Avaleht » Filmiliigid

Evi Tihemets (2006)

Dokumentaalfilmid Kestus: 20:00

Huviinfo

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: Film Evi Tihemetsast (1932) on kogu ulatuses läbi viidud nagu paralleelselt kahest vaatepunktist. Ühelt poolt on film Mai Levini, kauaaegse Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja käsikirja jälgiv kataloogkäsitlus. See liin toob kaasa kunstiteadlase tagasiulatuva sissevaate graafiku ligi viiekümne aasta loomingusse. Siia kuuluvad konkreetsed teosed, erinevate graafiliste tehnikate juurdumine eesti kunsti sõjajärgsetel aastakümnetel ja Tihemetsa pioneeriroll näiteks siiditrüki kasutuselevõtjana 1970. aastate lõpul või suureformaadiliste värviliste litopannoode loojana. See on vajalik ja huvitav, eriti seetõttu, et koos Evi Tihemesa loominguga tehakse tagasivaade kogu sõjajärgse eesti graafika arengule.

Ent selle museaalse analüüsiga paralleelselt on Rein Raamat lasknud arenema ka märksa subjektiivsema loo kogu Evi Tihemetsa põlvkonda iseloomustavatest väärtushinnangutest, eluvaadetest, soovidest ja minevikust, mis ajaloo üldkäsitlustes võib olla lähiminevik, ent sõjajärgseil aastail ellu astunud kunstnikule on kogu tema elu. Lugu eesti naiskunstnikust, kel seljataga väga stabiilne pikk eluperiood, hakkab arenema juba kohe filmi esimestest kaadritest ja on minule isiklikult väga köitev. Evi Tihemetsa lugu on huvitav just seetõttu, et sellist või väga sellistele väärtustele rajatud elu on elanud ilmselt üpris mitmed tema põlvkonna naiskunstnikud. Ei tahaks öelda "paljud", sest eesti piiratud kunstisootsiumis polegi kunstnikke ülearu palju, kuigi see kõrvaltvaatajale võiks ehk nii tunduda.

Eluloo avajateks filmis on Tihemetsa suured religioossed pannood 1980. aastate lõpust ja neil üha korduvad kinniskujundid, ristid ja roosid. Roosid, need on õitsvad kibuvitsapõõsad ümbritsemas suvekodu põhjarannikul, etnoloogiadoktorist abikaasa alaline toetav kohalolek, jagatud eruditsioon, pikad koos veedetud ja ilmselt õnnelikud aastad. Ja ristid: mälestus kalmistuäärsest lapsepõlvekodust, küüditamishirmust, mis siiski vaid kodu lähedalt mööda läks, ja mälestused eesti kodu luterlikust tavakäitumisest. Kaheksakümnendate lõpul ilmuvad  Tihemetsa graafilistele lehtedele ka esimesed sinimustvalged - nüüd võis seda teha.

Evi Tihemetsa mitmed religioossete motiividega näitused vägagi konkreetselt religioossetes näitusepaikades ei tähenda tegelikult pühendunud isiklikku religioossust. Seda tunnistab ta filmis ise ja seda mainib ka abikaasa Ants Viires. See võiks tunduda kummaline, ent on tegelikult eesti kunstis nii tüüpiline. Siinses kultuuris enamasti ei eksisteeri religioosseid passioone, mis ületaksid üldaktsepteeritud comme il faut´d. Ka autori tahtmata võivad religioossele väljundile kunstis tekkida mitmesugused kõrvalväärtused. Näiteks poliitiline ja seltskondlikku staatust märgistav huvi, mis väljendub eelkõige premjääri külastajate koosluses.“
Kivimäe, J. (2007). Kolm kunstidokumentaali seeniorkunstnikest [dokfilmid "Mees meistrite linnast" (AD Oculos Film, 2007), "Lembit Saarts" (Raamat-Film, 2006) ja "Evi Tihemets" (Raamat-Film, 2006)].Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 91-95.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm