Baskin (2012)

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Vormiliselt on «Baskin» oivaliselt tehtud. Justkui üksainus lühike – vaatamata 53 minutile –, vahetu impressionistlik hetk, mida rõhutab mulje, nagu oleks autor jäädvustanud nii mõnegi jutuajamise varjatud kaameraga. Inimesed ei esine kaamerasse, nad vestlevad kaamera ees. Vahel kasutatakse meelolu edastamiseks ainuüksi suuri tummi, aga ülimalt kõnekaid plaane, mis toovad meelde vanad head klassikud, «511 paremat fotot Marsist» näiteks.

Veel enam, pealtnäha eraldiseisvad teemad, millest filmis juttu – Baskini huumorivaist, vangistus süüdistatuna pornograafias, kolm abielu, tervis, sh 47 päeva koomas, lavastamine, isa ja poja, Baskini ja Järveti konflikt, Vanalinnastuudio sünd ja tapp –, õnnestub kokku sulatada nõnda orgaaniliselt, et ei teki hakituse tunnet, justkui möödaminnes kasvab üks sujuvalt välja teisest. Pole ka pildilist illustratiivsust, arhiivikaadrid, mida kasutatakse, keeravad iga kord juurde mingi väikese humoorika vindi.“
Tuumalu, T. (2012). Eino Baskin sai enesele võrdväärse filmi. Postimees, 19. apr.

Mathura: „Manfred Vainokivi värske linateos Vanalinnastuudio loojast ja juhist Eino Baskinist on armutu portreefilm. See on ühtviisi halastamatu nii oma peategelase kui tema aja vastu. Esiteks, ehkki peaaegu kõik intervjueeritavad ses filmis kiidavad Eino Baskinit kui ainulaadset näitlejat, on nad ka samavõrd ühel meelel Baskini raske inimnatuuri osas. Kunagine teatrikuulsus paistab Vainokivi kaadrites tühja ja väsinud inimesena, kelle nali on olnud küll haarav, ent siiski vaid mask, mille näitleja lavale minnes endale ette seadnud, et varjata pisaraid. Oma elu lõpul osutub ta seepärast tühiseks – ja mitte ainult füüsiliselt, vaid enamgi vaimselt: mõnes mõttes on ta terve elu endale valetanud ja nüüd, elu lõpul, variseb see mask põrmuks. Filmi ära vaadanuna võikski piltlikult väljendudes öelda, et inimesel, kes tahab naerda ja naerutada, tuleb kindlasti elus valada väga palju pisaraid.“
Mathura (2012). Kes tahab naerda, peab valama palju pisaraid. Sirp, 4. mai, lk 26.

Toomas Raudam: „Vainokivi käes on luup, millega ta uurib inimest, täpsemalt inimese ihu ja nahka. See aga pole mingi tavaline kinematograafiline trikk, vaid valus vaade piirile, kust edasi pole enam midagi. Sellist instrumenti, ülitugevat luupi on Vainokivi kasutanud varemgi, see on küll olnud huvitav ja kindlasti ka julge, kuid üldistus on jäänud napiks, vaade hägusaks, pigem ekstsentriliseks kui valustäpseks, nagu nüüd, nagu «Baskinis».
/---/
Vainokivi film on kaleidoskoop. Killud vahelduvad, mustrid korduvad ning kattuvad. Moodustub omapärane ruum, kus informatsioon ei liigu mitte niivõrd suust suhu ja inimeselt inimesele, vaid vaimult vaimule, kes aga ei pruugi olla kohal samas ruumis, samas kohas, vaid reaalajas mujal või siis teispoolsuses. Nii näeme isa mõtisklemas poja üle, kes tema kohta mitte just kõige meeldivamaid sõnu on öelnud. Mõistagi on ka vastupidiseid olukordi ja reaktsioone.

Näib, nagu imaks vastavastatud ruum asjaomaseid inimesi endasse, lastes neid kuulata kõnekatkeid, mida nad kunagi kuulnud pole. Nii aga omandab pea iga konkreetses olukorras öeldud lause ja mõte lisatähenduse.
Vainokivi näib suutvat ja tahtvat avada olevikus toimunud sündmusi, sageli ka öeldud sõnu välkkiire montaažpildiga olnust. Siinkohal peab tegema kummarduse monteerija Kersti Miilenile, aga ka ajale endale, kus nagu sügavas ja selges kaevus on säilinud nii palju hinnalist.

Vainokivi film on lõputa, selle lõpetab kahe sõbra, Jüri ja Eino ühispilt ehk elu, mis ühelt (Järveti) poolt on juba läbi, tagasivõetamatult lõppenud, teiselt (Baskini) poolt aga veel kestmas. Sellist lõputa lõppu praktiseeris Vainokivi ka «Vanas klounis», mõjudes sealgi efektselt, kuid mitte nii sügavalt nagu «Baskinis».

Ühelõpunõue on filmidramaturgias (ja seda nii mängu- kui tõsielufilmi puhul) üldtuntud ning formaalselt ka õigustatud. Mõistagi – nagu alati – kinnitavad erandid vaid reeglit. Vainokivi film on elu lõpetamatusest, suremise võimatusest. Ehk: kuniks inimesi, seniks elu. Ja jutte ja kuulujutte, milleta, jumal paraku, on kunstniku elu raske ette kujutada.

Kõik on kõigega seoses, seda taipas ja kirjeldas ülima pieteeditundega juba Darwin, filosoofias aga kutsutakse mõtteviisi, mille kohaselt keerukate süsteemide käitumine ei ole determineeritud ega seletuv üksnes süsteemi algosakeste käitumise kaudu, holismiks. Mõlemaga on ka Vainokivi filmil kokkupuutepunkte: ühtviisi kõnekad on nii fotod ja muud seinal rippuvad asjad (kell, nukk, mask) kui oma ja teiste elu mõtestada püüdvad inimesed.

Paiguti tundub, et elutu või elust lahkunud või lahkuv aines on vähemasti potentsiaalselt jutukam ja avameelsemgi kui pead pööritama panev, edasi-tagasi, aga ka ülalt-alla vonklev keeristorm-elu, mis pole kunagi lõpuni arusaadav. Selles mõttes on elu ja näitemäng ühe mündi kaks poolt.

Filmis on palju peegleid. Samas pole siin kedagi, kes otse peeglisse (või kaamerasse) vaataks. Peegel (nagu ka luup) on instrument, millega peegeldatavatele objektidele antakse lisamõõde ja sügavus. Kõikidele siinilma Baskinitele, kandku nad siis seda nime või mitte.

Peegel (ja seda eriti filmis) on ka ahvatlus, mida režissöörid võrdlemisi meelsasti kasutavad, ise selle eest läbi marssides. Vainokivi filmis ei juhtu seda kordagi. Hoolimata valitud rakursside äärmuslikkusest ning tavaportreteerimise uljast jalge alla trampimisest kuulutab film seda mõjusamalt tavatõdesid (meie kõikide) elust ja surmast.“ /---/
Raudam, T. (2012). Film, mis põleb ja põletab. Postimees: AK, 28. apr, lk 10.