui ETV hommikuprogrammis «Terevisioon» kuulutati grimeeritud Guido Kanguri ja Roman Baskini osavõtul välja, et hakatakse väntama rokikomöödiat «Kormoranid». Sedasama televisiooni jaoks lavastatud lõiku kasutasid Tolk ja Maimik hiljem selleks, et küsida Eesti Filmi Sihtasutusest toetust [filmi eelarve 450 000 eurot – toim].

Kampaaniast täpsemalt:
Alla, H. (2011). "Kormoranid" said hakkama aasta turunduskampaaniaga.
Postimees, 17. märts, lk 18-19.

Katkeid kriitikast

Hendrik Alla: „Õllekõhuga «hülged» mõjuvad ekraanil ehedalt, neljandas reas võis lausa higiste nahkvestide lõhna tunda. Filmi staariks reklaamitud Guido Kanguri (Keiser) roll jääb natuke üheplaaniliseks, aga kui keeruline üks keskealine rokkar olla saabki? Märksa huvitavamad on Roman Baskin (Santana) ja Enn Klooren (Ben). Kui Keiser ajab masendava järjekindlusega taga oma sinilindu, siis Benil ja eriti Santanal on muudki, mis paneb neid Kormoranide taastuleku ja päris elu vahel visklema.
/---/
Muusikamänedžerist eks-Kormorani rollis oleks Olav Oso­lini asemel tahtnud näha hoopis Linnar Priimäge, kellele see roll ilmselgelt on kirjutatud. Vana hegelist oleks kindlasti küünilisele popipromootorile paar vinti peale mänginud.

Mingeid loogikavigu filmis ikkagi leidus; nii jäi arusaamatuks, kuidas Kormoranide lugu raadio edetabelisse sai, kui mehed polnud veel ühegi salvestuse, viisaka kontserdi ega tülideta proovigagi maha saanud.

Üldse ja muidu on Maimik-Tolk kodutöö korralikult teinud ning toppinud filmi peoga viiteid, mis 1960.–1970. aastate muusikat kuulanud filmivaatajal suu irvele kisuvad. Nagu neil kombeks, mängitakse aeg-ajalt üsna hea maitse serva peal: õlletopsi pissimise ja arbuusikoinimise stseenid mõjuvad nagu mannapuder heeringaga.

«See on jälle kruupidega,» nagu oleks öelnud Keiser. Selles suhtes on film õnnestunud, et nalju tehakse igale maitsele ja arengutasemele, nii intellektuaalidele (kes teatavasti tapsid eesti rocki – nagu ütleb Keiser Santanale) kui burksiputka-vendadele.
/---/
Maimik ja Tolk rockmuusikat ei armasta, seda on filmis näha. Nad on liiga keerulised inimesed. Aga rock on lihtsa inimese muusika, umbes nagu sport. Jube kahju, et Gunnar Grapsi enam ei ole. Oleks saanud vähemalt sama hea loo, aga doki, mitte mängufilmi.“
/---/
Alla, H. (2011). Keskealistele meestele on kõige olulisemad nende munad. Postimees, 19. märts, lk 15.

Jaan Ruus: „Kui stsenaristide-lavastajate Andres Maimiku ja Rain Tolgi eelmine mängufilm “Jan Uuspõld läheb Tartusse” (2007) oli road-movie, kus sketšide uued tegelased pakkusid üllatusi, siis siin pole erilist dramaturgilist arendust. Ühesugusel nivool kulgevat tegevust elustavad siiski väga head näitlejaimprovisatsioonid. Guido Kangur mängib nahkpükstes rokipeeru võimsalt, kuid on ekraanil lihtsalt liiga kaua. Roman Baskin teeb aeg-ajalt ekraanile ilmudes nauditavalt viimistletud etüüde. Harry Kõrvits on oma flegmaatilises rahus ansambli nael, kes hoiab mehi koos. Ainsa ehtsalt groteskse episoodi pakkus lehvivate lokkidega Jüri Vlassovi andunud arbuusionanism. Välismaise lahkusumehe šõu kulminatsioonina on see ka filmi ainus ootamatus. Igatahes ainus nali filmis, mis, tõsi, paljudele labane näis.

Neist karaktereist piisab episoodideks, kuid nad on tehtud kollektiivseks peategelaseks. Ent kõrvalrollid on head. Ester Pajusoo Keisri vana ema, rahulik, stoiline, hoolitsev, elutark. Jaanus Rohumaa pedantne, kõrk, enesekindel lahkusupastor. Ene Järvise iseteadev ja valvas karakter Santana abikaasana. Lenna Kuurmaa ja Piret Järvise veel latentse seksuaalsusega kristlikud õed. Vaid Olav Osolin tegi oma osa juba liiga mittefilmilikult – liiga nagu “päris elus”. Ja seetõttu ta igavaks jäigi. Ka ei kandnud mitmed kohalikud kuulsused väikeosas (cameo’na).

Kindlasti on filmis palju inside-nalju 1960–70ndate popmuusikast ja bändi tegemisest. Ja teadjad saavad välja lugeda nii mõndagi meie 70ndate popmuusika glamuurist ja hädisusest. Rohkem ikka sellest viimasest. Ainult mis on siis nalja objekt? Eesti popmuusika üldse? Noorusidealismi väljanaermine? Andetuse väljanaermine? Vanuse mõnitamine?

Olgu kuidas on, teha komöödiat muusikast ilma naljata ja ilma kandva muusikata on riskantne.
/---/
Ruus, J. (2011). Kormoranid ja "Kormoranid". Eesti Ekspress, 24. märts, lk 40.

Olev Remsu: „Kui rääkida ainult filmist, siis on kõik kombes. „Kormoranid” on hea, mis sest, et burleskne. Leidub teatud sihtrühm vaatajaid, kellele jämekoomika hakkab koledasti vastu, nemad kirtsutaksid nina, aga ilmselt nad ei näegi seda filmi, nõnda pole ka taunivat suhtumist. Pean siin silmas just inetut nn arbuusiepisoodi ja vahest ka tualetis rahatähe kasutamist paberina. Need on siiski ilusti põhjendatud, neis on vastandamisloogika kenasti olemas. Mõlemas tegutseb elumere usulahuga seotud tegelane nimega Tormilind (Jüri Vlassov) ning rõvetsemise ülesanne on pealetükkiva usu väljanaermine.
/---/
„Kormoranides” on haletraagika pööratud jandiks, tegu on niisiis jalaga-tagumikku-naljaga, kuid autorite vaatepunkt pole kindlasti kahjurõõmus ega parastav, pigem tuntakse kaasa. Muidugi on kurb, kui nii-öelda vanade peerude punt tahab uuesti kokku tulla ja hakata taas silma paistma. Inimesed ei tunne oma kohta, ei vaata peeglisse, ei taju oma iga ega uut ajastut – tegu on enesepetmisega.

Komöödiafilmide teoreetikud kasutavad draamaloos kohustusliku peategelase väljapääsmatu olukorra kohta oma terminit „kala kuival”, mis juba iseenesest on ju päris vaimukas. „Kormoranide” peategelase Keisri (Guido Kangur) elu kärakavenna ja helimehena on norakil mis norakil, tema suhe käbeda emaga (Ester Pajusoo) üpris troostitu, aga Keiser näeb ennast noore ja tublina, peegli ees isegi lipsustatuna. Ta on muusik ilma muusikata, kala ilma veeta. On igati loogiline, et ta tahab vette tagasi.

Paremate komöödiate peategelane on ikka trikster, see tähendab tegelane, kes ei hooli väljakujunenud konventsionaalsusest ja võtab endale julguse elada omamoodi. Võib-olla pole õige öelda „ei hooli” ja „võtab julguse”, parim trikster teeb seda iseenesest ja kaalutlemata, ta ei tahagi teistest erineda, ta on seda. Ja just niisugune ongi Keiser!
/---/
Kokkuvõttes on „Kormoranid” film soovmõtlemisest, igati inimlikust ja laialt levinud nähtusest. Ja haletsemise asemel on autorid olnud mehiselt vaimukad, andnud pihta nii mis naksub. Ometi on nad vajalikul määral osanud puhuti mõõtugi pidada. Muidu hüperboolidest kubisevas filmis on nad Keisri triksterikarakterit luues liialdamist vältinud, nad pole kunagist rokiisandat päris rentslisse tagunud, nad on lasknud tal hommikuvõimlemisel ekspandritega muskleid paisutada, tsikliga tuuritada, kaunitele blonditaridele meeldida, olla mujalgi tubli kui ainult õllekruusi taga.

Meie ja muudeski kultuurides esineb üks sügav ürgmotiiv, mis meile alati mõjub. See on iidne tagasitulek. Teame, keda ootavad kristlased, aimame-teame, mida ootame ise, kuhu soovime naasta.

Vana ansambli taas kokkukutsumine pole ju tegelikult muud kui iidse naasmismotiivi üks lahendusi.
Remsu, O. (2012). Pühadust sedapuhku ei teotatagi. Sirp, 23. veebr.

Igor Garšnek: Neist pisikestest komistuskividest suurim tundub olevat ehk see, et Maimiku-Tolgi  stsenaariumis pole (vähemalt filmi esimeses pooles) konkreetset, ootamatute süžeekäändudega stoorit. Selle asemel näeme filmis üksteise otsa monteerituna rida omavahel nõrgalt seotud episoode. Mõned neist naljakad, mõned mitte, umbes nagu „pildikesi Paunverest”. /---/

Võib arvata, et kahele eelmainitud filmitegijale on imponeerinud Sacha Baron Coheni „Borati” (rež Larry Charles) pseudodokumentalistika, kus mängu on toodud autogramme jagav Pamela Anderson iseendana. Iseenesest efektne võte, mida aga „Kormoranide” režissöörid kippusid pisut üle ekspluateerima. Kui näiteks Rein Rannapi ja Jaanus Nõgistoga kaadrid olid stsenaariumi seisukohalt igati põhjendatud, siis Koit Toome külgepookimine pani juba õlgu kehitama, sest see murendas filmi niigi hägust tegevusliini veelgi.

Teine väike probleem oli samuti peidus stsenaariumis, see puudutas filmi lõpuni välja joonistamata jäetud karaktereid. /---/

Kuid filmi aktivapoolele tuleb kahtlemata kanda filmi tempokas montaaž (Tambet Tasuja) ja silmapaistev kunstnikutöö (Elo Soode), samuti kaamera väljendusrikkad ja leidlikud rakursid (Mait Mäekivi ja Mart Raun). Originaalmuusika (Sten Šeripov) osa selles filmis oli küll oluline, kuid mitte määrava tähtsusega, kuna tegemist polnud ju muusika-, vaid komöödiafilmiga. Sellisena, n-ö illustratiivsena, sobisid Šeripovi lood linateosesse igati elu- ja olustikutruult.
/---/
Last but not least — kõnealuse, muidu igati sümpaatse filmi mõned küsitavused kompenseeris mäekõrguselt Guido Kanguri hiilgavalt loodud, mitmekülgne Keisri tegelaskuju. Selles oli nii musta huumorit kui tragikoomikat, nii lennukat bravuuri kui eluvõõrast lihtsameelsust. Kuid õnneks mitte labast klounaadi.
Garšnek, I. (2011). "Kormoranide" trumpäss on Guido Kangur. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 114-118.

„Kormoranide“ DVD lisad:
Madis Ligema ja Aleksander Kheyfetsi pseudodokumentaalfilm "Kogu tõde Kormoranidest", filmist välja jäänud episoodid ja intervjuud tegelaste/näitlejatega.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm