Dirigendi kõla (2007)

"Dirigendi kõla" on Balti Filmi- ja Meediakooli filmiüliõpilase Peter Murdmaa bakalaureusetöö.

Filmist kriitiku pilguga

Anneli Remme: „Millisena „Dirigendi kõla” Eri Klasi näitab? Mulle just sellisena, nagu on olnud senine mulje ja ettekujutus, — filmis liigub, meenutab ja kommenteerib karismaatiline, laia joonega, aus, vapustava tegevusulatusega, efektne ja sisukas muusik. /---/

Eriilmelised materjalid ilmuvad paindlikult ja sujuvalt. Aeg-ajalt pikemate teemalõikude vahele hüppavad kaadrid mõjuvad nagu staccato’s mängitud noodid muusikas, lisades loole teravust ja pakkudes teist plaani. /---/

Vaataja ees kerib lahti Klasi isiksus, tema dirigendistiil, minevik, talle olulised paigad. Richard Straussi suurejooneline, kõrgustesse pürgiv ja üliefektne Zarathustra teema sobib Klasi loo alustamiseks väga hästi. Suurelt, kõrgele, kaugele, ikka silmapaistvalt ja enda ümber tugevat mõjuvälja luues. Erinevalt Zarathustrast on Klas õnneks „maapealne” mees, kellele meeldib naerda ja kes on seda tehes väga sarmikas. Filmi lõpu poole, kui Klas on jõudnud avaldada oma tugevat Euroopa-meelsust, käsitletud on nõukogude teemasid, jõutud president Rüütli vastuvõtult otse sauna ja president Meriga laulupeo dirigendipuldis tantsu löömast rammusat maatoitu sööma, arutlevad dirigent Eri Klas ja helilooja Erkki-Sven Tüür, kui oluline on mitte lakata imestamast selle üle, kuhu oled jõudnud, mida elus teinud ja näinud. Klas kinnitab, kui oluline on see, et „pärdik” elab ikka su sees edasi. /---/

Klasis on korraga olemas väljavalitus ja rahvalikkus, rahvuslikkus (neid on temas vist kaks) ja üleilmsus. Hindamatu väärtusega on kultuurilugu, mis kostab tema suust nii mitmeski filmi osas — mälestused kuulsatest dirigentidest, helilooja Alfred Schnittkest, David Oistrahhist, ema Anna Klasist. Iga inimene ei kannaks välja seda, et tema esimene pikem jutulõik portreefilmis on kunagise hullusti köhiva õpetaja elutruu jäljendamine. Klasi isiksus kannab välja ja hästi. /---/

„Dirigendi kõla” on visuaalselt lopsakas ja atraktiivne. Osa filmi näitab meile Klasi läbi lillede — sõna otseses mõttes, sest väga mõnusalt on nii mõneski kohas võetud esiplaanile mõni habras eesti taim, mille taga toimetab suur dirigent. Mis puutub filmi n-ö teise plaani, mille loovad võtted pildijärjestuses ja eespool mainitud „piltide sähvimine”, siis on seejuures iga vaataja vaba kõikvõimalikeks tõlgendusteks. Rikkalik mitmekorruseline mõttematerjal, mida saab pakkuda vaid film.“ /---/
Remme, A. (2008). Eri Klasi eluvalss. Teater, Muusika , Kino, nr 7, lk 102-104.
 
Olev Remsu: „Helle Karis ja Peter Murdmaa on teinud õigesti, et on dirigenti kaameraga jälginud siin ja seal maailma otsas, peamiselt siiski Eestis, pole lisanud mingit diktoriteksti, mis oleks filmi kindla peale ära rikkunud, on andnud Klasile voli rääkida. Kujutage ette, kui Klasi jutu sisse oleks diktor teatanud, kui mitu aumärki dirigent on teeninud või milliseid tähtsaid ameteid ta peab. Kogu loomulikkus oleks kadunud, asendunud ametlikkusega.

Mõistagi tekib siinjuures küsimus, kes siis on õigupoolest sellise filmi autor? Kas pole tegemist Klasi autoportreega, mille on mehaaniliselt filmiks materialiseerinud küll teised inimesed, kelle loojapanus pole ent eriti suurem kui näiteks teleülekande tegijail suusatamist edastades?

Karis ja Murdmaa on oma autorsuse loonud montaažiga, on selle abil teinud kordumatu ja isikupärase filmi. Montaaž on assotsiatiivne, on kaadrisisene, ehk mõnevõrra koguni sürrealistlik, ainult et järgmine pilt pole enamjaolt siiski unenäoline, vaid realistlik ja elutruu. Kaadrisisest montaaži näen ma puhkudel, kui samasse kaadrisse on monteeritud üks, võib-olla lapsepõlvest, võib-olla alateadvusest pärit – kaadrik/pilt, otsekui mälutaustaks või sõlmeks taskurätis, mis meenutab meile vajalikku asja. Pärast seda lühikaadrikku endine kaader jätkub, ent kahtlemata on kaadrile lisandunud emotsionaalset mõju ja mõttesügavust. /---/

Teadagi ei passi iga heli iga pildiga, ainult et millised on kooskõlas, koguni sünkretistlikud? Oopust (täpselt nagu juttugi) ei saa iga koha pealt katki jätta ja uude kaadrisse viia, nii et heliteoski võib määrata kaadri metraaži.

Ilmselt on nii kaadri-kaadriku probleemi kui ka pildi ja heli kokkuklapitamise puhul igal vaatajal omad, teadvustamata soovid, mis väljenduvad lihtsas maitseotsuses meeldib / ei meeldi. Iga spetsialisti juhivad siin aga rohkem või vähem teadvustatud reeglid, millest kinnipidamist ta vajalikuks või kohustuslikuks peab.

Meenutame, et Sergei Eisenstein pidas filmi üldse montaažikunstiks, ja mulle tundub, et „Dirigendi kõla” võime me ka pidada montaažiteoseks. Vahest võikski Karise ja Murdmaa filmi heli- ja pildirida pidada nende käekirjaks. Ja mulle läks see hinge, äratas vaimustava kaasaelamise. Siin-seal oli asi siiski krobe, leidus komistusigi. Ilmselt andis miinuse ka aparatuur, millega filmi 22. jaanuaril rahvusraamatukogus näidati. /---/

Muide, kogu meie ajastut võib süüdistada ühes: selles, et me oleme ära unustanud surma. Või oleme tahtnud seda ära unustada. Kõikidel teistel ajastutel enne meid on olnud oma surmakontseptsioon, elu on olnud surmaks ettevalmistamine, meie ajastul ei ole ei kontseptsiooni ega ettevalmistamist.

Klas on siin erand. Mulle olidki selles filmis kõige mõjuvamad lõigud kalmistult, kuhu Klas läheb koos oma abikaasa, tütre ja lastelastega. Milleks? Enda ja oma järglaste kalmu ette valmistama ning see on suur ja inimlik asi. Tundub, et temal on oma surmakontseptsioon. Võib-olla sellest tulenebki tema sära elus?

Esilinastuse-järgsetest sõnavõttudest kuulsin, et neli aastat kestnud kaameraga jälitamise tulemusel on materjali kogunenud veel ühe või mitme filmi tarvis, neist esimene „Eri Klas ja laulupidu” ongi varsti plaanis. Kõigepealt peaks siiski jätkuma töö filmiga „Dirigendi kõla”: tõlkida tuleb võõrkeelsed tekstiosad ja varustada kaadrid täpse tekstiinfoga, mis paika ja keda parajasti näidatakse. Mulle jäid paljud inimesed tundmatuks, aga seda ei tohi olla isegi filmis, mis on üles ehitatud assotsiatsioonidele. Ma tean, et Jüri Arrakust on tehtud paarkümmend filmi, kui palju kannatab välja Klas, seda ei oskagi täpselt öelda. Igatahes on teda alati kaasakiskuv vaadata.“
Remsu, O. (2008). Assotsiatsioonid, kaadrid ja muusika. Sirp, 1. veebr, lk 18.

Algne sünopsis
Maesto Eri Klasi sobib esitleda kuulsa kirjaniku Luigi Pirandello sõnadega: "Ma tutvustan end teile niisugusena, nagu on kohane suhtele, mida ma soovin teiega luua."

Film on rahvusvaheliselt tunnustatud eesti dirigendist Eri Klasist. Kui inimene sünnib samal aastal kui sõlmitakse Ribbentropi pakt ja tema lapsepõlve mälu saab alguse Nõukogude Venemaa tagalas ning kui paremad isiksuse kujunemise aastad mööduvad punase terrori kõige hirmsamal perioodil, siis ei olegi loota, et tema saatus võinuks lihtne olla. Ehkki inimesele on omane mitte mäletada asju, mida suudetakse üle elada ainult üks kord, aga ikkagi jäävad need saatjateks kogu eluks.
Eri Klasi vanavanemad tulid Poolast ja Saksamaalt ning jagasid saatust Eestimaaga. 1941. aastal käristati Eri perekond laiali kahele poole rindejoont, Erile jäi alles ainult ema, kes asendas pojale kogu perekonda.

DIRIGENDI KÕLAS ei kõnelda Eri Klasi, kui hulga maailmaorkestrite ees seisnud kuulsa dirigendi saavutustest ega peatuta aumärkidel, mida ta on ohtralt pälvinud. Film vaatleb Eri Klasi neis eluepisoodides, kus maestro on esindusülikonna puu peale riputanud ja tunneb end hästi, tähtsaid asju ajamata.