Sõjamäng (2008)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: Intelligendid valmis kaitsma isamaad

„Sõjamäng” on vormilt igati professionaalne  töö: autorid lõid (vähemalt minu arvates) täieliku kohalolekutunde, veensid mind näidatava tegevuse ehk poolteise sõjamänguretke ehtsuses järellavastuse (vististi täieliku) puudumise tõttu. Kaameratöö, heli, kõik on okei. Alul ei saa arugi, et tegemist on portreefilmiga, alul tundub, et näidatakse järjekordset teemafilmi ja teemaks on sõjamäng, rasked õpperetked, täisrelvastus õlal, turjal ja puusal. Teemast kumab läbi positiivne sõnum:  isamaakaitsmine, selleks valmistumine ka siis, kui pole selleks otseselt valmistutud.

Proloogis jutustab Ilmar Raag (hiljem selgub, et portreteeritav) klassikaliselt ja lihtsalt õpperetkele mineku põhjuse, tõestamaks, et intelligendidki pole just tuha pealt riisutud, et nad on võimelised ränka füüsilist koormust kandma. Nii et lisaks isamaa aule on mängus veel intellektuaalide korporatiivne au. Retklejate omavaheline jutt tundub loomuliku ja ehedana,  ehk oleks tahtnud rohkem kuulda sõdurislängi, ent tsivilistid ei peagi seda eriti hästi valdama. Pöörakukohadki paiknevad õigesti, umbes kolmandiku filmi peal selgub, et Ilmar Raagil tuleb Põrgupõhjaretk pooleli jätta, kuna tähtsad filmiasjad, mille eest palka makstakse, ootavad teda Tallinnas.

Siin on kaks asja. Sisuldasa tekib loomulikult küsimus, kas see polnud siis kuupäevaliselt ette teada? Kas katkestamine oli ette planeeritud? Ent sisust ehk  olulisemadki kompositsioonireeglid nõuavad, et umbes selle koha peal peaks juhtuma täielik läbikukkumine ja nii see ka on. (Aristotelese määratud algus lõpeb ning algab keskpaik.) Ja pärast otsekui ettenähtud teemast väljalangemist (selles filmis näitab Ilmar Raag rahastajatele oma poolikut filmitööd) alaku sama lugu uuesti ning mingu seekord võiduka lõpuni. Algab ja lähebki!

Ilmar Raagi meeskond läbib maailma raskeima sõjamänguretke Erna.  Ja nüüd üks paralleel maailma päristipuga. Omal ajal meeldis mulle kohutavalt Robert Altmani sõjakomöödia „MASH” (1970, bukvalistlik tõlge – Armee Liikuv Kirurgiahospidal). Film algab Ameerika põhjamisega, et Ameerika on kõige viletsam ja kõige närusem maa, mis kunagi on ilma peale loodud. Umbes samasuguse sajatusega film ka lõpeb. Nende kahe pröökamise vahel näeme üle kahe tunni Ameerika ülistust: Ameerika kirurgid päästavad  Korea lapsi, Ameerika sõdurid on üllad, vaprad ja toredad, Ameerika naised ilusad, ennastohverdavad ja head. Samasugust nippi ehk jaatust eituse kaudu märkame „Sõjamänguski”. Ilmar Raag räägib, kui vilets mees ta on, et kõik teised retklejad on temast etemad jne.

Filmis näeme, et mees, keda me intellektuaalina ja loojana hästi tunneme, on ka sõdurina vahva: vastupidav, vormikais muskleis, osav jões mulistama ja traataia  alt läbi roomama. Film kujutabki endast Ilmar Raagi poolportreed, mehe füüsise demonstreerimist. Meeldib, et meil selliseid leidub, et kõik intellektuaalid ei ole langenud õlletubade saagiks. Hoolimata kõigest heast, ei saa seda tööd siiski tõsiselt võtta. Filmis üles võetud inimesed on valed. Enam-vähem kõik peamised osalejad on liiga tihedalt seotud filmindusega ja kindlasti leidub  hakkajaid tõestajaid, et projekti finantseerimise ja filmi tootmissemineku otsustamisega oli kõik JOKK (juriidiliselt korrektne), aga lisaks asja juriidilisele küljele on olemas veel moraalne aspekt. Osa meie ajakirjandusest upub soppa, sest mõned ajakirjanikud on ennast nii uudiseks kui kaane- ja ekraaniinimesteks upitanud, kurb, kui filmindus hakkab sammuma sama teed. 

Remsu, O. (2009). Filmiinimesed sõjaretkel, Aadu Krevald ja metsikud räpparid [dokumentaalfilmidest sarjas "Eesti lood II": „Sõjamäng“, „Teaduspõhine toode“, „MC Battle – sõnasõjad“. Sirp, 27. veebr, lk 24.