Põdra kuningriik (2007)

Filmi saamisloost

Katke Helen Arusoo intervjuust Rein Maraniga:

Teie tegite nüüd filmi põdrast.
Mul on üks hea sõber, vana jahimees Harri Põldsam, kes mind kutsus ikka ja jälle põdrast filmi tegema. Alguses ma üldse ei plaaninud seda, aga tasapisi hakkas materjali kogunema. Õppisin neid paiku ja radu tundma, kus põdrad käivad. Muidugi toetusin Põldsami kogemustele.
Siis sai ehitatud varjeid. Eelviimasel aastal veetsin neis varjetes terve suve! Selle aasta suvel aga korjasin lindile neid hetki, mida eelmisel kätte ei saanud. Kõike plaanitut ei saanudki jäädvustada.

Mis on ühe minuti hind filmis? Mitu tundi või päeva on ühe minuti hind? Film on 60 minutit pikk.
Vahel ei saa mitu päeva kaadrit, mida filmi panna. Mina käisin väljas eraldi ja Harri käis väljas oma pojapoja Joosep Matjusega. Mina olen üksi käija. Nemad liikusid palju ringi, mina aga, leidnud sobiva koha, jäin sinna varjesse. See tähendas seda, et läksin varakult varjesse sisse – see oli ehitatud kuhugi kõrgemale, et minu lõhn põtru ei peletaks. Jäin sinna rahulikult ööbima. Passisin õhtul hilja, kui loomad välja tulid, ja hommikul vara. /---/

Põdrafilmi puhul näeme ühe vägeva looma elu, keda kõik nimepidi tunnevad, aga tegelikult ei tea temast palju. Kuidas põtra ikkagi saab jälgida – ta ei ole ju kogu aeg ühe koha peal, varje lähedal?
Põder liigub palju. Ta talvitub ühes kohas, kevadel läheb aga luhtadele, kus on palju süüa. Talve veedab ta rohkem metsas, suvel välja peal. Varjeid oli mul hea hulk tegelikult, mis olid eelnevalt pika jälgimise peale paika pandud. On ju näha, kus on loomade liikumisrajad.
Osa kaadreid tegin ma Pärnumaal, osa Läänemaal. Läänemaal filmisin Matsalu kaitseala serva peal, seal on üks metsik vahepealne osa, mis läheb Topi lahte välja, kuhu põdrad sööma kogunevad.
Kui oled varje valmis saanud, siis pead sel tükk aega laskma niisama olla, et põdrale ei seostuks varje sinuga. Varje peab nii palju kõrgemal olema, et põder tema jaoks inimese ebameeldivat haisu ei tunneks. Et lõhn tõuseks üles õhku, paned kas või korstna varjele peale.
Kui loom on varjega harjunud, saad hakata jälgima, mis ajal ja kus ta liigub. On olemas moodsad kaamerad, mis infrapunakiirtega fikseerivad liikumise, sellega saad n-ö tunniplaani kätte. Kui looma juba rohkem tunned, näed ju kohe ära, kas ta käitub normaalselt või kas ta tunneb, et midagi on korrast ära. Tal on ju mitmeid tajuorganeid. Kui ta kogu aeg jälgib ümbrust, siis midagi ilmselt häirib teda, kuigi ta ei pruugi aru saada, mis täpselt. Ja siis ei käitu ta loomulikult. Sellepärast peab ka varjest lahkudes sellega arvestama. Mina näiteks jätan oma pesu sinna, et minu lõhn, mis tal on kogu aeg õrnalt sõõrmeis olnud, ei kaoks ära.

Mitut põtra te filmisite?
Oi, neid on filmis palju. Osa on minu, osa Joosep Matjuse filmitud.
Arusoo, H. (2007). Rein Maran portreteerib põtra [intervjuu Rein Maraniga]. Loodusesõber, nr 5, lk 8-10.


Katke Silvia Paluoja intervjuust Rein Maraniga:

Mis on teie motiiv, kui asute uue teema ja sealt edasi järgmise filmi juurde? Miks just põder või järvekaur või kotkad?
Põdra-filmi puhul oli peasüüdlane vana jahimees Harri Põldsam, kes pikapeale äratas minu huvi selle loomaliigi vastu. Hakkas tunduma, et saan selle filmiga hakkama. Põder on üsna raske objekt.
Aga motiive on mitmesuguseid, üks on kindlasti missioonilik ajend teha filme loomadest või liikidest, keda on kõige rohkem valesti või vääralt mõistetud. Nimetatud nagu paariaks, näiteks maod või kahepaiksed, kärnkonnad, kelles on palju müstilist, salapära ja samal ajal hirmuga seotut.
Teiselt poolt loomaliigid, kelle olemasolu ähvardab hukk, kellesse inimene peaks suhtuma erilise tähelepanu ja säilitamistahtega, vähemalt austama nende elu, elukeskkonda ja neid mitte segama. Näiteks euroopa naarits või järvekaur, keda meil on hirmus vähe, lagrits, keda meil looduses ei olegi. See nimekiri on küllalt pikk.

Kas need teadmised on tulnud isikliku kogemuse kaudu või on teil suur lugemus, head nõuandjad, kes loodusinimestena nõustavad, enne kui filmiga alustate?
Loomulikult! Filmi tegija on pealiskaudne tegelane. Tema on nagu linnukene, kes lendab ühe pesa pealt teisele ja oksalt oksale.
Paluoja, S. (2007). Rein Maran: Ma ei lõika välja kaadreid, mis on seotud elu loomuliku kulgemisega [intervjuu]. Pärnu Postimees, 23. nov.

Filmist kriitku pilguga

Mathura: „Nagu Rein Maran esitlusel rõhutas, pole film kunagi ainult ühe inimese töö. Nii saadab looduskaadreid Märt-Matis Lille täpne ja tundlik muusika, nende vahele jääb pädev ja hästi sõnastatud tekst, mis on valminud koostöös looduslähedaste luuleraamatute autori Timo Maraniga.

Operaatoritena on lisaks Rein Maranile kaasa löönud nii noor filmitegija Joosep Matjus kui ka Harri Põldsam, kellelt pärinebki filmi idee. Lõpptulemus on igati nauditav ning seda võib kahtlemata pidada rikastavaks panuseks Eesti loodusuurimuste pärandisse.

Tõsi küll, mõnevõrra jääb filmis puudu kompaktsest kunstilisest tervikust. Lisaks põdra elule on lisatud hulganisti kaadreid kitsede, metssigade ja lindude toimetustest. Kõigil puhkudel ei mõju nad aga põhjendatult ning filmi aeglane meditatiivsus ei ole piisavalt veenev, et säilitada teravust ja hoida vaatajas ergast tähelepanu. Samuti muudab selline kiirus filmi tekstiosad hõredaiks ja osati juhuslikeks.

Usun, et sõnum oleks jäänud samavõrd selgeks ka tihedama montaaži korral, ja samas oleks ikkagi toiminud filmitegijate püüe pakkuda vaatajale mitte ainut teavet, vaid ka võimalust kogeda looduses olemise tunnet. Oleks meil vaid arukust seda kogemust vääriliselt hinnata ja oma elu jätkuvaks pärisosaks muuta. Küllap see, kui loodusfilm paneb vaataja omasoodu loodust uurima ja sellele tähelepanu osutama, ongi filmitegijale suurim kordaminek.

Ma ei oska öelda, mitmes film see Maranile on, kes on meie looduse murede, rõõmude ja saladuste tutvustamises ja teadvustamises oluline lüli ning kelle pikaajalist panust Eesti loodusfilmi arengusse on raske üle hinnata. See, et tema jaks pole raugenud, äratab siirast imetlust.“
Mathura. (2007). Marani uus film portreteerib meie looduse kuningat [R. Marani loodusfilm "Põdra kuningriik"]. Eesti Päevaleht, 23. okt, lk 15.  

Indrek Rohtmets: „Rein Marani värske film „Põdra kuningriik” põtrade molutamisele siiski ei keskendu. Kuigi filmi peategelaseks on põder, on see samas ka film maailmast, kus põder elab. Vaataja silme eest möödub ühte tundi mahutatuna meie metsade kõige suurema imetaja aastaring. Kõrvalrollides esinevad metssead, metskitsed, rebased ja linnud valge toonekurest roo­tsiitsitajani välja. Filmi tegijatel on õnnestunud tabada ridamisi häid momente, nagu näiteks rebane rookatusel, ja luua idüllilisi meeleolusid. Filmi helikujunduses on tähtsal kohal meie metsade ja luhtade loodushääled. Tõeline üllatus kõigile, kes just jahimehed ei ole, on põdra pulmahüüd, sest üldjuhul ei ole meil tavaks põdrale mingeid erilisi vokaalseid võimeid omistada. /---/

Rein Marani hiljutisest loomingust sarnaneb põdrafilm veidi kährikust kõneleva linateosega „Sundasukas”. Ehk on tegemist teeneka filmimehe uue käekirjaga? Kährikud nagu põdradki elavad vaataja silme all ühe aastaringi ja tegutsevad keskkonnas, mis mängib filmis kaasa, näitab loodust kui tervikut. Kährikuloos oli lisaks peidus ka bioloogilist laadi intriig: kas sissetoodud loomaliik on midagi läbinisti võõrast (kahjulikku) või saab ka tema kunagi omaks? Põder on igal juhul läbi ja lõhki oma. Tume põdrasiluett hommikuuttu mähkunud luhal on osa sügavalt eestilikust maastikupildist. /---/

„Põdra kuningriik” teeb meid tuttavaks meie metsade uhkeimate asukate hulka kuuluva loomaga ja laseb korraks piiluda tema maailma. Maailma, mis jääb linnainimesele järjest võõramaks ja seepärast vahel ka ülearust hirmu või, vastupidi, mõõdutundetut idealiseerimist leiab. Meil pole vaja põtra karta ega teda ka taevani kiita, kinnitab Rein Maran. Meil tuleks lihtsalt mõista, et kui suudame säilitada enda ümber loodusmaastikke, mille juurde kuuluvad udulinikutesse mähkunud liigirikkad luhad  taamal põõsaste kõrval molutava põdrasiluetiga, siis oleme tegelikult kindlustanud suuresti ka enda eksistentsi.“
Rohtmets, I. (2007). Põdral ei olegi metsa sees maja [Täna esilinastus kinos Sõprus Rein Marani „Põdra kuningriik”]. Sirp, 19. okt.

Mati Kaal: „Meie loodusfilmide grand old man’i, väsimatu professor Rein Marani juhtimisel tegutsenud filmigrupil, kuhu kuulusid peale tema operaatoritena veel ka Joosep Matjus ja Tõnu Talpsep, on korda läinud põdra „kuningriigis” päris põhjalikult ringi vaadata ja nähtud looduslikud protsessid ka ülimalt professionaalse osavusega ekraanile tuua. Erinevaid teemaarendusi sisse juhatavad vaheplaanidki on hingematvalt kaunid ent samas karged ja mitte liiga ilutsevad. Üksnes need, kes on ise küllaldaselt looduses liikunud, suudavad päriselt mõista, kui palju aega ja vaeva nõuab tegijatelt kõnnumaade kuningakoja kõigi oluliste tegemiste tabamine ja seesuguse põhjalikkusega jäädvustamine.

Marani ja tema meeskonna puhul oleme siin Eestis nende meeste ja naiste töö tasemega juba nii ära hellitatud ja harjunud, et võtame seda iseenesestmõistetava asjana ega adu sageli, millist vaeva see nõuab isegi proffidelt. Niisuguseid sündmusi on üsna keeruline tabada ja kaugelt seirata, rääkimata detailses suures plaanis filmimisest. Olgu tegu siis poegimispaiga otsingu, vasikate imetamise, kodupiirkonna märgistamise, pullide omavahelise võitluse või pulmakommetega. Isegi vaatamata tänapäevasele videotehnika arengule on tegemist tõelise vägilaste tembuga.

Autorid on selles „kuningriigis” toimuvat käsitlenud küll lähtuvalt meie metsade kõige olulisema eluka põdra aastaringist, kuid samal ajaskaalal rööbiti, võib-olla koguni liigagi palju, käsitlenud ka muude ulukite tegemisi-toimetamisi. Usun, et praegusel kujul on see film — „Põdra kuningriik” — ühtviisi „söödav“ kõigile maitsetele. See meeldis ka mulle, kelle loodusfilmide ideaaliks on küll David Attenborough’ looming, kuigi tõenäoliselt meeldinuks veelgi rohkem pisut enam dotseeriva käsitluse korral. Hetkiti kippus tekkima tunne, et näidatavast materjalist saanuks veel mitme loodusfilmi tuumiku. Ka jahipidamise kui inimmõjule allutatud looduskoosluste kaitse ja sealse ökoloogilise tasakaalu tagamise komponendi olulisust võinuks ehk filmis ka pisut rohkem selgitada. Olen kuulnud, et emotsionaalsemad ja looduskaugemad inimesed ei saanud päriselt aru, milleks neid jahiepisoode üleüldse näidati.

Neile, kes tulevikus selle filmiga DVD vahendusel tutvust teevad, kompenseerib seda lünka mingil määral ehk põhifilmile lisatud pooletunnine intervjuusari, mida näidatakse vaheldumisi filmi enamasti mitte mahtunud kaadritega kõnnumaade kuninga tegemistest. Seda filmi vaadates tekib ilmselt isegi paadunud vurledel, kui kasutada Tammsaare terminit, ettekujutus kõigest sellest, mis ja kuidas meid ümbritsevas looduses aset leiab. Loodetavasti on see neilegi huvitav, aga nagu kõigile muilegi selle suurepärase filmi vaatajaile igatahes hästi õpetlik.“
Kaal, M. (2008). Pilk "Põdra kuningriiki" ehk spontaanne arvamusavaldus ühe suurepärase loodusfilmi kohta. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 112-115.

DVD „Põdra kuningriik”

(eetrikoopia Beta SP)
Gaviafilm 2007

Loodusfilm „Põdra kuningriik”, 60 min
Põder on üks Eestimaa metsade suuremaid ja uhkemaid loomi, kes on siin elanud juba üksteist tuhat aastat. Kuid inimene näeb põtra harva, tavaliselt vilksamisi läbi autoakna. Hetkeline kohtumine hirmunud loomaga ei kõnele aga midagi põdra tegelikust elust, tema rahulikust ja suursugusest olekust oma loomulikus keskkonnas. Film viib meid põdra kuningriiki, kus elu kulgeb ruttamata, aegade poolt seatud rütmis. Seal tegutsevad metssead, metskitsed, rebased ja mitmed teised loomad.

Dokumentaal „Põder Eestis”, 30 min
Põder on olnud läbi aegade meie olulisim jahiloom. Kuidas on jahimeeste ja põtrade käekäik paralleelselt kulgenud? Vanasti oli jaht inimese eksistentsiks paratamatu, nii saadi toitu ja kehakatet. Miks aga nüüd, 21. sajandil ikka veel jahti peetakse? Kuidas ja miks kõigub põdra arvukus? Kuidas põtru jälgitakse? Nendele küsimustele vastavad eesti loodusspetsialistid.

DVD juurde kuulub brošüür „Kuidas portreteerida põtra”, kus jahindusbioloog Jüri Tõnisson jagab teavet põdra välimikust ja levikust maailmas. Brošüür on eesti ja inglise keeles.
http://www.gaviafilm.ee/et/content/p%C3%B5dra-kuningriik-2007  (18.12.2013).