40+2 nädalat (2012)

Filmi autorist

Noore autori Margit Lillaku esimeseks tööks oli 2008. aastal tehtud dokumentaalfilm “Ars Longa” (stsenarist ja režissöör). Sellele järgnesid “Beebilõust” (2009, stsenarist, režissöör ja operaator) ning “Pastacas” (2010, stsenarist ja produtsent), millele omistati 2011. aasta Toronto EstDocsi võistlusprogrammi peapreemia.

Linaloo ajendid ja tagamaad

2012. aastal valminud dokumentaalfilmis "40+2 nädalat" uurib oma esimest last ootav Margit Lillak kodusünnituse tagamaid, tegemaks olulist otsust – kuidas sünnitada? Film annab eluterve ülevaate erinevatest lähenemistest sünnitusele. Usutluses netifoorumi Naine24.ee reporterile Linda Pärnale räägib Margit Lillak, et ta soovis juba varem teha dokumentaalfilmi kodusünnituse liikumisest ning oma lapse tulek andis selleks hea tõuke.
See, et ta ise filmi keskmesse jäi, tuli pooljuhuslikult ja protsessi käigus. Ta tunnistas, et pelgab pisut tähelepanu ja püüdis filmi valmistades leida viise, kuidas ise filmist välja jääda.

Filmitegemise ajendiks oli autori sõnul tõik, et meedia üritab lükata kodusünnituse liikumist väga kitsasse nišši, kuid tema eesmärgiks ei olnud kodusünnitust propageerida, vaid selgitada tagamaid. "Tegelikult on see omamoodi nagu vastupanuliikumine ja protest nii-öelda masinate ülemvõimu vastu. Inimesed on muutunud nii abituks," märgib ta. Perekooli foorumist leiab kohutavaid lugusid sellest, mida naised on pidanud haiglates läbi elama. "See on ka üks põhjus, miks ma seda tegin – et teadvustada seda teemat, miks naistel on haiglahirm ja miks nad ei taha sinna minna. Nad ei ole mingid hullud," selgitab Margit ja lisab, et kodusünnituse valinud naised on enamasti väga haritud ja see otsus ei ole neil tulnud uisa-päisa.

Filmilooja sõnul on paljud naised traumeeritud sellest, kuidas sünnitus kulges ja mismoodi nendega haiglas käituti ning nende toimetulek emana ja suhe lapsega kannatab selle all. "See on kõik omavahel seotud. See ei olene sellest, kuidas sa selle ühe päeva nii-öelda üle elad, see mõjutab väga palju," selgitab ta.
Pärn, L. (2012). «40+2 nädalat» - kodusünnitus või haigla? www.naine24.ee 7. mai.
http://www.naine24.ee/832782/40-2-nadalat-kodusunnitus-voi-haigla (30.11.2013).

Filmi vastuvõtust

10. mail 2012 Tallinnas kinos Sõprus esilinastunud film pälvis juba oma teema poolest sotsiaalmeedias rohket tähelepanu. Seda kommenteeriti agaralt netifoorumides ja -väljaannetes: Naine24.ee, Femme.ee, Filmijutt.blogspot.com, http://www.pereklubi.com, Perekool.nupsu.ee, tydrukud.wordpress.com.
Ka trükimeedias oli filmi vastuvõtt heakskiitev. 

Vastukajadest meedias

Tiit Tuumalu: "See on igati tähelepanuväärne film. ja mitte ainult sellepärast, et too 40+2 nädalat, mis mõistagi tähistab kriitilist lapsekandmise pikkust, on refleksiivne, raskejalgse Margit Lillaku enesevaatlus kogu nende õnnistatud üheksa kuu vältel - õnneks küll mitte sensatsiooniliselt intiimne või küüniliselt osaluseksperimentlik.
Tähelepanuväärseks teeb selle esmajoones too ajastuline portree, olukorra ja seisundi täpne kirjeldus, milleni välja jõutakse - ei kujuta ju "40+2 nädalat" lõpuks miskit muud kui ekslevat, kultuurilises segaduses inimest, kes peab suutma orienteeruda ja säilitada kaine mõistuse kogu selles mitte isegi info-, vaid suisa põhimõtete piiritus tulvas, millega meid moodsas elus üle külvatakse. /---/
Ja et see kõik puudutab just üht kõige pühamatest asjadest, inimese ilmaletoomise haavatavat akti, muudab Margit Lillaku sedastuse veel mõjuvõimsamaks, ehk pisut hirmuäratavakski."
Tuumalu, T. (2012). Jumal naerab meie üle. Postimees, 11. mai, lk 15.

Andres Laasik: "Margit Lillaku raseduseteemaline dokumentaalfilm „40+2 nädalat” on sisuliselt autoportree suure titekõhuga. /---/
Õieti räägibki „40+2 nädalat” religioonist. Mitte kristlikust või islamist, vaid sellest Eesti igapäevasest ebausust. Margit Lillak käib oma suure titekõhuga mööda erinevaid posijaid, kelle hulgas on küll idamaiseid gurusid, küll teisigi imeloomi. Rääkimata tavalisest perekoolist, kus peategelane samuti viksilt käis. /---/
Film on intelligentne, siin on paras ports irooniat ja eneseirooniat, nii et kohati on lausa lõbus. Ent kahjuks eelseisva sünnituse tarbeks abi otsimine väga selge gradatsiooniga ei ole. Kohati läheb see posijaid mööda käimine tüütuks, nagu ka ametliku meditsiini targutamised, mis mõnel juhul kukuvad filmis välja samast puust nagu imearstidest veidrike omad. Siin suudab autor luua võrdlemisi huvitava tasakaalu teadusliku ja nõiakunstide maailma vahel, mis tänast Eesti elu värvikalt iseloomustab. /---/
Juba sellise kunstiteose nagu „40+2 nädalat” ilmumine on iseenesest kõnekas. Tavalise elu edasikandmist nähakse selle filmi kontekstis kui erilist inimese eluavaldust, mis kunstiteoses jäädvustamist väärib. Ja vääribki."
Laasik, A. (2012). Suure kõhu õnnistus täidab filmikaadri. Eesti Päevaleht, 15. mai, lk 14.

Kristina Davidjants: "Tänapäevale iseloomulik võimaluste virvarr teeb nii mõnestki teadlikust rasedast lõpuks justkui metsa eksinud imiku. Infot on igasugust, iga koolkond leiab endale oma piibli tänu interneti lõpmatult pikale abistavale käele.

Filmi „40+2 nädalat” autor langeb samuti infotulva ohvriks. Ta otsustab enne sünnitust teha tutvust kõigega, mida „turg” pakub. Turg aga pakub riigihaiglaid, erahaiglaid, kodusünnitamise apologeete, homöopaate ja keda kõike veel – puudu on vaid leviteerijad. Näha võib aktivisti, kes propageerib loodussündi, kus pärast lapse ilmaletulekut ei lõigata nabanööri läbi ja platsentat kantakse kaasas kuni kümme päeva /---/ ning new age’i guru, kes räägib transpersonaalsest psühholoogiast ja sünnitraumast. Tegelased on värvikad, kuid ehk panevad selles kirglikus keerises hoopis kõige rohkem mõtlema kaks tegelast, kelle režissöör Lillak oma odüsseia kulgedes vaataja ette toob." Need on kodusünnituse ämmaemand ja tema enda ema, kes meenutab nõukogudeaegset sünnitamist, mida aitavad aduda pildid Leida Laiuse 1975. aasta filmist „Sündis inimene”.

"Siin peab muidugi kahjutundega nentima, et kui muidu on filmi autor lubanud meid endaga igale poole kaasa, siis oma sünnitusest räägib ta vaid paari krüptilise lausega ja nõnda jääbki kulminatsioon veidi segaseks. Või, noh, mis kulminatsioon, tulemuseks on üks tore Oskar ning filmi finaalis näeme samuti doki teistegi kaasrasedate põnne."
Davidjants, K. (2012). Kiikame emadest kaasteeliste radadele. Sirp, 18. mai, lk 18.

"Huvitav teema ja korralikult lahendatud, igav juba ei hakka. Minu kui meesvaataja jaoks oli uut ja põnevat infot eriti ohtralt. Teemast isiklikult huvitatud autor toob erinevate parteide argumendid kenasti ja tasakaalustatult välja. Vaataja saab teadlikuks nii sünnikogemuse määravast tähtsusest elule, orgastilis-ekstaatilisest sünnitusest kui ka võimalikest probleemidest."
Pisut filmijuttu. 40+2 nädalat: Joonase kinomärkmik, filmijutt.blogspot.com/2012/05/40-2-nadalat.html‎