Šamaan (1997)

„Linnutee tuulte“ ja „Šamaani“ saamisloost

Lennart Meri: „Asusime esimest korda teele 16. novembril 1976 ja jõudsime viimast korda koju 2. veebruaril 1979. Sellesse aega mahtus 18 lühemat ja pikemat filmiekspeditsiooni, 13 000 meetrit negatiivi, 990 minutit rahvamuusika salvestusi ja 1417,1 m «Linnutee tuuli» — 50 minutit elavaid pilte, mis jäävad elama, kuni kestab «Eastmancolor'i» keemia. Kulminatsioon oli 17. juulil 1977: vahetasime sel­lel pühapäeval neliteist korda liiklusvahen­dit, alustasime paadis, lõpetasime armee patrullautos, vahepeal üürisime lennuki ja peatasime rongi.

Eellugu on niisama pikk. Käsikiri sai Eesti NSV Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste akadeemik-­sekretärilt Eduard Pällilt 5. aprillil 1971 positiivse hinnangu ja «Tallinnfilm» võt­tis selle vastu. Otsustava tõuke andsid siiski kodu­ ja välismaised «Veelinnu­rahva» (1970) arvustused ning süvenev huvi kultuurantropoloogilise filmi sünk­retismi vastu, mida ilmutasid mitmed teadus­ ja kultuuriasutused eesotsas Mosk­va ülikooli ühiskonnateaduste kateedrite (prof. S. Tokarev) ja NSVL Heliloojate Liidu folkloorikomisjoniga. Soome Oy Mainos­TV sõnastaski oktoobris 1975 oma koostööettepaneku kui järje loomise «Veelinnurahvale». Vajadus veel ühe ülevaa­tefilmi järele oli ilmne. See pidi parajal määral eelmisest erinema, nii et neid sobiks vaadata koos ja ka eraldi. Suuren­dasime mõnevõrra rahvaluule, rahvamuu­sika ja pärimuste osa. Protokoll kirjutati alla 27. septembril 1976, lisaprotokoll Ungari Raadio ja Televisiooniga 11. jaa­nuaril 1977, «Tallinnfilmi» ja Mainos­TV koostööleping 23. jaanuaril 1977. Nii saigi «Linnutee tuultest» kolme riigi koostöö­film ning tõsine katsumus kiirkirjutajatele ja pitsatihoidjatele, vähemal määral ka filmitegijatele, kelle esimene ekspeditsioon Lapimaale algas polaaröö pilkavas pime­duses ja seadis ebatavaliselt kõrged nõu­ded kujutlusvõimele. Olulisem on siiski ekspeditsiooni teostumine hoolimata sellest, et pooled ei olnud jõudnud õigeks ajaks lepingule alla kirjutada. Niisugune partneri võimalusi ja vajadusi arvestav paindlik tööviis osutus kuuekeelsest kirjavahetusest hoolimata ladusaks ja isegi täpseks.

Sünkretismi all mõistan helikaamera võimet talletada elu tema jagamatuses — värvid ja vaikus, inimene ja loodus, küla metsa rüpes, muusika oma maastikus. Eri­ti viimast. Erijuhud välja arvatud, pean kunstiliselt lubamatuks ja moraalselt kü­sitavaks külalauliku vedamist suurlinna ülevalgustatud kontserdipoodiumile, nagu seda pahatihti tehakse. Siit võib soovi korral tuletada antropoloogilise filmi mee­todi. Kõnelgu sellest siiski pigem film ise. Lepingu kohaselt oleme Mainos­TV­le üle andnud kõik teadusliku väärtusega filmijäägid, kokku ligi kuus tundi. Neist kõige kaalukamad on arvatavasti nganassaani rituaalsed laulud. Prof. P. Hajdú (Szeged) osutab, et nganassaani ša­maani kostüümi ei ole kordagi õnnestu­nud fotografeerida (1967). Taimõril filmisime üheksanda põlvkonna šamaani Demnime loitsimist ja lovesse langemist sünk­roonselt ligi kolmveerand tundi. Demnime laulud on S. Turdagina (Leningrad) ja A. Mihkelsi (Tartu) poolt lindilt tõlgi­tud ning täiendavad oluliselt meie tead­misi selle väikese hõimu peadpööritavast luulelennust. Mansi ürgseid loomismüüte, nagu neid Enn Säde salvestas pimeda Roman Sainahhovi suust, on J. Rombandejeva (Moskva) hinnangu järgi viimati kirja pannud B. Munkacsi möödu­nud sajandi lõpul. Kitsa etnograa­filise suunitlusega episoodidest mainita­gu manside suvist kalapüüki, rookatuse ehitamist ja põletamata telliste valmista­mist Ungaris, vahest ka linnaste jahva­tamist Saaremaa pukktuulikus, vaiba kudumist Yrjö Härmä ja laastukorvi põi­mimist Arvi Luokkaneni talus Põhja­Soomes. Need ja teisedki episoodid, sealhul­gas Kalle Rintaneni spontaanse laulu­loomingu ohverdasime filmi terviklikku­sele ja tulevastele uurijatele.

Filmi raamiks kujunes maaviljelus, ja diskreetseks teljeks müütiline Linnu­tee, minevikust tulevikku ulatuv kultuu­risild, teade ja kujund, millele nganas­saani laulik Demnime lisas täienduse: püstkoja koldest tõusev sammas, olgu suitsu­ või hingeõhusammas, ulatub tipu­ga taevasse, Linnuteele, mis on «meie keeli Ngohüto, inimeste hingest tekkinu».

«Linnutee tuuled» esietendus 10. mail 1978 Tartus «Vanemuise» kontserdisaalis, 16. mail «Bio Bristoli» saalis Helsingis, 5. septembril Upsalas, 1. oktoobril Stokholmi filmimaja Viktori saalis, vahepeal ka Taanis, ja 31. detsembril 1978 Mainos­TV esimeses saatekavas.
Meri, L. (1979). Registriga järelsõna "Linnutee tuultele" [Filmi saamisloost. Isikute, esemete, kohtade ja aegade register]. Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 168-174.

Enn Säde “Šamaani” sünniloost: See väike filminovell /---/ sündis raskemalt kui tollal, kaugel 1977. aastal, tegijatena võisime ette aimata. Lennart Meri käsikirja autorina ja režissöörina oli käivitanud esimese Tallinnfilmi rahvusvahelise koostööfilmi poeetilise pealkirjaga „Linnutee tuuled”. Partneriteks Soome Mainos TV ja Ungari Televisioon. Muidugi teadis Lennart asjadest, kaugematest hõimlastest Taimõril, keda nüüd nganassaanideks kutsutakse, aga mõte sinna Demnimed, kuulsat šamaani filmima minna kinnistus ehk alles Siberi filmimatkade ettevalmistuste viimastel päevadel. Pikk lennuhüpe Norilskisse, sellesse kaua suletuna hoitud, salastatud linna oma süngete vangilaagrite mälestustega … (Ja alates 2001. aastast jälle välismaalastele suletud linn!) Vesilennuk viib meid Avamile, kus leiame Dülsimaku, šamaani poja. Ja nüüd põristamegi tema plekkpaadil Lennartiga kahekesi Demnime juurde kaupa tegema tulevase filmimise asjus. Ülejäänud filmirühm – Rein Maran, Enn Putnik ja Aado Lintrop − jääb räpasesse faktooriasse esiotsa ootele.

See on üks õige meeldesööbinud päev aastast 1977. Täpsemalt 13. juuli, ehkki nädalapäevade mõte kaob suvise polaarpäikese ööpäevasesse tiirutamisse. Istume poolpimedas kojas, valgusallikaks vaid suitsuungas koja tipus ja hubisev oksaraagudest teekeetmise tuleke keset koda. Anname üle paadimootori Veterok tagavaraosad, see on siin kõva valuuta. Toetan fotoaparaadi põlvele ja teen viiesekundilisi aegvõtteid, seljakotis keerlevad makilindi kettad. Vasakul istub Demnime naine Herku Jalo tütar. Vestlus võtab veidi aega – ajame algatuseks Lennartiga omavahel juttu eesti keeles, kuni šamaan vigases vene keeles pärib, et mis te seal räägite, miks ma midagi aru ei saa. Ja naerab laginal, kui Lennart püüab talle seletada, et oleme ühisest tüvest, me pole venelased. On pikk teejoomine, mil meid omaks tunnistatakse, kõik laabub.

Paar päeva hiljem oleme jõepraamiga tagasi, kaasas faktooriast laenatud väike elektrigeneraator ja kogu meie filmikola. Peaoperaator Rein Maran seob 1000-vatise valgusti suitsuunka kohale, püstkojas lööb valgeks („nagu teine päike”, ütleb Demnime tule kohal trummi kuivatades), Lennart kükitab uksepalaka kõrvale, helimees Enn matab ragiseva kaamera ja operaatori paksude kasukate alla ja läheb ise õue „sääski söötma”, sest kotta rohkem inimesi ei mahu. Hiljem, kodus, kukuvad makilindi kihtide vahelt Taimõri kuivanud sääsed…

„Linnutee tuultesse” jääb Demnimest vaid kaheminutiline lõik ja sedagi Moskva filmiametnike ägedast vastuseisust hoolimata. Ülejäänud Taimõri materjalist panen kokku eraldi filmi, mis saab esiotsa lihtsa pealkirja „Šamaan”. Vean Helsingisse Mainos TV filmihoidlasse kogu „Linnutee tuulte” filmimaterjali, sealhulgas ka „Šamaani” negatiivi – nii on lepingus ette nähtud. Loodame ju selle iseseisvaks filmiks vormistada, Lennart käib Helsingis ja lisab filmiritta mõned Rein Marani slaidifotod, kirjutab diktoriteksti, soome helimehed sätivad kõik kenasti korda … Ja siis toimub midagi üpris kummalist – Soome kommertstelevisioon MTV ei oska või ei taha selle filmiga midagi ette võtta ning lugu vedeleb seal 32 aastat. Kuni Lennart Meri kõikide filmide restaureerimisel 2009. aastal („Soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia”) õnnestub see väike lugu korralikult lõpetatuna jälle ilmavalguse kätte tuua.

Ja Demnime räägib: „Inimese hingeõhust on sündinud Ngohütö, Linnutee. Igaüks teab Ngohütöt, temast sõltub elu ja surm.”
Säde, E. (2012). Lennart Meri "Šamaan". GO Reisiajakiri, nr 3, lk 11.

Lennart Meri filmiloomingu tähendusest

Rein Maran: Meri filmid otsisid soome-ugri rahvaste ühisjuuri

Lennart Meri kui riigimehe, poliitiku, diplomaadi, kirjaniku varju jääb Lennart Meri kui väsimatu rännumehest filmimees – paljude eripalgeliste kultuuri käsitlevate filmide stsenarist ja režissöör.

Neist kõige suurejoonelisemad olid kaks soome-ugri rahvaste ühisjuuri otsivat ja avastavat täispikka tõsielufilmi “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled”.

Need kaks filmi käsitlevad pea kõiki soome-ugri hõime. Heli- ja pildimaterjali otsides ja kogudes läbiti teekond, mis pikkuselt võrdus ringi ümber maakera. Oli imetlusväärne, kuidas Lennart suutis erinevates keskkondades omaseks muutuda, usaldust äratada ning filmi jaoks selle kõige olulisema tabada.

Mäletan matust ürgses mansi külas, kus ei jätkunud mehi paati lahkunuga rahulasse kandma, sest mehed olid kas jahil või kalastamas. Ilma kõhkluseta kutsuti Lennart appi. Ja ta läks. Ning ka seda, kuidas nõukogude võimu all palju kannatanud ning kaugeltki mitte kergeusklik seitsmenda põlve nganassaani šamaan tunnistas meid omaks ja lubas filmida loitsu, mille juurde tavaliselt võõraid ei lubata. Sellest läks oluline lõik filmi “Linnutee tuuled” ja hiljem valmis Soomes täiendavalt kustumatu väärtusega tõsieluline dokumentaal.

Nendesse filmidesse koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas. Kui palju jäi aga kavatsetud filme tegemata? Seda teadis vist ainult Lennart ise. Šamaan Demnime näitas meile siis, aastaid tagasi, ka hingede teed. Nüüd on Lennart ise sellel teel.

Küllap püstitab Eesti riik ja rahvas oma väärikale lahkunud pojale nii mälestusmärke kui -tahvleid. Küllap ükskord hiljem ausambagi. Kõige püsivamad aga, usun, püstitas Lennart Meri ise oma loomingu ja tegevusega.
Maran, R. (2006). Meri filmid otsisid soome-ugri rahvaste ühisjuuri. Eesti Päevaleht, 15. märts.

Andres Laasik 2009. a DVD-plaadina ilmunud koguteose „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” ilmumise puhul:
Viis tõsielufilmi tuletavad meelde aega, mil need tehti ja kui neil oli suur poliitiline tähendus. Rahvused ja nende esindajad kerkivad filmikaadrites teravalt esile oma individuaalsete piirjoontega, jäädvustatuna filmilindile kui fotograafiline reaalsus. Laulud-tantsud ja rahvarõivaste mustrid jutustavad neis filmides tuhandete aastate taguseid lugusid, filmikaadrist paistavad sügavad traditsioonid. Abstraktne teooria olendist nimega Homo sovieticus muutub selle kõrval haledaks.

Aja muutudes muutuvad tähendused. Ent „Veelinnurahvas” jäädvustatud viimane kamassi keele rääkija Klavdia Plotnikova jääbki viimaseks selle rahva esindajaks. See, kadumise sõnum kõnetab inimest praegugi.

Antropoloogiafilmid on erilised teosed. Kui tavaliselt muutub pärast montaaži lõppu ülejäänud must materjal kasutuks rämpsuks, siis näiteks „Veelinnurahvast” ja „Linnutee tuultest” üle jäänud tuhanded filmimeetrid on omandanud kulla hinna.

Kindel see, et eri filmiarhiivides peituv Lennart Meri filmimaterjal kerkib taas päevakorrale, kui asi puudutab soome-ugri rahvaid ja nende kultuuripärandit. Tõestusteks film „Šamaan”, mis sai kokku pandud „Linnutee tuulte” jääkidest.
Laasik, A. (2009). Lennart Meri jäädvustatu on rohkem kui film. Eesti Päevaleht, 4. apr.  

Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest

Kristiina Davidjants Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest 2008. aastal: omandisuhted ei lase Meri filme taastada

•• Tallinnfilm on üks võimalikest osapooltest, kes plaanib lähitulevikus Eesti Film 100 egiidi all asuda Lennart Meri dokumentaalfilmide restaureerimise juurde.

•• Hetkel pole veel kahjuks päris selged osa filmide omandi-õigused, kuna Lennart Meri antropoloogilised dokumentraal-filmid toodeti omal ajal koostöös soome ja ungari produtsentidega.

•• Kuna lahenduse otsimine segasele situatsioonile võib võtta omajagu aega, ei taha Tallinnfilm hetkel mingeid tärmineid lubada ega lubadusi anda, kuid ideaaljuhul jõuavad Lennart Meri filmid taastatud kujul DVD-le märtsiks 2009, mil tähistatakse tema 80. sünniaastapäeva.

•• Lennart Meri olulisemad dokumentaalfilmid: “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989), “Šamaan” (1997)

Davidjants, K. (2008). Vanad Eesti filmid ärkavad elule [Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest]. Eesti Päevaleht, 26. veebr, lk 14. 

Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia

2009. a DVD-plaadina ilmunud koguteosesse „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” kuulub viis dokumentaalfilmi:  “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989), “Šamaan” (1997)

2014: Valminud on “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” uus ja täiendatud väljaanne 
Hõimupäevade eel, 9. oktoobril esitletakse uut DVD-kogumikku Lennart Meri dokumentaalfilmidega Solarise keskuse Apollo raamatupoes ja kinos Artis. Kolmel DVD-l on seitse dokumentaalfilmi aastatest 1970-2011, kokku kaheksas keeleversioonis.

„Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“, ladinakeelse pealkirjaga „Encyclopaedia cinematographica gentium fenno-ugricarum“ uus ja täiendatud väljaanne sisaldab seitset dokumentaalfilmi, mis on valminud aastatel 1970-2011.

Esimesel DVD-l on Tallinnfilmis toodetud „Veelinnurahvas“ (1970), „Linnutee tuuled“ (1977) ning „Linnutee tuultest“ esialgu välja jäänud materjalist hiljem kokku monteeritud „Šamaan“ (1997). Teisel plaadil on Eesti Telefilmis valminud „Kaleva hääled“ (1985) ja „Toorumi pojad“ (1989), kolmandal dokumentaalfilmid „Liivlaste lood“ (rež. Enn Säde, Eesti Telefilm 1991), „Tantsud Linnuteele“ (rež. Jaak Lõhmus, Estinfilm 2011) ja Lennart Meri filmirännakute fotoalbum.

Filmid on varustatud tõlgetega soome, ungari, inglise, saksa, prantsuse, vene ja eesti keelde, „Liivlaste lood“ on ka liivikeelse versioonina. Lisaks filmidele kaasneb kogumikuga eesti- ja ingliskeelne buklett põhjaliku infoga seitsme filmi kohta, samuti kirjutised Rein Maranilt, Enn Sädelt, Tõnu Seilenthalilt ja Jaan Kaplinskilt.

„Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“ esimene väljaanne ilmus 2009. aastal. Filmid digiteeriti ja restaureeriti programmi „Eesti film 100“ raames Lennart Meri 80. sünniaastapäevaks. Esimeses väljaandes olid filmid tõlgitud eesti, inglise, vene ja soome keelde. Lennart Meri filmid taastasid ja DVD-kogumiku andsid välja Eesti Filmi Instituut, Eesti Rahvusringhääling, Lennart Meri Euroopa Sihtasutus ja Estinfilm.

Uut DVD-kogumikku Lennart Meri dokumentaalfilmidega tutvustavad Solarise keskuse Apollo raamatupoes 9. oktoobril kell 15 Jaak Lõhmus ja Enn Säde. Pidulik esitlus toimub kell 16 kinos Artis.

Filmientsüklopeediat saab osta Eesti Rahvusringhäälingu videopoest pood.err.ee ja kõigist hästivarustatud raamatu- ja plaadipoodidest alates 10. oktoobrist.
Valminud on “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” uus ja täiendatud väljaanne  (2014). kultuur.err.ee, 9. okt.

Hõimukalender ja film

Aado Lintrop: „Viimane suur, raske ja paljude piltidega kalender ongi koostatud 2012. ja 2013. aastaks. Eemalt vaadates väga pilkupüüdev trükis. Eriliseks teeb selle ka teema, sest seekord ei illustreeri kalendrilehed hõimurahvaste kultuure rahvaluulekoguja või etnoloogi vaatenurgast, vaid võimaldavad osa saada Lennart Mere filmide maailmast. Kalendri rikkalik pildimaterjal (lugesin kokku 226 fotot ja filmivõtet) pärineb filmimatkade ajast ja näitab lisaks hõimlaste eluolule ka filmitegijate tööd ja liikumisviise. Igal leheküljel on seinakalendri kohta palju väikeses kirjas teksti, mida ülesriputatud meetrikõrguse kalendri ees seistes on üsna ebamugav lugeda, aga kui see lauale laotada, saab sisuni tungida vaid seistes ja lehe kohale kummardades. Sellest on päris kahju, sest Enn Säde kirjutatud jutt on ladus ja sisukas ning väärib paremaid lugemisvõimalusi. Osa fotosidki on lehe suurt formaati arvestades pisut väikesed.

Mul on kalender juba üle kahe kuu kodus olnud, siiski avastan sealt igal vaatamisel uusi detaile. Alles neid ridu kirjutades märkasin piltide nurkades vaevunähtavaid numbreid. Et olen ise mitmetel reisidel osalenud, otsin hoolega tuttavaid paiku ja inimesi, ka noort ennast on päris huvitav seni nägemata piltidel kohata. Siiski jõudis kalender paar nädalat seinal rippuda, enne kui märkasin tänavuse jaanuarikuu lehe ülaservas väikest ja üsna tumedat pilti, kus istun An-2 ehk Metsavahi salongis koos Rein Marani ja Lennart Merega. Mäletan päris hästi toda lendamist Norilskist Ust-Avami 1977. aasta juulis, eriti seetõttu, et olin väga õnnelik võimaluse üle kaasas olla. Meil oli ühes suur hunnik seda kraami, mida Enn Säde kalendris „kergeks kaasaskantavaks” filmikolaks nimetab, kuid vesilennuki kandevõime oli nii väike, et üks mees kuuest pidi linna maha jääma. Võib-olla just seetõttu, et Lennart otsustas maha jätta filmi direktori, sai minust hiljem šamanismi uurija. Sest olime tookord teel nganassaani šamaani poole. Mäletan, et lennu ajal filmis Rein Maran piloodikabiini avatud aknast kalli välismaise lainurkobjektiiviga tundravaateid. Objektiiv oli igaks juhuks, peamiselt vist enese rahustamiseks, paelaga kaamera külge seotud, et tugev tuul seda ära ei saaks rebida.“ /---/

Loe edasi:
Hõimukalender ja film — Sirp
Lintrop, A. (2012). Hõimukalender ja film. Sirp, 2. märts.

Lennart Meri filmirännakute näitus

Välisministeeriumi ja välisesinduste abiga esitletakse septembris 2014 Genfis ja New Yorgis Fenno-Ugria Asutuse poolt koostatud näitust "Veelinnurahvas. Lennart Meri filmirännakud 1969–1988"

15.–26. septembrini esitletakse näitust New Yorgis ÜRO peahoones ÜRO peaassamblee ja põlisrahvaste maailmakonverentsi ajal. Pidulik vastuvõtt, kus tervitussõnad ütleb Eesti president Toomas Hendrik Ilves, leiab aset 22. septembril, sissepääsuks on vajalik eelregistreerimine.

Näitus põhineb filmiekspeditsioonidel üles võetud fotomaterjalil, mille kõrvalt saab lugeda nelja Lennart Meri filmi helirežissööri ning "Toorumi poegade" kaasrežissööri Enn Säde meenutusi. Väljapaneku kujundas kunstnik Peeter Laurits. Näitusekülastajal on võimalik vaadata ka Lennart Meri filme. /---/

Ingliskeelne variant näitusest valmis 2012. aastal Ungaris toimunud soome-ugri 6. maailmakongressiks. Seda on hiljem eksponeeritud Ungaris Budapestis asuvas riigi etnograafiamuuseumis ja Szegedis, Soomes Helsingis, Iirimaal Corkis ja Saksamaal Greifswaldi ülikoolis.  
Näituse eestikeelse versiooniga saab kuni oktoobri lõpuni tutvuda Pärnu muuseumis.
Lennart Meri filmirännakute näitus on Genfis ja New Yorgis (2014). MTÜ Fenno-Ugria Asutus, 12. sept.  

Enn Säde filmidest „Veelinnurahvas“, "Linnutee tuuled" ja "Šamaan"

Lennarti Meri filmimeheks saamine on olnud pehme imbumine meiesuguste filmihullude sekka; ta ühendas elegantselt oma ajaloolase-ettevalmistuse käigu pealt omandatava audiovisuaalse mõtlemisega. Kuigi pean siinkohal tunnistama, et paber-pliiats-käes analüüsijaks ta jäigi kõikide oma filmide võtteplatsil või montaažilaua ääres. Kuid Lennart Meri tunnistab ka ise: „Olin stsenaariumi autor ja režissöör, vähemalt paberite järgi. Aga ma ei ole filmimees. Olen reisija, pealtvaataja, pealtkuulaja." Ja veel üks tõdemus – ma võin kuupäeva täpsusega väita, millal Lennart siseneb soome-ugri maailma, ehk veidi spekuleerides – millal hakkab sündima idee tema kirjanduslikust peateosest „Hõbevalge“. See on 1. märtsil 1966, mil ta märgib üles filmi mõtte soome-ugri rahvaste etnograafiast.

Vaevalt on täna võimalik taas esile manada aega, mil need filmid vändati. Lennart Meri algidee oli teha nn populaarteaduslikke filme uurali rahvaste kultuuripärandist. Mõte iseenesest oli tollasele stuudiole Tallinnfilm küllalt ootamatu, sest suures Nõukogude impeeriumis oli kombeks rääkida ühtsest nõukogude rahvast, pealegi polnud kirjanikuhärra teinud seni ühtegi filmi režissöörina. Ja loomulikult ei saanud ta tollal veel deklareerida, et "ka kõige väiksematel etnostel on oma väärtus ja õigus eksisteerida", nagu ta ütleb aastal 1991. Moskva Kinokomitees ei teatud, kes on ülepea soomeugrilased, aga filmiraha tuli ju Moskvast.

Lennart Meri esialgne katse koostööks Soome produtsendiga ebaõnnestus ja nii on „Veelinnurahvas“ puhtalt Tallinnfilmi toodang, filmitud vene negatiivile ja vene mittesünkroonkaameraga. Küll aga andis filmi käivitamine Merile jälle võimaluse reisimiseks Siberis, kuhu välismaa teadlased - etnoloogid, etnograafid, antropoloogid polnud saanud pärast Esimest maailmasõda. Lennarti enda sõnul oli „Veelinnurahvas“ "püüdeks tungida uurali keelkonna läteteni, jälgida soome-ugri ja samojeedi hõimude ainelist ja vaimset loomingut, taastada nende tuhandeaastaseid rännuteid".

Kohalikele võimumeestele Siberis - parteifunktsionääridele ja KGB osakondadele - olid Lennart Meri filmigrupi dessandid äärmiselt ebameeldivad. Või veel - selle asemel, et filmida nõukogulikku progressi, tahavad filmimehed jäädvustada vanu rahvalaule, -kombeid, -riideid jne! Uskumatud lood teist põlve diplomaadi kõne- ja veenmisosavusest Siberi parteikomiteedes siinsetele lehekülgedele ei mahu.

Debüütfilm oli kokku monteerituna 80 minutit pikk, seda asusid kaitsma teadlased ja akadeemikud. Nende toetus aga ei aidanud, film tuli lõigata 50minutiseks.

Teksti täisversioon:
Säde, E. (2014). Pealtvaataja, kuulaja, rändur [filmidest „Veelinnurahvas“, "Linnutee tuuled" ja "Šamaan" ]. “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” buklett.