Inge Tederi maailm (2007)

Filmist kriitiku pilguga

Riina Kübarsepp: „Siinne kolmas vaadeldav film räägib legendaarsest Eesti Kunstimuuseumi direktorist Inge Tederist, kes oli 1991. aastani sel kohal järjest kakskümmend viis aastat. Kuuekümnendate keskpaik oli pöördeline aeg nii ühiskonnas kui ka muuseumielus, sulaaeg hakkas sekskorraks lõpule jõudma, samas leidus fondides hulganisti kunstiteoseid, mis polnud kaua aega avalikkuse ette jõudnud. Mitmed eestiaegsed klassikud olid ebasoovitavad, eriti kiivalt suhtuti väliseesti kunsti, noorte töödes ilmnesid aga formalismi mõjud. Osava diplomaadina oskas Teder võimukoridorides laveerida ja enamasti sai ta oma tahtmise.

Inge Tederi ajal täienesid jõudsalt Kunstimuuseumi kogud, kunstnikud ja kollektsionäärid kinkisid tihti teoseid ning muuseumile eraldati riigi poolt raha ostudeks. Nii mõnegi näituse puhul kutsuti Teder kohvile, kuid ta tuli enamasti puhtalt välja. Kuna ta ei olnud partei liige, siis selles liinis ei saadud teda noomida või karistada. Teatavasti ei soovitud parteisse ülemäära loomingulist intelligentsi, pigem oodati nn töörahva esindajaid, ja nii võis muuseumi direktor vabalt parteitu olla.

Tederi aktiivse tegevuse viljana avati 1980 Tallinnas Tarbekunstimuuseum, mida ta peab üheks oma tähtsamaks saavutuseks. Aastate jooksul loodi Tallinnas veel mitu Kunstimuuseumi filiaali, aga ka Kohtla-Järvel. Ka Niguliste muuseum-kontserdisaali avamine on suuresti tema teene.

Filmis räägib oma tegemistest kõigepealt muidugi Inge Teder ise, teda iseloomustavad mitmed kolleegid, kunstiteadlased ja kunstnikud. Nimetagem Mai Levinit, Marika Valku, Sirje Helmet, Eha Komissarovit, Juta Kivimäed, Leonhard Lapinit. Levin rõhutab Tederi peent huumoritunnet, mis aitas nii mõnigi kord konflikte lahendada. Valk ütleb, et kollektiivis oli Teder kahtlemata autoriteet, vahel isegi äärmiselt range, ja ei saa eitada tõika, et ta ka nautis oma võimu. Samas sõnab ta, et eesti kultuuripildis on Inge Teder üks säravamaid isiksusi. Muuseumitöö kõrval on kahekordne Kristjan Raua nimelise preemia laureaat kirjutanud hulganisti artikleid, kunstiväljaannete ja kataloogide eessõnu ning lugenud kujutava ja tarbekunsti ajalugu mitmes Tallinna ülikoolis.  Selgi korral on tegemist nauditava ja hariva ülevaatega ühe pühendunud kunstiinimese elutööst.

Rein Raamatu kunstifilmid on rahulikud, tasakaalukad, konfliktseid olukordi neis ei tekitata. Portreteeritavatesse suhtub autor ilmse respektiga, ta on tähelepanelik vaatleja ja kuulaja. Tema filmid on faktitäpsed, vahest pisut akadeemilised. Igal juhul võib neis täheldada harivat ja talletavat funktsiooni.“
Kübarsepp, R. (2010). Sissevaade kunstiilma [Rein Raamatu dokumentaalfilmidest "Jaan Manitski tagasitulek", "Armsad idealistid Signe ja Arseni Mölder" ning "Inge Tederi maailm"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 103-110.

Sigrid Saarep: „Eesti kunstimuuseumi kauaaegsest direktorist Inge Tederist tegi Liina Kulles telefilmi juba 1991. aastal, kui väärikas proua andis oma direktoriameti teisele sama kangele daamile Marika Valgule üle. Muuseumist minnakse hea tava kohaselt kas pensionile või siis otse taevasse. Teisi variante tuleb harvem ette.

Kunstimuuseum oli Tederile abielu ja armastus, eneseteostus ja võim. Vähemalt nii väidavad endised muuseumikolleegid filmikaadrites. Seda, et Inge Tederi maailm koosnes ainult muuseumist, on mul raske uskuda, kuigi portreefilm seeriast „Eesti kunstiteadlased” seda  pealkirjaga näib rõhutavat. Pigem tundub, et autoreid ei huvitanudki ingetederlikud paralleelsed maailmad või ei suutnud nad neid kontakte teiste elupoolustega tekitada-luua.

Loomulikult on selge, et kunstnike liidu tellimusfilmid keskenduvad välisele, institutsionaalsele kunstile ja kunstiteadlase sisemaailm huvitab sel juhul vähe. Kohati paraadlikkusele kalduvale kroonikale (olgem ausad, see teos ei ole tõsine dokumentaalfilm) oleks võinud andagi mõne pretensioonitu pealkirja, sest maast ja ilmast pudenevad vaatajatele vaid tükikesed. Vaataja ei saa teada endise direktori, proua Tederi maailmavaatest, ei elu- ega ka kunstifilosoofiast. Kui film juba seisvate, jalutavate või istuvate peade arvel on üles ehitatud (taustal loomulikult kaunis, kuid juhuslik kunst, Köleri maal või Jaanisoo tool), siis palun pigistage nendest peadest ka midagi muud välja kui maotut või vaoshoitut, olenevalt sellest, kelle suust kostvat kiidulaulu. Mitte seda, et kiitmine oleks pahe, aga inimese, ka kunstiteadlase teevad huvitavaks ja sisukaks eelkõige tema karedad nurgad ja mitte isiklik tublidus. Jääb mulje, et muuseumitöötajad tajuvad endiselt Inge Tederi malka oma pea kohal. (Väidetavalt ei lennanud ka lind ilma direktori loata üle Kadrioru lossi.)

Teine võimalus, et filmi autor Rein Raamat on valikuliselt irriteerivamad tekstikohad filmist lihtsalt välja jätnud. Samuti ei anta filmis sõna kunstiteadlasele Eha Komissarovile, keda küll näidatakse kaadris ja keda Teder iseloomustab kui ideede generaatorit ja muuseumi kohvilaua koosolekute peajutlustajat. Kus siis ometi on Eha vaimukas, terane ja mahlakas  kunstiloba?

Ma ei tunne proua Tederit inimesena ja tundub, et tema kauaaegsed kolleegid Eesti kunstimuuseumist samuti mitte. See on teadmine, mille ma filmist kaasa sain, reaalsus võib ju teistsugune olla. Marika Valk mainib, et alluvatel ongi juhile raske lähedale pääseda. Ju nii tavaliselt ongi. Oletame, et hea veini abil oleks filmi pea- ja kõrvaltegelastelt palju põnevamat infot välja pigistatud, kui seda seekord suudeti. Kindlasti on üks filmist vastu vaatava neutraalse igavuse põhjus selles, et Eestis kõik kõiki tunnevad, liiatigi väikeses kunstimaailmas, ning kuidas sa siis ikka avameelitsed ja intrigeerid. Tegelikult võiks klikisolidaarsus avalduda ka aususes ja avatuses. President Lennart Meri oli sageli arrogantne ja käitus ootamatult (näiteks välisministrina sodis ta Valge Maja gloobuse), kuid kas teda sellepärast vähem austati?

Portreefilm „Inge Tederi maailm” on üles võetud enamasti Kadriorus, muuseumi hoonetes; vestlused, intervjuud muuseumitöötajatega tehtud ühe filmimisega, hiljem see hakitult kokku monteeritud. Kõige naljakamalt mõjusid kaadrid Juta Kivimäega, kes aeg-ajalt justkui ufo kaadrisse ilmus ja rääkima hakkas. Mõnikord isegi sel moel, et lause kujutletav lõpp algavasse kaadrisse kaasa jooksis. Vahel kukkus intervjueeritav kaadrist pooleldi välja (Rita Kroon) või saatis rääkija suumaigutusi ja žeste hoopiski pilditaguse tekstilugeja hääl.

Filmi parimad osad on need, kus räägib proua Teder või näidatakse retrospektiivseid ajalookaadreid. Samuti on kohane kiita prominentse direktrissi näitlejameisterlikkust. Olukord oli tema kontrolli all (see ei ole kindlasti kompliment filmitegijatele), jalutas maailmakodanikust kultuurituristi kombel ühest muuseumi filiaalist teise, mõjudes sundimatult, šarmantselt ja eneseteadlikult. Poleks juhtunud midagi hullu, kui suuremas osas filmist oleks lastud rääkida Inge Tederil endal ja joosta ajaloolistel kaadritel, tema endistele kolleegidele aga oleks jäetud reministsentsid. Usun, et tulemus saanuks terviklikum ja uhkem.

Inge Teder pajatab filmi lõpus sellest, et näituste tegemine oli tema jaoks paks mõnu. Oletan, et filmi loomine pakkus selle tegijaile samuti priskelt mõnu, kuigi pirukas, mis seekord küpsetati, on kohane pigem kaloreid arvestavale kaalujälgijale kui maitseelamusi ihkavale gurmaanile.“
Saarep, S. (2008). Proua direktor ohjas ka kineaste. Sirp, 20. märts, lk 17.

Televisioonis

Kulles, L. (1991). Telesaade Inge Tederist sarjas "Kunstiteadlane". ERR, 8. jaan.