Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Juhuslik kohtumine" valmis Jüri Järveti ja Feliks Knorre stsenaariumivõistlusel auhinnatud käsikirja "Pärlikukk" järgi. Filmi esialgseks pealkirjaks oli mõeldud "Läänemere meloodiad", kuid töö käigus leiti, et sisule vastab rohkem "Juhuslik kohtumine". See on muusikaline komöödia, mille tegevuskeskmes käib kohaliku filharmoonia korraldatud laulukonkurss. Kasutatud on komöödiale omast tüüpilist võtet - eksimuste ja eksituste ning inimeste äravahetamise võtet.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 216.

Filmi keerulisest saamisloost

Juba 1950ndate lõpus seab Tallinna Kinostuudio endale ülesandeks luua muusikafilm, kus peaosas laulab-mängib Georg 0ts. Stuudio katsed lauljale stsenaariumi koostada ei anna edu ja alles 1959. aastal saadakse vabariikliku konkursi tulemusena Jüri Järvetilt stsenaarium pealkirjaga „Pärlikukk“, millel on aga mitmeid puudusi, eelkõige asjaolu, et filmi peategelane Laigo on sisuliselt negatiivne kangelane, üleolev laulja, kes seeläbi kaotab kollektiivi. Ja kuigi kollektiiv juhib ta õigele teele, on Moskva kinoametnike arvamus, mida toetavad ka osad kohalikud, et Georg Otsa ei saa näidata „pärlikukena“ (vene keeles „павлин“ – paabulind), olgugi et Ots ise on käsikirja lugenud ja oma nõusoleku andnud. Stsenaariumit hakatakse „kohendama“. Märtsis 1960 kaasatakse Moskvast kaasautorina stsenarist Feliks Knorre. Tallinna Kinostuudio stsenaariumide osakonna nõudmisel on pearõhk asetatud sellele, et Georg Otsal oleks piisavalt võimalusi estraadilaulude ettekandmiseks, aga seda peab toetama ka kindel süžeeline liin. Samuti soovitakse rõhutada noorte talentide esilekerkimisega seonduvaid küsimusi, naerda välja haltuurategemist estraadilaval ja vana äraleierdatud repertuaari.

Stsenaarium on kinostuudio kunstinõukogus uuesti arutelu all 30.05.1960. Vaidlus on tõsine, etteheited vihased. Tõdetakse, et konflikt on nõrk või seda polegi, filosofeeritakse komöödia kui žanri olemuse üle, kritiseeritakse kulunud võtteid (tingimata peab keegi vette kukkuma, muidu nagu polekski komöödiat jne). Knorret koosolekul pole, ta on sanatooriumis.

Väljavõtteid kunstinõukogu koosoleku protokollist 30.05.1960:

Sm Riis: „Knorre on kirjutanud stsenaariumi 180 kraadi teisiti kui Järvet alguses.“

Sm Levin: „Järvet on vaimukas, oskab luua karaktereid, mahlakas. Järvetist ei näe ma aga selles stsenaariumis midagi. Teine küsimus: kuidas käis Järveti ja Knorre koostöö?“

Sm Järvet: „Me ei ole teineteist näinud.“

Sm Levin: „Vaat kus „pärl“. Tulemus on „tore“. /---/

Arutatakse, kas on võimalik alustada filmi ettevalmistusperioodiga, mis plaani järgi peab olema 27.05.1960–24.07.1960, või tuleb stsenaariumiga edasi töötada, ja mida annab stsenaariumi juures veel parandada. Probleemina nähakse, et kui võtta Laigo tegelaskujult upsakus, muutub ta positiivseks, ometi pidi filmi põhiideeks olema võitlus upsakuse vastu. Positiivne tegelane pidi olema tütarlaps Maia. Arutatakse, kas süvendada Maia ja Laigo liini.

Sm Kruustee, toimetaja: „Kõik komponendid armastuse olemasoluks on olemas.“

Sm Školnikov: „Kui oli tegemist „Vallatute kurvidega“, oli samasugune vaidlus. Arvati, et midagi ei tule välja. Kuid ikkagi saime filmi.“

Otsustatakse stsenaarium vastu võtta, muuta teksti teravmeelsemaks, tugevdada Maia ja Laigo pealiini. Uus arutelu kunstinõukogus määratakse 10. juuliks.
RA, ERA.R-1707.1-583

 

Filmi tootmisaeg: 25.07.1960–23.12.1960

Detsembriks 1960 on film, mis tootmise käigus on saanud pealkirjaks „Läänemere meloodiad“, valmis. Kunstinõukogu koguneb 15.12.1960. Kõik sõnavõtjad on äärmiselt kriitilised. Leitakse, et režissöör Viktor Nevežin on mitmel juhul süvendanud stsenaariumi puudujääke ning libastunud hea ja halva maitse piirimail. Filmis esineb skemaatilisust ja stampe, puudub terviklikkus. Ja kuigi tööd on tehtud palju, tuleb nentida, et film on kunstiliselt ebaõnnestunud ning ilmselt saab sellest aru ka publik.

Väljavõtteid kunstinõukogu koosoleku protokollist 15.12.1960:

Sm Kun: „Ma ei taha rääkida armastusväärsusi, kuna väljastpoolt nagunii saame kriitika osalisteks. Mulle film ei meeldinud. Tema kunstiline sisu on väike. Kahju, et eesti kuulus laulja Georg Ots pandi sellesse ossa. Ta peab mängima armunut. See on tema aastates raske.

Mis puutub nalja ja naeru, siis võib seda olla ekraanil, saalis aga mitte. See on nagu mõne gruusia filmiga, kus ekraanil kõik naeravad, aga saal on täitsa vait.

Samuti ei usu kinokülastaja Otsa paadist välja kukkumist. Baskin, kui mängib juhmi konferansjeed, ei tekita naeru. See tuleks, kui ta oleks sattunud väljapääsmatusse olukorda.

Ei ole ka läbi mõeldud muusikaline areng. Mulle tundub ka, et Jurassova laul žürii ees pole palju parem Laatsi laulust. Laatsi laul ja esinemine võib paljudele isegi rohkem meeldida. Siin jääb arusaamatuks, kui žürii katkestab Laatsi laulu. Siin ei saa öelda, et üks laulab hästi, teine halvasti. Laulud on erinevad. Meil pole siin õiget kunstilist alust.

Kuigi operaatori töös on mõningaid saavutusi, üldiselt film ei meeldi.

Mida peab ütlema tulevikuks? Siin on ilusaid dekoratsioone, meestel on ristlipsud, kuid kuidagi jääb provintslik mulje. Film ei tungi südamesse. Mul on kahju, kuid ma pole rahuldatud.“

Sm Saar: „Pean tunnistama, et ei meeldinud. /---/ Süžeeke, mis seal Otsa laulude vaheajal on, on esimese 10 minuti jooksul selge, kuhu viib. Ja kui võtaks ükskõik millise episoodi välja, midagi ei muutu. /---/ See laulu, tundmatu laulu levik on vana tuttav juba „Volga, Volgast“. Ainuke vahe on see, et kus neid asju varem on nähtud, need filmid olid palju paremini tehtud kui siin. Seepärast poleks mõtet olnud neid asju korrata. Võib-olla mõnda detaili saaks veel muuta.“ /---/

Sm Päss: „Pole välja joonistatud kujusid, vahekordi nende vahel. Laigo-Ots ei pane kaasa elama. Samuti tema partner, kes temale on vastandatud, peaks huvi äratama, kuid seda võimalust stsenaariumis ei ole. /---/ Laigo on positiivset tüüpi kangelane. Kui varem stsenaariumis oli kergatslikku tüüpi noor mees, siis nüüd on kuju veel kahvatumaks muutunud. /---/ Ei saa ka aru, mispärast Laigo seda nii sügavalt kaasa elab, et laul saab kõikidele teatavaks. Psühholoogiline joon jääb pooleli. Siis tuleb see ootamatu armastuspuhang. See on ette valmistamata ja armastus on kuidagimoodi kavatsetud ja jäigi kavatsetuks. /---/ Maie osatäitjat oleks tulnud veel hoolikamalt valida. Ma ei ütle midagi Jurassova kohta, mängib hästi. Kuid ta oleks võinud olla tubli sporditüdruk vastavas filmis. Kuid selleks, et olla hea muusika alal, partneriks sellisele suurele kunstnikule, midagi ei istu. Kui oleks sobivam naisosaline, oleks see filmi paljugi päästnud.

Ma ei ütle, et see film vaatamist ei leia. Kindlasti suured hulgad tulevad vaatama. Kuid sellise filmi väljalaskmine tähendab suurt kompromissi südametunnistusega.“ /---/

Sm Kiisk: „See on muusikaline film Georg Otsaga. Rahvas teda kuulab. Kahju on, et tema numbrid vahelduvad võrdlemisi literatuurselt omamoodi maitsetute naljadega, mida veelgi süvendab näitlejate teatraalne mäng“ /---/

Sm Eskola: „Et käesolevas filmis vigu ei oleks, seda ei saa ütelda. Ma ei hakka rääkima stsenaariumist, selle dramaatilisest küljest. See jätab soovida. Aga vaatame, kuidas on teostatud mänguliselt see film, näitlejate meisterlikkuse seisukohalt vaatame. Siin on väga palju stseene, mis nõuavad just näitleja mängu.

Ma ütleksin, et tempo niisuguse filmi juures, dünaamika, on liiga aeglane. Baskini ja nende sõprade, orkestrantide omavahelised jutuajamised on liiga korrektsed. Üks ootab ära, millal teine lõpetab ja siis, nagu märgusõna peale, algab oma jutuga. Ei ole näha seda vaba, sundimatut olukorda, kui inimesed midagi räägivad, vaidlevad, arutavad.

Georg Ots on oma mängulaadis rahulik, temal on laul. Mängulisest küljest on ta rahulik. Kuid temast oleks võinud rohkem välja pigistada. Aga siis oleks pidanud teise tempo asjale andma. /---/ See suudlus, see tuli nii ootamatult. Sellise laulja puhul nagu Georg Ots on see nagu liiga eraellu tungimine. Siin kustki oleks pidanud kostma muusikat, siis oleks olnud maitsekam. Praegu see suudlus tuli liiga ettevalmistamatult. See on jälle muidugi minu isiklik arvamine, kuid võib-olla teistele meeldis…? Kuid siiski, kui ta kõigest muust laulab, siis oma tunnetest peaks ka laulma. Seda oleks pidanud ära kasutama.“

Sm Raamat: „Kunstniku töö on halvasti režissööri tööga kooskõlastatud. Näiteks kontserdisaali dekoratsiooni ja lava montaaž. Lava on paviljonis ja pärast kontserdisaali monteeritud. Kuid lava ja kontserdisaali dekoratsioonid on täiesti erinevad.

Filmis on niisugune koht, kus kunstnik sõidab taksoga. See on vajalik, et saaks taksojuhilt teada rahva otsuse oma repertuaari kohta. Ja siis võrdlemisi lähedalt on toodud plaan, kus tuleb autost välja ja läheb telefoniga rääkima, tütarlapsed tulevad tema ümber, läheb autosse ja tekib kohe mõte, et peaks minema teiselt poolt. Ei saa aru, et see pole enam takso, vaid tema oma auto“ /---/

Sm Nevežin: „Ei saa teha etteheiteid ainult autoritele. Ei. Kogu loominguline kollektiiv ja režissöör on süüdi. Viga on selles, et meie hakkasime peale mittevalmis stsenaariumiga. Kuid ma ei ole ka nii häälestatud kui teie. Ma olen optimistlikum. Kinokülastaja oskab siit ka midagi leida, oskab naerda. Sm Jeltsov ei saanud aru, miks Laigo tuli Pärnu randa, kinokülastaja saab aru … Mul oli kavatsus film lõpetada pompoosse lavastusega, viiulite ja paljude teiste muusikariistadega. Kunstinõukogus see laideti maha. See oli minu viga, et nõustusin. Ma ei leia siiski võimalusi ümbertegemiseks. Filmi võib välja lasta sellisena. Mis puutub ema ja tütre valikusse, siis kunstinõukogu ei kinnitanud minu poolt esitatud tütre kandidaati. See oleks olnud parem. Ma siiski loodan, et film leiab poolehoidu kinokülastajate hulgas.“

Sm Danilovitš: „Ma pikalt ei räägi. Võib ainult vabanduseks öelda, et võrdlemisi tähtis oli meil saada stsenaarium, et valmistada film Georg Otsaga. See on üks katse selles suunas. Ja võrdlemisi raske katse. Viga on see, et meie ei suutnud, nii loominguline grupp, direktsioon, parandada teatud vigu, mis olid tehtud lavastuses. Üks eksitus on see, et lasti laiale ekraanile. Siin süvenevad veel teatud puudused, mis hariliku ekraani juures nii silma ei torkaks. /---/ Kas saab midagi parandada? Ma olen mitu korda vaadanud. Ülekirjutuse ajal mõned parandused said tehtud. Võtsime mõned stseenid ümber, mis sai võtta. Nüüd põhilisemat parandamist enam teha ei saa. Kui tahaks parandada, siis tuleks teha uus lavastus.“ /---/

Hoolimata puudustest leiab kunstinõukogu, et üldkokkuvõttes täidab film oma põhiülesande, annab hästi edasi Georg Otsa esinemisoskusi ja tutvustab uut eesti estraadimuusikat.

Kunstinõukogu otsustab:

  1. Film „Läänemere meloodiad“ vastu võtta.
  2. Ära märkida, et mitteküllaldase nõudlikkuse tõttu nii stsenaariumi kui ka lavastuse suhtes esineb filmis tõsiseid puudusi.

RA, ERA.R-1707.1-583

 

Kinoekraanile „Läänemere meloodiad“ sellisel kujul siiski ei jõua. Määravaks saab Moskvas 19.01.1961   NSV Liidu Riikliku Kinokomitee Filmitootmise Peavalitsuse poolt korraldatud filmi läbivaatus ja sellele järgnenud arutelu (mh osalevad heliloojad Nikita Bogoslovski, Andrei Ešpai, režissöörid Vera Strojeva, L. Arištam, I. Tumanov, A. Konnikov, muusikateadlane T. Leontovskaja). Vestlusringis osalejad hindavad positiivselt Tallinna Kinostuudio katset luua film väljapaistva nõukogude eesti laulja G. Otsa osalusel. Märgitakse, et Ots esineb kõrgel tasemel, heliloojad on tugevad, orkester samuti. Ent sellega positiivsus ka piirdub. Lõppotsuses, mis saabub stuudiosse 28.01.1961, saab filmi dramaturgia ja tehniline teostus hävitava hinnangu osaliseks. Lisaks kõigele, mida on kritiseerinud juba meie kohalik kunstinõukogu, tuuakse üleliidulisel tasandil puudusena välja ka tegevuse vähene seos Eesti kaasaegse eluga ning rahvusliku koloriidi puudumine muusikas. Filmi ebaõnnestumise põhisüüdlasena nähakse režissöör Nevežinit, kes on ignoreerinud stsenaariumi, ning stuudio juhtkonda, kes ei sekkunud õigel ajal. Alla oma professionaalse taseme on töötanud ka operaator Školnikov, montaaž on primitiivne, näitlejate mäng vulgaarne, maitselage, tegelased banaalsed jne. „Läänemere meloodiaid“ üleliidulisele ekraanile ei lubata. Stuudio ülesandeks jääb film ära parandada, kasutades selleks eelarvelisi vahendeid.
Filmitootmise Peavalitsuse kokkuvõte, RA, ERA.R-1707.1-583

 

Film läheb ümbertegemisele, režissöörina hakkab vastutama selle eest Kaljo Kiisk. Nevežin eemaldatakse. Knorrelt palutakse uuesti abi ja see toob kaasa närvilise kirjavahetuse, kuna stuudio pole valmis kõigi tema ettepanekutega ega ka tema honorarisooviga. Knorre on valmis kõike ümber kirjutama: „Mis puutub töösse uue režissööriga, siis see läks väga ladusalt, mõistame teineteist täielikult ja oleme kindlad, et uue filmi pärast pole vaja häbeneda: vana materjal uputatakse uude. Ja uuele, oleme kindlad, saab kindlalt toetuda.“ (Knorre 12.3.61)

„G. Otsa saaks hõlpsasti kaadrist täielikult elimineerida, jättes alles vaid tema laulude heliribad. Ta ise tõstatas kunagi küsimuse, et ainult tema hääl tuleb alles jätta ja filmida teist näitlejat. Kui režissöör Kiisk oleks nõus (ja ta tõesti tahab) mitte ainult ühe näitlejanna, vaid ka tema partneri uuesti võtetele tooma, võttes Otsa asemele vaba hea noore näitleja /---/ Soovitan teil mõelda sellele küsimusele: jätta alles kõrvalstseenid ja fonogrammid ning filmida uus paar uue stsenaariumi järgi, mis Kiisal on – te saaksite kahe kuu pärast poole raha eest healoomulise komöödia Otsa laulmisega. Olen selles kindel. Kiisk mõistab komöödiamaterjali väga hästi, valdab seda täielikult, ja võimaluse korral võiks sellest saada rohkem kui lihtsalt rahuldust pakkuva filmi. Juhtme ümberpaigutamine tähendab selge rikkeni jõudmist, sellest ei tule midagi välja. Taaskord palun arutada seda võimalust. Antud juhul ma ei mõtle iseendale. Mulle tundub, et stuudio huvides on olukorrast, kuhu ta on langenud, auga välja tulla, ja selleks on kõik võimalused.“ (Knorre 17.04.61)

Sekkub ka Nevežin, kes pole rahul, et ta on filmi juurest kõrvaldatud, ja kirjutab ENSV kultuuriministrile sm Ansbergile (koopia filmistuudio direktorile sm Danilovitšile), paludes luba film ümber monteerida vastavalt lisatud ümbermonteerimisplaanile. „Pean kirjutama kahele aadressile, sest mulle on jäänud mulje, et Stuudio suhtub minusse „agressiivselt“, ilmselt mõne ülemuse algatusel. Autor F. Knorre esitatud muudatuste kavaga ei ole ma siiani saanud isegi tutvuda. Palun veel kord arvestada, et minu kavatsused vigu parandada tulevad mu südamest.“ (Nevežin 12.3.61).

Sm Saare märkus Nevežini kirjal: „Küsimus on lahendatud praktiliselt. Nevežinile oli ju võimaldatud tutvumine ja osavõtt „Läänemere meloodiate“ ümbertegemisest, mida teostas režissöör Kiisk, ilma täiendava kohustuseta Nevežini vastu, kuna praak on tekkinud just tema süü tõttu.“ (Nevežin 12.3.61).
RA, ERA.R-1707.1-583

 

Järelvõtted (926 meetrit) toimuvad 24.04.1961–30.06.1961.

Juurde filmitakse stseenid Maia köögis, laboris, taksos, lõpustseen jm väiksemaid stseene filharmoonias. Välja jäetakse Rein Laigo ja Maia Lehtla armastuse liin. Sellest johtuvalt jääb välja ka laul „Läbi uinuva linna“, kus armunud Laigo kõnnib mööda öist Tallinnat ja unistab Maiast. Täielikult muudetud on nende kohtumise stseen Pirital: tutvumisest ja jutuajamisest kaunis aias saab uues versioonis karikatuurne sebimine kitsas köögis kõrbeva piruka ümber. Samuti jäävad välja stseenid Hinno ja Maia jutuajamisest (möödarääkimiste kulminatsioon) ning Laigo ja Maia taaskohtumisest Pirital, milles olulist rolli mängis Maia väike õde. Õe roll on kärbitud episoodiliseks ja lapsest osatäitja asendatud teismelise neiuga (köögistseen). Loogilisemaks lugu neist muudatustest ei muutu, küll aga lisandub „kaasaegset Eesti elu“, mille puudumist Moskva ametnikud muu hulgas ette heitsid. Näiteks kui algses versioonis Maia ainult ütleb, et töötab instituudis laboris, siis lõppversioonis näeme teda mitut puhku ka reaalselt laboris katseklaasidega askeldamas.

Film saab 10 minutit lühem ning hakkab kandma pealkirja „Juhuslik kohtumine“. Kinno jõuab see Eestis 17.07.1961 ja üleliidulisele ekraanile 21.09.1961.  

Kasutatud allikad: RA, ERA.R-1707.1-661; ERA.R-1707.1-582; ERA.R-1707.1-583


Vastukajad tollases ajakirjanduses olid halastamatud

„Võis arvata, et kui kogemustega kinodramaturg F. Knorre kaasautorina käe külge paneb, siis võib sellest nende ühises töös korralik stsenaarium tulla. Kaasautor oli, kuid koostööd ei olnud. F. Knorre säilitas hoolikalt vettekukkumised ja teised libastumised ning painutas süžee üsna vähenõudliku komöödiakese „äraproovitud“ käikude järgi. Režissöör V. Nevežin omakorda näitas tänulikku vastutulekut, pealiskaudsust ja vähenõudlikkust samas vaimus. Kui film oli valmis, leiti, et asi pole kõige parem, ja asuti seda ümber monteerima ning lühendama. Mõnevõrra loogilisemaks film siiski muudeti.“
Heim, E. (1961). Kas juhuslik kohtumine? Sirp ja Vasar, 4. aug, lk 7.

„Kahjuks kaotas Laigo kuju pärast ümbertöötust kõik oma negatiivsed jooned ja ühes sellega kadus ka huvitav ja terav konflikt. /---/ Nähtud kujul ei küündinud „Juhuslik kohtumine“ kõrgemale ajaviite-kontsertfilmist.

Kuid [filmi] voorused? Tõepoolest – filmis on meeleolukaid laule (heliloojad E. Arro ja U. Naissoo), on meeldejäävaid osatäitmisi ja kohati ka vürtsikat sõnahuumorit; kuid üldkokkuvõttes nad lihtsalt sulavad rohkete puudujääkide sekka ega pääse maksvusele.“
Laar, K. (1961). Film, mis ei rahulda. Õhtuleht, 24. juuli.

 

Filmile tagasivaatavalt

Õie Orav: „Jääb vaid üle kahetseda, et filmistuudio tollane juhtkond nii kergekäeliselt sõlmis lepinguid vastutustundetute välisstsenaristide ja -režissööridega. Ilmselt loodeti, et Georg Otsa nimi juba iseendast tagab edu üleliidulisel ekraanil.“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 218.

Jaak Lõhmus: „Filmi tegevus käib puhkerajoonides, kus toimivad kergemat sorti suhteskeemid. Suvel filmitud, suvel esilinastunud — 1961. aasta juulis –, niisiis poolsada aastat vana filmike.

Stsenaariumi “Pärlikukk” autor on tollal näitlejatöö kõrval nalju kirjutanud ja estraadil üles astunud Jüri Järvet. Muide, Järvetil oli mitmeid naljafilmi ideid, mida ta Tallinna filmistuudiole pakkus, aga asja neist ei saanudki.

Korralikku naljafilmi “Juhuslikust kohtumisest” ei tulnud. Võib-olla sellepärast, et appi kutsuti üleliiduline “stsenaariumidoktor” Feodor Knorre, võib-olla kartsid stuudio ja kinokomitee juhid meelelahutuslikkusega üle piiri minna. Oli kuidas oli, igatahes estraadi- ja lavavärki tundis Järvet nagu oma taskut.

“Juhuslik kohtumine“ on esimene lavastuslik muusikafilm lähiajaloolises Eestis (päris esimene oli 1932. aasta heli-kõne-tantsufilm “Päikese lapsed”). Peaosalise, estraaditäht Rein Laigona liigub, kõneleb ja laulab ekraanil Georg Ots.

Laulukonkursil osalev kaunitar Maia Lehtla ja Rein Laigo oleksid võinud filmis peaaegu et armuda, kui tegijate tuumiku moodustavad vanameistrid Viktor Nevežin lavastajatoolil ning Semjon Školnikov kaamera taga põnnama ei oleks löönud.

Või juhtus hoopis nii, nagu tollal kombeks oli, et valmis tehtud loost lõigati midagi olulist hiljem lihtsalt välja?

Korralikku happy end’i, mis oleks muusikafilmile kohane, me “Juhuslikus kohtumises” ei näe. Võib-olla loodeti, et vaatajad traageldavad loo lõpuks ise oma peas kokku. Maiat kehastav Leningradi näitlejatar Marina Jurassova mängis Georg Otsaga koos ka ülimenukas filmis “Mister X”, ja kui panna nostalgianoodid kumisema, siis…

Kõige väärtuslikumad olid “Juhuslikus kohtumises” muidugi Georg Otsa esitatud populaarsed laulud nagu “Kodulinn Tallinn”, “Kolhoosipulmad” jm. Ning Arved Haugi ansambel Peeter Linzbachi ja Linda Verniku kujundatud laval noodijoonestiku taustal. Ja 1960. aastate olme ning disain, rannalokaalid, neerukujulised lauakesed — lausa ajastu lühikroonika.

Omaaegne kriitika tegi “Juhusliku kohtumise” maatasa, uuristati karakteriloogikat ja rollijoonist, analüüsiti dialoogi — arvustajad tegid oma tööd igati tublilt.

Arutati filmis leiduvat väikekodanlikkuse karikeerimist, meie igapäevaelu lakeerimist. Arvustajatel kohe oli seda õiget sotsiaalset närvi.

Täna vaatame seda pildirida kui kinematograafilise ajamasina väikest kingitust.

Muusikarahvast näeb kinosõiduki illuminaatoris kenasti: lisaks Georg Otsale ja Arved Haugile ka Eri Klasi, Gennadi Tanieli, Uno Loopi jt. Koomik mängib koomikut — andekas Eino Baskin proovib kehastada andetut naljameest Richard Särendit.

Ja lõpuks veel huvitav filmilooline lisateave: lavastaja lähim abiline, teine režissöör selles filmis oli Leida Laius.“

Lõhmus, J. (2010). “Mister X-i” järellainetes ehk Georg Ots laulab taas ekraanil. Maaleht, 18. dets.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Juhuslik kohtumine“, ETV Kultuurisaated 1995, http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-juhuslik-kohtumine  


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm