Keha mälu (2011)

Režissööri nägemus animatsioonfilmist "Keha mälu"

2009. aasta märtsis möödus 60 aastat suurküüditamisest Eestis. Nõukogude Liit okupeeris pärast II maailmasõda Eesti ning umbes 30 000 elanikku küüditati Siberisse. /---/
Üha vähem on meie hulgas inimesi, kes ise konkreetset sündmust mäletaks või läbi oleks elanud, kuid ometi elab mälestus küüditamisest edasi inimeste alateadvuses...
Film taasesitab tragöödia abstraktsel tasandil, andmata otseseid poliitilisi hinnanguid toimunud sündmustele. Filmi sisuks on vägivaldselt kodust välja aetud inimeste valu ja sidemed, mis neid oma koduga seovad. Film jälgib inimgruppi suletud ruumis, nende tundeid ja suhteid teiste saatusekaaslastega.
Küüditatute tee Siberisse toimus loomavagunites, kus lähtuti käsust, et igas kaheteljelises vagunis peab olema 24-25 inimest. Kokku kestis teekond Siberisse 11 ööpäeva.
Inimesed rongis on kujutatud abstraktsete lõnganukkudena, kes on kehast tulevate nööridega aheldatud oma mälestuste ja mineviku külge. Rongi liikudes rullub kehast lahti lõng, mis jookseb vaguni seinapragude vahelt välja. Lahtirulluv lõng paneb inimeste kehad pöörlema ja väänlema, muutes nad ühe väiksemaks ja väiksemaks, kuni nad kaovad sootuks. Üritades end päästa kadumisest (olematuks muutumisest) teeb osa inimesi kehast eemalduva ja neid pöörlema paneva lõnga katki, kuid peale hetkelist kadumist salvab puuplankude vahelt lõng neid uuesti, pannes inimese taas pöörlema.
Kriisisituatsioonis avaneb inimeste olemus ja eristuvad erinevad inimtüübid: osa inimesi üritab tegutseda organiseeritult, osa individuaalselt, osa jääb passiivseks pealtvaatajaks. Üks tegelane proovib oma läbinäritud lõnga teise saatusekaaslase külge siduda. Tekib rüselus, mis muudab vagunis oleva inmmassi suureks pöörlevaks lõngakeraks. See lõngakera jookseb vaguniplankude vahedest tühjaks.
/---/
Filmi sisuks ja pealiiniks on igatsus ja side koduga, mille taustal teadvustavad vaatajad üht Eesti rahva tragöödiat.
Allikas: Nukufilm

Eesti esitab Oscarile animafilmi "Keha mälu"

Kui mitteingliskeelse filmi kategoorias on igal riigil õigus tingimusteta esitada üks linateos, siis animatsiooni puhul tuleb täita üks kahest nõudmisest: film peab võitma festivali, mida Ameerika filmiakadeemia aktsepteerib, või linastuma vähemalt kolm päeva järjest mõnes Los Angelese piirkonna kinos.  "Keha mälul" on täidetud koguni mõlemad: see on pälvinud parima animafilmi tiitli Krakowi lühifilmide festivalilt ja seda on näidanud oma ekraanil ka Pasadena väärtfilmide kino Playhouse 7.
Tuumalu, T. (2012). Eesti esitab Oscaritele kaks filmi [mängufilm "Seenelkäik" ja animafilm "Keha mälu"]. Postimees, 24. sept, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Martin Oja: „Mõnevõrra tekib mul tõrge „Keha mälu” abstraktsusega. Kas on see taastärkav allergia teatud esteetika vastu, mida nüüdisaegses kunstis alatihti kohtab? Esteetika vastu, mis jätab tõlgendused ääretult vabaks, öeldes sellega kõike ja samas mitte midagi?
Päris nii asjad ei ole. Pikkov kasutab kõnekaid sümboleid. Avakaadrid õunapuuga, mille oks tuules liigub ja enda külge kinnitatud pliiatsiga lõuendile joonistab, on geniaalsed. /---/

Kaudselt sarnaneb „Keha mälu” Juri Noršteini „Lugude looga” (1979). Mõlemal puhul pole kriitikul kohust ega vajadust mõelda filmile juurde selgepiirilist narratiivi. Pigem peaks ta sellest hoiduma. Paisates Pikkovi filmi vaadates õhku märksõnad „feminism” või „märtsiküüditamine”, eiraksime autori tahet olla sõltumatu Eesti-põhisest tõlgendusest ning samas, kasutades sürrealistlikku kujundit, üldistada viimase võimaliku piirini emotsioonide, ajaloo ja mälestuste tähendust. Tehniliselt on film hämmastav. Sisuliselt vähem. Mirjam Tally muusika, mis valas suure annuse maagiat „Elu maitsesse”, hoiab tervikut koos ka nüüd. Sellest ei jää maha montaaž, mis juhib „Keha mälu” nagu perfektselt läbi mõeldud tantsuetendust. Võib-olla on lõnga-animatsioon sedavõrd orgaaniline ja võimas, et hakkab oma loomulikkuses tööle puhtaks pestud aknaklaasina.“
Oja, M. (2012). Lõngade mälu ja kaduvus. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 93-96.

Meelis Oidsalu: „Ülo Pikkovi filmi „Keha mälu” ei suutnud ma ka pärast mitmekordset vaatamist kuidagi sünopsisega kokku viia. /---/ Film ise koosneb kolmest pildist. Esimene pilt: õunapuu all seisab molbert, õunapuu oksa külge on seotud pliiats, tuule käes liikuv puuoks sirgeldab paberile jooni. Teine pilt: mingisuguses suletud puitkastis seisavad lõngast nukud, lõnga üks ots ulatub kastilaudade vahelt välja (määramatusesse, valgusesse). /---/ Kolmas pilt: õunapuu kõrvalt (õunapuuaia keskelt seega) sõidab läbi rong, mis kaugenedes moondub hiidmaoks.

Neist kolmest pildist võib välja lugeda kolm metafoori: (rong on madu) joon on liikumine; suremine on üleshargnemine on vormist tagasi jooneks muutumine (lõng kui ruumiline joon); kunst on õunapuuoksa külge seotud pliiats, millele algimpulsi annab loodusstiihia (oksa liigutav tuul), algimpulsi väljenduseks on aga (üllatus-üllatus!) joon. Tähenduslik on kindlasti ka asjaolu, et kolm pilti esitatakse eri tehnikates. Esimeses pildis on filmitud joone stiihilist sündi, teine pilt on teostatud nukutehnikas ja kolmanda pildi rong ja hiidmadu animeeriti arvutiga. Seega on Pikkovi filmil olemas paks „animasoofiline” kiht, film on otsekui hommage animatsioonile, mille algimpulsiks on joon. Keha-mälu teema nii hästi ei avane, ehkki võiks olla nt üleshargnemisemetafooriga seotud.“
Oidsalu, M. (2012). Uus ja uhke eesti anima? Sirp, 17. veebr, lk 24-25.

Ajakiri "Short Film Studies" keskendub lühianimatsiooni „Keha mälu” analüüsimisele

Teemaks on ajakirja uues numbris seekord repressioonid Ida-Euroopas: Pikkovi film räägib Nõukogude küüditamistest Baltimaades, samuti fookuses „Seitse minutit Varssavi getos” („Seven Minutes in the Warsaw Ghetto”, Johan Oettinger, 2012) räägib natsiokupatsioonist Varssavis. Nende kahe filmi kõrvutamisega viidatakse sarnasustele kahe suurvõimu retoorikas ja meetodites toonase Euroopa jagamise suurkampaanias. /---/

Ajakirja vastutava toimetaja Richard Raskini intervjuu Pikkoviga juhatab raamatu sisse ja moodustab koos Pikkovi joonistatud storyboard’i ja stseenhaaval pildipaneelideks jaotatud filmi ülevaatega sobiva sisenemispunkti akadeemilisemasse materjali. Peale Århusi ülikooli on kirjutajaid Dublini, San Francisco, Wisconsin-Madisoni ja Wrighti ülikoolist.
Seitse artiklit tunduvad jagunevat laias laastus kahte liiki. Ühelt poolt mikromajandavad käsitlused, mis lahkavad filmi ühe vabalt valitud koodi alusel: tantsuteoreetik Yutian Wong käsitleb filmi koreograafiat, Iben Have on uurimisobjektiks valinud helikujunduse ja Ruth Barton keskendunud raudteele kui märgilise tähendusega kujundile filmis. Nendele koodispetsiifilistele lähenemistele vastukaaluks on ameeriklaste Vlad Dima ja Nicole Richteri artiklid, mis käsitlevad psühhoanalüüsi sama osavalt kui kööginuga ja fileerivad Pikkovi filmi nii Slavoj Žižekit kui Gilles Deleuze’i ja Félix Guattarit appi võttes. Erinevus on mõneti tuntav ka tajuruumis. Kui eurooplaste käsitlused on pigem konkreetse aegruumi põhised ja räägivad XX sajandi keskpaiga Ida-Euroopast, siis ameeriklaste analüüs tundub olevat rohkem üldpsühholoogiline ja käsitletud on kultuurimälu küsimusi laiemalt.
Priimägi, T. (2014). Lääs räägib Idast [T. Priimägi tutvustab väljaannet: Short Film Studies. Vol 4, nr 2. Toim Richard Raskin. Intellect Books, 2014, milles keskendutakse Ülo Pikkovi „Keha mälu“ (2012) analüüsile]. Sirp, 28. märts, lk 29.